Théodore Géricault

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Théodore Géricault
Théodore Géricault auto-retrato.jpg
Autoportree
Sünninimi Jean-Louis André Théodore Géricault
Sünniaeg 26. september 1791
Sünnikoht Rouen
Surmaaeg 26. jaanuar 1824 (32-aastaselt)
Surmakoht Pariis
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik, graafik
Kunstivool romantism
Tuntud teoseid "Méduse'i parv","Haavatud kürassiir", "Vaimuhaige naine"

Jean-Louis André Théodore Géricault (26. september 1791 Rouen26. jaanuar 1824 Pariis) oli prantsuse maalikunstnik, litograaf ja skulptor. Ta on üks tähtsamaid romantismi alusepanijaid ning tema meistriteost "Méduse'i parve" peetakse üheks parimaks romantistlikuks teoseks.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Géricault arendas oma kunstioskusi nii muuseumides vanade meistrite, näiteks Rubensi ja Caravaggio teoseid jäljendades kui ka eraõpetaja Carle Vernet’ käe all. Vernet õpetas noort Géricault'd kaks aastat ning tänu nende ühisele huvile hobuste vastu oskas Gércault õpingute lõpuks imeliselt väljendada loomade liikuvust, jõulisust ja emotsionaalsust. [1] Peale seda õppis ta klassikalist kompositsiooni ja inimese anatoomiat Pierre-Narcissse baron Guérini töökojas, kus ta kohtus kunstnik Eugene Delacroix’ga. Delacroix sai Géricault' teostest palju inspiratsiooni ning nemad koos olid ühed tähtsaimad romantistliku kunstivoolu alusepanijad[2]. Samal ajal suurenes tema huvi poliitika vastu, mis kajastub ka tema teostes. [3]


"Torupillimängija" (1821). litograaf, Rahvuslik kunstigalerii, Washington.

Kunstnik jõudis litograafiani 20 aastat pärast selle leiutamist, oma esimese teose lõi ta 1817. aastal. Huvi litograafia vastu tekkis tal nähes Strixneri ja Piloty litograafilisi koopiaid vanade meistrite maalidest. Järgmise kaheksa aasta jooksul sai temast üks mõjukamaid litograafe Pariisis.

Géricault veetis veidi üle aasta Inglismaal, mille algne eesmärk oli eksponeerida oma meistriteost "Méduse’i parve" 1820. aasta näitusel Londonis, kuid jäi pikemalt tutvuma Inglise kunstiskeenega, eriti lummas teda George Jonesi “Waterloo lahingu” detailirohkus. Kahjuks tegeles ta ainult uurimisega ning ei tegelenud maalimisega, sellest ajaperioodil lõi ainult mõned üksikud litograafiad.[1] Géricault naasis siiski Pariisi, kuid tema teostes hakkas kajastuma inglispärane udu ja pilvede kasutus. [1]

Géricault' elu jäi lühikeseks. Mees suri 32-aastaselt varem ratsutamise käigus tekkinud vigastuste ja krooniliste kopsuhaiguste koosmõjul. Ta on maetud Père-Lachaise kalmistule Pariisis.[4]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Stiil ja teemad[muuda | muuda lähteteksti]

Tema stiili iseloomustab dramaatiline valguse mäng, figuuride liikuvus ja viimse piirini viimistletud kompositsioon. Tema maalid on jõulised, värv on kantud lõuendile spontaanselt, esile kerkivad tugevad pintslijooned ja värvilaigud.[5] Géricault' inimfiguurid olid väga realistlikud ning inspireeritud antiikkreeka skulptuuridest. Teostes läbivateks teemad on sõda ning mütoloogiast ja ajaloost inspireeritud stseenid. Géricault' teostest võib leida tihti hobuseid, kuna juba väiksest peale oli ta armastanud hobuseid ja ratsutamist. Kuid hobused ei olnud tema jaoks lihtsalt graatsilised loomad, kunstnik huvitus ratsaniku ja hobuse vahelisest emotsionaalsest suhtest ja kuidas inimese ja looma vaheline sünergia toob kaasa mõlema olendi jõulisema ja ideaalseima vormil. Nad täiendavad üksteist füüsiliselt ratsavõistlustel ja emotsionaalselt näiteks treeningutel. [1] Loomingust võib leida ka üksikuid portreid, natüürmorte ja merevaateid. Samuti maalis ta palju väikesemõõtmelisi akvarelle ja õlimaale ning illustreeris kaasaegset kirjandust.[1]

