Ümberasumisliikumine
Ümberasumisliikumine (ka väljarändamisliikumine) oli 19. ja 20. sajandil Venemaa keisririigis talurahva uutele, vabadele maadele minek; ühtlasi osa keisririigi koloniseerimispoliitikast.[1]
Balti kubermangudest tehti esimesi katseid ümber asuda 1830. ja 1840. aastatel, samuti 1860. aastate algul.[1] Et nendele katsetele olid kohalikud võimud vastu, siis asus ümber vähe inimesi.[1] Eesti alalt lahkusid esimesed loaga ümberasujad 1855. aastal Väimelast Saratovi kubermangu.[1] Ümberasumine muutus laialdasemaks pärast 1863. aasta uut passiseadust.[1] 1863. aasta passiseaduse kohaselt said vähemalt 21-aastased talupojad, kes olid kõik oma seaduslikud kohustused täitnud ja kindlustanud oma lähisugulaste ülalpidamise, õiguse taotleda 3 kuuks kuni 3 aastaks endale passi, millega võis elama asuda ükskõik millisesse Venemaa keisririigi linna või paika.
1897. aasta andmete järgi elas Eesti alalt ümber asunud eestlasi Venemaa eri paigus umbes 110 000.[1]