Leida Kibuvits

Leida Kibuvits (sündinud Leida Kupits, 1948. aastast Leida Aisenstadt; 18. oktoober 1907 Haaslava vald, Tartumaa – 5. detsember 1976 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Elulugu

Leida Kibuvits sündis Kurepalu karskusseltsi majas rätsepaks õppinud isa ja aastaid sakste teenijana töötanud ema ainukese lapsena.

Lapsepõlveaastad möödusid Emajõe ääres. Umbes 4-aastaselt kolisid vanemad Tartusse ja pidasid seal nii kojamehe, vürtspoodniku kui ka apteekriabilise ametit. Isa hukkus, kui Leida oli 12-aastane.

Leida koolitee sai alguse 1913. aastal Tartu Salomoni saksakeelses tütarlastekoolis, kus ta õppis aastani 1919. Hiljem jätkas haridusteed 1927. aastani Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi humanitaarharus. Aastail 1922–1924 täiendas end Pallase kunstikoolis. Sellega tema haridustee ka piirdus. Olude sunnil algasid teenistusaastad.

Abikaasa Leo Aisenstadt vahistati 4. veebruaril 1950 ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi rahandusdistsipliini rikkumise eest Eesti Bolševikus töötamise ajal. Leida Kibuvits vahistati 13. veebruaril 1950 poliitilistel ajenditel. Süüdistus Kibuvitsa vastu oli, et ta avaldas Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal Petseri ajalehes Uus Rada nõukogudevastaseid kirjutisi, tegi sakslastega koostööd, kahjustas ja laimas nõukogude võimu. Leida Kibuvits saadeti karistust kandma Solikamskisse Ussolje paranduslike tööde laagrisse. "Raske haiguse" tõttu karistusaega lühendati, misasjas olevat instrumentaalne osa olnud Aadu Hindi pingutustel; esialgu 25 aastaks määratud karistusajast tuli tal ära kanda neli ja 1954. aastal pääses ta Siberist tagasi Tallinna.

Töökäik

• 1927 apteekriabiline
• 1927–1929 Varraku trükitööline
• 1929–1931 Kaitseministeerium, abielu leitnant August Kibuvitsaga
• 1933–1944 kutseline kirjanik Pärnus ja Viljandis
• 1944–1946 Rahva Hääle kultuuriosakonna juhataja
  • 1945. aastal võeti vastu Eesti Nõukogude Kirjanike Liitu

Looming

Tema debüütromaan oli 1932. aasta romaanivõistluse võitnud romaan "Soomustüdruk". Järgnesid romaanid "Rahusõit" (1933), "Paradiisi pärisperenaine" (1934), "Manglus Sepapoeg", (1936), "Kass arvab, et..." (1936).

Hilisemas loomingus jäigi ta novelli juurde, sellest sai tema peamine žanr. Temalt ilmusid novellikogud "Rist ja rõõm" (Tartu, 1938); "Sipelgaõli" (Tartu, 1941). "Kaks meest on ikka kaks meest" (Tallinn, 1947) ning "Tuljak ja Tups" (Tallinn, 1948). Ta on avaldanud ajakirjanduses kirjanduskriitikat, följetone, olustikukirjeldusi ja vesteid. Sealhulgas pikema sarja oma “Rahva Hääle” toimetaja karjääri jooksul, nime all “Kilde ja killukesi”.

Postuumselt ilmus 1977. aastal proosakogumik “Endistest aegadest”, kus olid ka romaanide “Paradiisi pärisperenaise” ja “Kass arvab, et…” uustrükid (sealsamas). Eesti novellivaramu sarjas trükiti Linda Uustalu koostamisel Leida Kibuvitsa valimik “Lepatriinupunane” (1987). Uustalu kirjutas sellele valimikule ka järelsõna.

Ta on tõlkinud Goethe “Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1958) ning “Wilhelm Meisteri rännuaastad” (1959) ja valimiku Stefan Zweigi “Novelle” (1965) koos Nigol Andreseniga.

Välislingid

• Eret Talviste. Mõeldes rahust rongisõidu ajal ehk kui Leida Kibuvits ja Virginia Woolf oleksid kohtunud. – Keel ja Kirjandus 2023, nr 8–9, lk 933–952. https://doi.org/10.54013/kk788a10
• Maarja Vaino. "Rist ja rõõm. Lisandusi Leida Kibuvitsa eluloole". Keel ja Kirjandus 2012, nr 10, lk 755–767. https://doi.org/10.54013/kk659a3
• Heili Reinart. "Andekas kirjanik Leida Kibuvits jäi traagiliselt nõukogude võimu hammasrataste vahele". Postimees, 17. jaanuar 2017
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Haud Tallinna Metsakalmistul