"Haavatud kürassiir"[muuda | muuda lähteteksti]

Géricault' 1814. aastal loodud maal “Haavatud kürassiir” kujutab langenud ratsanikku, kes on lahinguväljal haavata saanud. Pildi tagaplaanil olev hobune sulandub justkui ümbrusega ning tähelepanu liigub haavatud mehele. [1] 19. sajandi Prantsusmaal huvituti kangelaste läbikukkumistest, neid tehti maha, kuid hoiti siiski au sees. Géricault maalis teose kolme päevaga, kuid tema hiiglaslikes mõõtmetes maal võeti samamoodi vastu nagu kaotatud kangelased – saadi aru mehe pingutusest, kuid pettuti teostuses.[6]

“Méduse'i parv”[muuda | muuda lähteteksti]

Püramiidid "Méduse'i parve" kompositsioonis. Kollase täpiga on märgitud tagaplaanil olev laev.

"Méduse’i parv" (tuntud ka kui "Medusa parv") on esmaklassiline romantistlik kunstiteos. Teosel on kujutatud merehukku, mis on ka tegelikkuses aset leidnud. 2. juunil 1816 uppus Lääne-Aafrika rannikul Prantsuse laevastikku kuulunud Méduse’i-nimeline paat, meeskond lahkus õnnetuspaigast päästepaatidega, jättes 150 reisijat palkidest ehitatud parvele. 150 reisijast pääses ainult 15, kuid nendest viis surid parvel saadud vigastuste tõttu. “Méduse’i parvel” on väga realistlikult ja groteskselt kujutatud 12-päeva pikkust merehädaliste kannatust, kus läbivateks teemadeks on nälg, surm ja isegi kannibalism. Eksponeerides esimest korda oma teost 1819. aastal Pariisi salongis, sai kunstnik alguses ainult negatiivset vastukaja. Inimesed olid šokeeritud teose suureformaadilisusest. Tavaliselt oli suurtel maalidel kujutatud religioosseid teemasid või kangelastegusid, kuid nüüd nad olid sunnitud silmitsi seisma reaalselt toimunud võikate sündmustega. “Méduse’i parve” figuurid on tõetruud ning tähelepanu on pööratud ka kõige väiksematele detailidele. Géricault pühendas 16 kuud maalile eelnenud uuringutele, ta rääkis ellujäänud merehädalistega ja õppis surnukehade pealt inimanatoomiat. Ta lasi omale meisterdada parvekoopia, et ta saaks paremini tundma õppida lainete murdumist parve külgedel.[7] Géricault kasutas modellideks oma sõpru,näiteks Delacroix'd, [8] kui ka Michelangelo ja antiikkreeka skulptuuridel. Teose kompositsioonis mängib kunstnik diagonaalsete joontega, tuues esile liikuvuse ja ühendades kõik pildil olevad objektid.[1] Parvele asetatud inimesed moodustavad kaks püramiidi, millest tagumise tipus on mustanahaline mees, kes lehvitab punast lippu, lootes saada tagaplaanil oleva laeva tähelepanu. Géricault toob mustanahalise figuuriga mängu poliitilise alatooni. Arvatakse, et kunstnik vihjas sellega orjuse kaotamisele ning toob esile, et rass ei mängi mingit rolli ei ekstreemsetes ega ka igapäevasündmustes.[9]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Normandia maalijad, Eesti Kunstimuuseum, Tallinn, 2009, lk 107

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Spencer, K. H. (1969). The Graphic Art of Gericault. New Haven, Connecticut: Yale University Art Museum. 
  2. "Théodore Géricault". Encyclopædia Britannica.
  3. (1976). Kindlers Malerei Lexikon. München: Deutscher Taschenbuch Verlag. 
  4. "Theodore Gericault Biography".
  5. Craske, M. (1997). Art in Europe, 1700-1830: A history of the visual arts in an era of unprecedented urban economic growth.. Oxford: Oxford University Press. 
  6. Honour, H. (1979). Romanticism. New York: Haper & Row. 
  7. Tom Prideaux (1966). The World of Delacroix. 1798-1863. New York: Time Incorporated. 
  8. "The Raft of Medusa".
  9. Wolf, N. (1999). Painting of the Romantic Era. Epochs & Styles.. California: Taschen.