Mihhail Lermontov

See artikkel räägib luuletajast; laeva kohta vaata artiklit M. J. Lermontov

---

Mihhail Lermontov
Lermontov, 1837. aastal
Sünninimi	Mihhail Jurjevitš Lermontov
Sündinud	15. oktoober (3. oktoober vkj) 1814 Moskva, Venemaa
Surnud	27. juuli (15. juuli vkj) 1841 (26-aastaselt) Pjatigorsk, Venemaa
Žanr	romaan, luule; näidend
Kirjandusvool	romantism; realism
Tuntud teoseid	Meie aja kangelane
Autogramm

Mihhail Jurjevitš Lermontov (vene Михаил Юрьевич Лермонтов) 15. oktoober (3. oktoober vkj) 1814 Moskva – 27. juuli (15. juuli vkj) 1841 Pjatigorsk) oli vene kirjanik ja luuletaja.

Elulugu

Lapsepõlv

Ta sündis Moskvas 19. sajandil (1814) Venemaale ümber asunud šoti Learmonthi aadlisuguvõsast põlvneva Juri Petrovitš Lermontovi (1787–1831) ja Marja Mihhailovna Lermontova (sündinud Arsenjeva; 1795–1817) peres. Vanemate kooselu ei olnud õnnelik, sest lõbujanuline ja truudusetu Juri Lermontov pettis oma abikaasat järjekindlalt ning lõpuks elasid nad üldse lahus. Kui Marja Lermontova 1817. aastal tuberkuloosi suri, siis nõudis lapse hooldusõiguse endale Mihhaili emapoolne vanaema Jelizaveta Aleksejevna Arsenjeva (1773–1845). Kuivõrd tulevase luuletaja isa oli vaene ja sõltus oma abikaasa suguvõsa rahast, tuli tal ämma nõudmisele järele anda. Poiss kasvas üles vanaema juures Penza kubermangus.

Lapsepõlves kannatas Mihhail Lermontov viletsa tervise käes, muu hulgas ravis vanaema teda kolmel korral Kaukaasias.

Mihhail õppis esmalt prantslasest koduõpetaja Gendrot' juhendamisel ning hiljem Moskva ülikooli pansionaadis. Astunud ülikooli, kuulas ta ära ühe kursuse, pettus kõrghariduses ja kolis Peterburi, kus astus sõjakooli. Novembris 1832 nimetati ta alamohvitserina teenima kaardiväe husaaripolku. Koos kaaskadeti Nikolai Martõnoviga andis ta välja käsikirjalist ajakirja Школьная заря.

1837–1838 teenis Mihhail husaarivägedes Kaukaasias. Sealt tagasipöördumise järel pidas ta duelli Prantsusmaa suursaadiku poja Ernest de Barante'iga, mis lõppes mõlemale osapoolele vigastusteta. Lermontov vahistati ja suunati seejärel uuesti Kaukaasiasse, seekord jalaväepolku.

Surm

1841. aasta talvel õnnestus Lermontovi vanaemal kirjanikule välja kaubelda lühiajaline puhkus ja luba käia Peterburis. Peterburis viibides püüdis Lermontov erru minna, et pühenduda täielikult kirjandusele, kuid ta errulaskmispalved jäeti rahuldamata ning ta sai käsu viivitamatult oma väeossa tagasi pöörduda. Sama aasta kevadel sõitis Lermontov tagasi Kaukaasiasse, kuid enne polku minekut kauples ta välja raviotstarbelise vahepeatuse Pjatigorskis. Seal tekkis tal tüli oma kunagise õpingu- ja teenistuskaaslase, erumajor Nikolai Martõnoviga. Konflikt päädis 27. juulil 1841 toimunud duelliga, kus Martõnov tulistas Lermontovile rindu ja tappis ainult 26-aastase kirjaniku.

Muu

Ta oli tundlik ja raske iseloomuga poiss; mitte eriti kena välimusega, kuid naiste seas populaarne.

Looming

Lermontov hakkas luuletama juba noorelt. Ta tundis romantikute luulet ning kujundas tasapisi välja oma stiili. Ülikoolis kästi aga luuletamist varjata.

Tema luule algusperioodi iseloomustab üksilduse ja eraldatuse teemade käsitlemine, autori kahepalgeline mina: hind püüdleb vabaduse poole, aga elu hoiab orjaahelais. Armastus tähendas truudusetust, sõprus petmist ja unistus illusiooni. Luule peategelane ei loobu võitlemisest, kuigi näeb, et see on võimatu. Üks tuntumaid luuletusi sellest perioodist on "Puri", mis ühendab kaks põhimotiivi – priiuse ja vangipõlve, mässumeele ja sunnitud rahu.

Tuntud on näidend "Maskeraad" (1835–1836) , mille tegevus toimub 1830. aastate keskpaigas Peterburis. Peategelane on mängur Arbenin ning aluseks on romantiline süžee deemonist. Lermontov avaldas näidendist 5 versiooni, kuid tsensuur keelas teose ära.

Poeedi surm

1830. aastad olid Lermontovi jaoks loominguliselt viljakad: ta kirjutas üle 300 luuletuse, mitu draamat ja poeemi. Suure löögina mõjus talle Puškini surm 1837. aastal, millest kirjutas ka raevuka, aga ülistava tooniga luuletuse "Poeedi surm". Luuletust ei avaldatud, kuid see levis käsikirjaliselt väga kiiresti.

