Lehtse mõis

Lehtse mõisa peahoone varemed

Lehtse mõisa varemed (aprill 2021)

Lehtse mõisa varemed 2021. aasta kevadel

Lehtse mõis (saksa keeles Lechtis, hiljem Lechts) oli rüütlimõis Järvamaal Ambla kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõisasüda Lääne-Viru maakonda Tapa valda Tõõrakõrve külla.

Ajalugu

Esimesed teated mõisast pärinevad aastast 1467, kui ordumeister andis mõisa Hans von Lechtesele, kelle järgi sai mõis ka nime.

Pärast Põhjasõda kuulus mõis algul Derfeldenitele, hiljem Rosenitele.

1780. aastal avati Lehtse mõisas klaasimanufaktuur, kus valmistati pudeleid. Lehtse klaasimanufaktuur tegutses Aru, Kurge, Lehtse ja Pruuna mõisate ühise ettevõttena. Valmistati pudeleid ja klaaspurke, kusjuures toodang parimatel aastatel ulatus üle 46 000 eseme. Kaup realiseeriti Tallinnas, Narvas ja Rakveres. Ettevõttes töötas 25 inimest, nendest 17 palgatud käsitöölist ja 8 pärisorja-talupoega, osalt teopäevade, osalt tasu eest.

8. märtsil 1837 loovutas Michael Otto Theodor von Huene oma osa Lehtsest, Kurgest ja Arust oma vendadele, erurittmeistrile Nikolai Bernhard Eduard von Huenele ja Paul Georg Fromhold von Huenele 37 206 hõberubla eest. 10. augustil 1840 loovutas Paul oma poole vennale Nikolaile 11 429 hõberubla eest. Kui Nikolai ("vana Hiin") 15. mail 1867 suri, päris mõisa tema poeg Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene (1843-1919) .

Alates 1868 kuni mõisate riigistamiseni 1919 pidas Lehtse mõisa parun Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene, kes pärast seda lahkus Saksamaale. Ta tegeles lindude vaatlemisega ja omas ainulaadset liblikate kogu. Ta suri Saksamaal ja toodi tinakirstus rongiga Lehtse raudteejaama. Maetud on ta Ambla kiriku ukse vastas olevale Ambla kalmistu platsile.

Mõisakompleks

Mõisa lihtne ühekorruseline kivist peahoone ehitati ilmselt 19. sajandi alguspoolel. Sajandi lõpul ehitati hoone põhjalikult ümber uusgooti stiilis: selle parempoolsesse otsa lisati suursugune juurdeehitis, millel olid astmikviilud, teravkaaraknad ja võimas viiekorruseline sakmelise rinnatisega torn, mis on osaliselt säilinud tänapäevani.

Peahoone varemed

Räägitakse, et kui parun von Huene abikaasa jäi rasedaks, siis oodati kannatamatult poega ja parun lubas poja sünni korral panna Lehtse mõisa torni tippu kuldse muna. Sündis poeg ja mõisnik täitis lubaduse. Poeg suri väikesena, kui ta ronis kõrge pärna otsa, et kuldmuna imetleda, ja kukkus sealt alla.

Ei Nikolail ega Friedrichil olnud noorelt surnud poega. Alexander Georg von Huenel oli 6 noorelt surnud last, kuigi tema lapsed sündisid 19. sajandi alguses. Nähtavasti on tegemist rahvajutuga, millel pole õiget alust.

Praeguseks on mõisahoone peaaegu täielikult hävinud. Säilinud on mõisa keldrid. Eemal põllul on säilinud kuivatihoone. Kaks kilomeetrit mõisasüdamest edelas, Soodla jõe ülemjooksul on kunagise stiilse uusgooti vesiveski varemed.

Välislingid

• Lehtse mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
• Lehtse mõisatorn saab peremehe. Virumaa Teataja. 24. aprill 2007
• Lehtse mõisast Eesti mõisaportaalis