Alusepanek kommete metafüüsikale

Allikas: Vikipeedia

"Alusepanek kommete metafüüsikale" (Grundlegung zur Metaphysik der Sitten) on Immanuel Kanti esimene raamat eetikast. See ilmus 1785.

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Vana kreeka filosoofia jagunes kolmeks teaduseks: füüsikaks, eetikaks ja loogikaks. See jaotus on asja loomusele täiesti kohane, ja selles pole midagi parandada, kui ehk ainult lisada selle printsiip, et niiviisi esiteks tagada selle täielikkus, teiseks osata õigesti määratleda selle tarvilikud alajaotused.

Igasugune mõistustunnetus on kas materiaalne, ja vaatleb mingit objekti; või formaalne, ja tegeleb ainult aru ja mõistuse enese vormiga, ja mõtlemise üldiste reeglitega üldse, ilma objektide erinevuseta. Formaalset filosoofiat nimetatakse loogikaks, materiaalne aga, millel on tegu teatud kindlate esemete ja seadustega, on omakorda kahetine. Sest need seadused on kas looduse või vabaduse seadused. Teadust esimestest nimetatakse füüsikaks, teiste teadus on eetika; esimest nimetatakse ka loodusõpetuseks, teist kommeteõpetuseks.

Loogikal ei saa olla empiirilist osa, s.o sellist, millel põhineksid mõtlemise üldised ja paratamatud seadused, mis oleksid võetud kogemusest; sest muidu ei oleks ta loogika, s.o kaanon arule ja mõistusele, mis kehtib igasuguse mõtlemise juures ja mida peab demonstreerima. Seevastu võib nii looduslikul kui ka kõlbelisel filosoofial kummalgi olla oma empiiriline osa, sest esimene peab loodusele kui kogemuse esemele, teine aga inimese tahtele, niivõrd kui loodus seda afitseerib, nende seadused määrama, esimesed nimelt seadustena, mille järgi kõik aset leiab, teised niisugustena, mille järgi kõik peaks aset leidma, aga ometi ka nende tingimuste kaalumisega, millel see sageli jääb aset leidmata.

Kogu filosoofiat, niivõrd kui see rajaneb kogemuse põhjenditel, võib nimetada empiiriliseks, filosoofiat aga, mis esitab oma õpetused aprioorsete printsiipide alusel, puhtaks filosoofiaks. Kui viimane on pelgalt formaalne, nimetatakse seda loogikaks; kui see aga on kitsendatud aru määratletud esemetele, nimetatakse seda metafüüsikaks.

Niiviisi sugeneb idee kahetisest metafüüsikast, looduse metafüüsikast ja kommete metafüüsikast. Füüsikal on niisiis empiiriline osa, aga ka ratsionaalne osa; eetikal samuti, kuivõrd siin võiks empiirilist osa eraldi nimetada praktiliseks antropoloogiaks, ratsionaalset osa aga päris moraaliks.

Kõik tööndused, käsitööd ja kunstid on tööjaotusest võitnud, sest nimelt üks ei tee kõike, vaid igaüks piirdub teatud tööga, mis oma käsitlusviisi poolest teistest märgatavalt erineb, et suuta seda suurima täiusega ja suurema kergusega ära teha. Seal, kus töid niimoodi ei eristata ega jaotada, kus igaüks on meister iga asja peale, viibivad tööndused alles suurimas barbaarsuses. Aga kuigi oleks omaette vaagimist mitte mittevääriv objekt küsida, kas puhas filosoofia kõikides oma osades mitte ei vaja oma erilist meest, kas mitte õpetatud töönduse tervikuga ei oleks lood paremad, kui neid, kes on harjunud empiirilist koos ratsionaalsega publiku maitse kohaselt igasuguste neile tundmatute proportsioonide järgi segatuna müüma, kes nimetavad end isemõtlejateks, teisi aga, kes valmistavad pelgalt ratsionaalset osa, peavaevajateks, hoiatataks, et nad ei teeks korraga kahte tööd, mis on viisi poolest, kuidas neid käsitleda, vägagi erinevad, millest kummagi jaoks on võib-olla tarvis eraldi annet ning mille ühendamine ühes isikus tekitab ainult sossseppi, küsin ma siin siiski ainult, kas mitte teaduse loomus ei nõua, et empiiriline osa ratsionaalsest alati hoolikalt eraldataks ning päris (empiirilise) füüsika ette asetataks alati looduse metafüüsika, praktilise antropoloogia ette aga kommete metafüüsika, mis peaksid olema kõigest empiirilisest hoolikalt puhastatud, et teada, kui palju puhas mõistus kummalgi juhtumil suudab ära teha ja millistest allikatest ta ise ammutab selle oma aprioorse õpetuse, tehku seda viimast tööd siis muide kas kõik kombeõpetlased (kelle nimi on leegion), või ainult mõned, kellel on selleks kutsumus.