1837-1841

Ajavahemikus 1837–1841 saavutas tema luule täisküpsuse.

Lermontovi joonistus "Vaade Tbilisile" (1837)

Üks peamistest teemadest Lermontovi luules on oma põlvkõnna lüüriline kujutamine. Mõnigaid teoseid:

"Valelik" – mägilastele pühendatud sõjavastane luuletus.

"Mõtisklus" (1838) – kujutab inimesi tarbetutena, kes liiga palju teevad ja liiga vähe usuvad.

"Borodino" – luuletuse kangelane on tavaline ja tagasihoidlik inimene rahva hulgast, kes mõistab ühiskonda hukka, kuid tunneb ise ennast ühe osana sellest. Temas on romantilisust, kuid samal ajal pakatab ta ka jõust ja tahtest, olles loomu poolest võitleja, kelle sõnad ei lähe tegudest lahku ning kes ei karda surma.

"Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist ..." – kirjutatud rahvalaulu laadis, viib lugeja 16. sajandisse.

"Kodumaa" – kõige täiuslikumalt on rahvuslikkuse ideed kajastatud just selles luuletuses. Lermontov teeb vahet oma isamaa-armastuse ja ametliku kroonupatriotismi vahel. Kodumaast luuakse kurb pilt, mis on deemonlik ja rahvalik, ent kumbki pole halb.

Viimastel loomeaastatel suundub ta oma loominguga rohkem realismi, säilitades siiski ka romantismi jooni. Luuletustest kajab mässumeelsust ning kaasaja hukkamõistu.

"Mtsõri" (1831– 1839) – peategelane on Vene vägede poolt vangistatud mägilane. Luuletus räägib vabadusearmastusest.

Mahukas poeem "Deemon" (1838–1841) käsitleb legendi deemonist, kelle võlub ära Gruusia vürstitari ilu. Deemon on kui teadmise ja vabaduse kuningas, langenud ingel, kes mõistetakse hukka Jumala vastu mässamise pärast, kuid kes jääb endale kindlaks.

Meie aja kangelane

Romaan "Meie aja kangelane" ilmus Lermontovi eluajal kahes trükis. Peale esimese trüki ilmumist pälvis teos nii kiitussõnu, kui kriitikat. Vastusena kriitikutele lisas Lermontov teisele trükile ka eessõna, milles ta heidab valgust autori loomispõhimõtetele.

Eesti keeles

Esimene tõlge Lermontovi loomingust avaldati 1880. aastal, milleks oli luuletus "Ingel" – tõlkinud M. J. Eisen. Järgneval aastakümnel oli Lermontov üks tõlgitavamaid vene autoreid – tõlkijate seas oli näiteks veel M. Veske, J. Kunder, F. Kuhblars, J. Liiv, E. Sööt, jt)

Üks esimesi Lermontovi tõlkijaid oli Jaan Tamm, kelle tõlge luulest "Näkk" ilmus 1882. aastal. 1883. aastal ilmus J. Tamme tõlge "Ettemääramise uskuja" – peatükk "Fatalist" romaanist "Meie aja kangelane". Tervikuna ilmus romaan esmalt eesti keeles 1929. aastal, tõlkijaks Jaan Jõepera. 1941. aastal ilmus romaanist Karl August Hindrey tõlge, kuid hiljem (1948–...) ilmus romaan korduvalt hoopis Väino Linaski tõlkes.

Eesti keeles on ilmunud ka türgi muinasjutt Ašuug Kerib (1980), mille on tõlkinud Katrin Kurmiste ja illustreerinud O. Pinajeva.

Kirjandus

• Endel Nirk, "M. Lermontov: Meie aja kangelane" (tõlketeose arvustus) – Looming 1948, nr 12, lk 1528–32; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Irakli Andronikov, "Kirjandusteadlase jutustused: teaduslikud otsingud M. J. Lermontovi elu ja loomingu uurimisel", tõlkinud Hardi Tiidus, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952, 72 lk
• Valmar Adams, "Lermontov eesti keeles" ("Valik luuletusi", 1955) – Looming 1956, nr 2, lk 248–252; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Alma Selge, "Lermontovi "Poeeme" eesti keeles" – Looming 1962, nr 9, lk 1428–38; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Valmar Adams, "Meie aja kangelane. Lermontovi-interpretatsioone vahepaladega" – Looming 1964, nr 10, lk 1560–79; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; ilmunud ka V. Adamsi kogumikus "Vene kirjandus, mu arm. Kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid", Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk 7–40
• Valmar Adams, "Lermontovi interpretatsioone" – Keel ja Kirjandus 1964, nr 10, lk 577–588; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; ilmunud ka V. Adamsi kogumikus "Vene kirjandus, mu arm", lk 41–57
• Malle Suurväli, "Mõnda eesti lugeja varasemast tutvusest Lermontoviga" – Keel ja Kirjandus 1964, nr 10, lk 596–602; loetav ka digitaalarhiivis
• Kogu maa tähistas Lermontovi juubelit – Looming 1964, nr 11, lk 1753–54
• Ants Oras, "Lermontov ja Byron" (aastal 1941 kirjutatud essee) – Vikerkaar 1988, nr 1, lk 55–60; loeav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis; ilmunud ka Ants Orase raamatus "Luulekool. III, Ilus, haljas", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 70–81
• Jelena Skulskaja, "Ettekirjutatud saatus" – tema raamatus "Vene rulett", Eesti-Kambodža Sõprusühing & J.-K. Raid, Tallinn 2002, lk 53–57