Talude päriseksostmine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Talude päriseksostmine oli 19. ja 20. sajandil Eesti- ja Liivimaa kubermangus nähtus, kus talurahvas ostis seni mõisnikele kuulunud mõisamaad[1].

1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus Liivimaa kubermangus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.

Enne seda olenes talude omandamine, konkreetse mõisniku volist. Esimesi talusi müüdi aga ka enne üldkehtiva seaduse vastuvõtmist, 1823. aastal Luunja vallas.

Põhja-Eestis, Eestimaa kubermangus sai talude päriseks ostmise aluseks 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadus. Esimese 20 aasta jooksul osteti Eestimaa kubermangus päriseks ca 1500 talu.

1916. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli Eestimaal mõisnikke (nende seas oli ka eestlasi ja teistest rahvustest inimesi) koos perekonnaliikmetega loendatud u. 4000, mis moodustas 0,7% põllumajandusega tegelevast rahvastikust, maarahvastikust u. 0,5%[2] Eesti mõisamajapidamiste omanduses oli üle poole kogu maast ja seal oli tööjõuna hõivatud üle 100 000 inimese[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. T. Hallik, 2009. Ajaloo mõisted gümnaasiumile (eesti-vene-eesti sõnastik). Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 168
  2. A. Köörna. Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni majanduslikud eeldused Eestis. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1961, lk. 125
  3. A. Andresen, E. Jansen, T. Karjahärm, M. Laar, M. Laur, L. Leppik, T. Rosenberg, T. Tannberg, S. Vahtre. Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõja-ni. Peatoim. S. Vahtre, tegevtoim. T. Karjahärm ja T. Rosenberg. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 2010, lk. 124–125.