Lohu Jaanilinn

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lohu Jaanilinn
Lohu linnus 3.jpg
Lohu Jaanilinna vall koos uue sillaga
Asukoht Lohu, Raplamaa
Koordinaadid 59° 8′ 32″ N, 24° 46′ 55″ E
Tüüp linnamägi
Ajalugu
Rajatud 11. sajandi lõpp
Maha jäetud 12. sajand

Lohu Jaanilinn ehk Loone linnamägi (ka Lohu I linnus) on linnamägi Lohu külas Kohila vallas Rapla maakonnas Keila jõe idakaldal.

Lohus asus kaks linnust, mida lahutavad teineteisest vaid Keila jõgi ja paarisajameetrine vahemaa. Väiksemat ja vanemat Lohu linnust tuntakse ka Lohu II linnuse nime all. See oli muistse Harjumaa üks keskseid paariskantse.[viide?]

Linnus paiknes Keila jõe käärus asuval künkal, mille pindala koos vallidega on 1,5 hektarit. Umbes 6500 m² suurust kultuurikihiga kaetud linnuse õue ümbritseb põhjas, läänes ja idas hobuserauakujuline kunstlik vall, mille pikkus on 300 ja kõrgus kuni 6 meetrit. Jõepoolses küljes vall puudub. Valli peal on tõenäoliselt olnud palkehitised, mis on toestatud kuivmüürseinaga. Põhja ja ida poolt on valli välisküljel 20–25 meetri laiune ja 2 meetri sügavune lame nõgu ja selle välisservas 2 meetri kõrgune ebamäärane kuhjatis, mis on arvatavasti looduslik. Sissepääs linnusesse on paiknenud idas ja selle kõrval oli tõenäoliselt tornitaoline rajatis, mida Liivimaa kroonikas on nimetatud summitas munitionis.[viide?]

Lohu Jaanilinn rajati 11. sajandi lõpus või 12. sajandi algul. Läti Henrik kasutab Liivimaa kroonikas Jaanilinnast kõneledes nime Castrum Lone (Loone linnus). 1216. ja 1220. aasta sõjaretkedel Harjusse kasutasid vallutajad Lohu (Loone) küla kogunemispaigana, Lohu Jaanilinn jäi neil aga alistamata. Linnus vallutati alles 1224. aasta jaanuaris pärast kahenädalast piiramist.[viide?]

On arvatud, et Lohu Jaanilinna kohal oli Jüriöö ülestõusu ajal üks kahest Harju ülestõusnute linnusest, kus end 1343. aasta sügisel kaitsti ja mis lõpuks vallutati.[1]

Lohu Jaanilinna uuris 1914. aastal baltisaksa arheoloog A. Friedenthal.[viide?]

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. Lk 84–85

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]