Lehtse mõis

Lehtse mõisa varemed (aprill 2021)

Lehtse mõis (saksa keeles Lechtis, hiljem Lechts) oli rüütlimõis Järvamaal Ambla kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõisasüda Lääne-Viru maakonda Tapa valda Tõõrakõrve külla.

Ajalugu

Esimesed teated mõisa kohta pärinevad 1467. aastast, kui Liivimaa ordumeister Johann von Mengede läänistas mõisa Hans von Lechtesele^[1], kelle järgi on mõis ka nime saanud. 1469. aastal läänistas aga Liivimaa ordumeister Johann von Mengede, Hans von Lechtesele ja tema järeltulijatele igaveseks läänistatud Lehtse mõisa^[2] nende soovil Hans Bremenile.

1663. aastal abielludes Anton Philipp von Saltzaga, Jacob von Bremeni (surn. 1628) tütar Barber (Barbara) von Bremen, tõi talle kaasavarana Lehtse mõisa.

Pärast Põhjasõda kuulus mõis algul Derfeldenitele, hiljem Rosenitele.

1780. aastal pandi Lehtse mõisas tööle klaasimanufaktuur. Lehtse klaasimanufaktuur tegutses Aru, Kurge, Lehtse ja Pruuna mõisa ühise ettevõttena. Valmistati pudeleid ja klaaspurke, kusjuures parimatel aastatel ulatus toodang üle 46 000 eseme. Kaup realiseeriti Tallinnas, Narvas ja Rakveres. Ettevõttes töötas 25 inimest, nendest 17 palgatud käsitöölist ja 8 pärisorja-talupoega, osalt teopäevade, osalt tasu eest.

8. märtsil 1837 loovutas Michael Otto Theodor von Huene oma osa Lehtsest, Kurgest ja Arust oma vendadele, erurittmeister Nikolai Bernhard Eduard von Huenele ja Paul Georg Fromhold von Huenele 37 206 hõberubla eest. 10. augustil 1840 loovutas Paul oma poole vend Nikolaile 11 429 hõberubla eest. Kui Nikolai ("vana Hiin") 15. mail 1867 suri, päris mõisa tema poeg Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene (1843–1919)^[3].

1868. aastast kuni mõisate riigistamiseni^[4] 1919. aastal pidas Lehtse mõisa parun Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene, kes pärast seda kolis Saksamaale. Ta tegeles lindude vaatlemisega ja omas ainulaadset liblikate kogu. Ta suri Saksamaal ja toimetati tinakirstus rongiga Lehtse raudteejaama. Maetud on ta Ambla kiriku ukse vastas olevale Ambla kalmistu platsile.

Mõisakompleks

Mõisa lihtne ühekorruseline kivist peahoone ehitati ilmselt 19. sajandi alguspoolel. Sajandi lõpul ehitati hoone põhjalikult ümber uusgooti stiilis: selle parempoolsesse otsa lisati suursugune juurdeehitis, millel olid astmikviilud, teravkaaraknad ja võimas viiekorruseline sakmelise rinnatisega torn, mis on osaliselt säilinud tänapäevani.

Räägitakse, et kui parun von Huene abikaasa jäi rasedaks, siis oodati kannatamatult poega ja parun lubas poja sünni korral panna Lehtse mõisa torni tippu kuldse muna. Sündis poeg ja mõisnik täitis lubaduse. Poeg suri väikesena, kui ta ronis kõrge pärna otsa, et kuldmuna imetleda, ja kukkus sealt alla.

Ei Nikolail ega Friedrichil olnud noorelt surnud poega. Alexander Georg von Huenel oli kuus noorelt surnud last, kuigi tema lapsed sündisid 19. sajandi alguses. Nähtavasti on tegemist rahvajutuga, millel pole tõepõhja.

Praeguseks on mõisahoone peaaegu täielikult hävinud. Säilinud on mõisa keldrid. Eemal põllul on säilinud kuivatihoone. Kaks kilomeetrit mõisasüdamest edelas, Soodla jõe ülemjooksul on kunagise stiilse uusgooti vesiveski varemed.

Viited

↑ Lehtse mõis (Ambla khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
↑ Stackelberg, Otto Magnus von, Hans Bremen, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft. 1, Görlitz : Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1931, s. 2
↑ Lehtse mõis (Ambla khk), Eesti Ajalooarhiivi kinnistute register
↑ Ajalooline traditsioon: Ambla. Mõisnikud

Välislingid

Lehtse mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
Lehtse mõisatorn saab peremehe Virumaa Teataja. 24. aprill 2007
Lehtse mõisast Eesti mõisaportaalis
Lehtse mõisa lugu Mõisablogis

[1] Lehtse mõis (Ambla khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[2] Stackelberg, Otto Magnus von, Hans Bremen, Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft. 1, Görlitz : Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke, 1931, s. 2

[3] Lehtse mõis (Ambla khk), Eesti Ajalooarhiivi kinnistute register

[4] Ajalooline traditsioon: Ambla. Mõisnikud

[1]

[2]

[3]

[4]