Victor Hugo

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Victor Hugo
Victor Hugo by Étienne Carjat 1876 - full.jpg
Sündinud 26. veebruar 1802
Besançon
Surnud 22. mai 1885 (vanus 83)
Pariis
Matmispaik Panteon (Pariis)
Amet joonistaja, kirjanik, illustreerija, reisikirjanik, luuletaja
Lapsed Charles Hugo, François-Victor Hugo, Léopoldine Hugo
Autasud Auleegioni ohvitser
Allkiri
Victor Hugo Signature.svg
Victor Hugo (1875)

Victor Marie Hugo [vikt'oor üg'oo] (26. veebruar 1802 Besançon22. mai 1885 Pariis) oli prantsuse kirjanik. Ta oli tähtsaim prantsuse romantik. Napoleon III vastasena oli ta 18511870 eksiilis.

Näidendi "Cromwell" (1827) eessõna peetakse prantsuse romantismi manifestiks, aga tegelikult on sel nii Hugo näidendite kui ka kogu tema loominguga üsna vähe pistmist. Tuleb küll tunnistada, et klassikalise teatri reeglite vastu võitles Hugo üsna aplombikalt.

Näidend "Hernani" (1830) tekitas skandaali. Nimelt tekitas see vastuolusid romantikute ja klassitsistide vahel.

1841 valiti Hugo Prantsuse Akadeemiasse.

1841 tõstis Louis-Philippe I ta aadliseisusse ja ta määrati parlamendi ülemkotta. Seal sai ta tuntuks sõnavõttudega surmanuhtluse ja sotsiaalse ebaõigluse vastu ning sõnavabaduse ja Poola iseseisvuse poolt. Pärast 1848. aasta revolutsiooni valiti ta Teise Vabariigi Seadusandlikku Assambleesse ja Konstitutsioonilisse Assambleesse.

Kui Napoleon III haaras 1851 täieliku võimu ja kehtestas antiparlamentaarse põhiseaduse, nimetas Hugo teda avalikult riigireeturiks. Kartes oma elu pärast, rändas ta algul Brüsselisse ja siis Kanalisaartele. Seal elas ta 1870. aastani ning kirjutas Napoleon III vastaseid pamflette "Napoleon väike" ja "Kuriteo ajalugu". Prantsusmaal need keelustati, kuid olid sellegipoolest mõjukad. 1859 andis Napoleon III armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, ent Hugo ei soovinud endistviisi Prantsusmaale tulla.

Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale, kus teda võeti vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleesse ja Senatisse.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Oodid" (1822)
  • "Oodid ja ballaadid" (1826)
  • "Idamaised laulud" (1829)
  • "Sügislehed" (1831)
  • "Videvikulaulud" (1835)
  • "Sisehääled" (1837)
  • "Karistused" (1853)
  • "Kontemplatsioonid" (1856)
  • "Hirmus aasta" (1872)
  • "Kunst vanaisa olla" (1878)

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Lasteraamatutena on korduvalt avaldatud peatükke "Hüljatutest": "Cosette" (eesti keeles 1941, 1978, 1990 koos "Gavroche'iga", 1999) ja "Gavroche" (1941, 1955, 1972, 1990)

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]