Et minu siht on siin õieti suunatud kõlbelisele filosoofiale, siis ma kitsendan ettepandud küsimuse ainult sellele: kas mitte ei arvata, et on äärmiselt vajalik kord välja töötada puhas moraalifilosoofia, mis oleks millest tahes puhtempiirilisest ja antropoloogiasse kuuluvast täiesti puhastatud; sest see, et niisugune peab olemas olema, on tavalisest kohuse ja kõlbeliste seaduste ideest iseenesest selge. Igaüks peab tunnistama, et selleks et mingit seadust võiks pidada moraalseks, s.o kohustuslikkuse aluseks, peab temaga kaasnema absoluutne paratamatus; et käsk "sina ei pea mitte varastama" ei käi ainult inimeste kohta, just nagu teised mõistusega olendid ei peaks neile tähelepanu pöörama, ja samamoodi kõik ülejäänud kombeseadused; et seega kohustuslikkuse alust ei tule siin otsida mitte inimese loomusest ega selle maailma oludest, millesse inimene on pandud, vaid aprioorselt ainult puhta mõistuse mõistetest, ning et igasugust muud eeskirja, mis rajaneb pelga kogemuse printsiipidel, ning isegi teatud suhtes üldine eeskiri, niivõrd kui ta vähimaski osas, võib-olla üheainsa motiivi poolest, toetub empiirilistele alustele, võib küll nimetada praktiliseks reegliks, ealeski mitte aga moraaliseaduseks.

Niisiis, moraaliseadused koos oma printsiipidega mitte ainult ei erine kõigi praktiliste tunnetuste seas kõigest ülejäänust, milles on midagi empiirilist, vaid igasugune moraalifilosoofia rajaneb täielikult oma puhtal osal, ja inimesele rakendatuna ei laena ta vähimatki inimese tundmisest (antropoloogiast), vaid annab inimesele kui mõistusega olendile aprioorsed seadused, mis küll veel nõuavad kogemusega teravdatud otsustusjõudu, et ühelt poolt eristada, millistel juhtudel neid tuleb rakendada, ja teiselt poolt võimaldada neil siseneda inimese tahtesse ja olla küllalt mõjusad, et neid rakendataks, sest inimene kui ise nii paljudest kalduvustest afitseeritu on praktilise puhta mõistuse ideeks küll võimeline, ent ei ole nii kergesti suuteline panema neid oma elukommetes in concreto toimima. Kommete metafüüsika on niisiis hädavajalik, mitte ainult spekulatsiooni motiivil, et uurida aprioorselt meie mõistuses kätkevate praktiliste põhilausete allikat, vaid ka sellepärast, et kombed ise jäävad allutatuks kõiksugu rikutusele, kuni puudub see nende üle õige otsustamise juhtnöör ja kõrgeim norm. Sest selleks, et miski oleks moraalselt hea, ei piisa, kui ta on kõlbelise seaduse kohane, vaid see peab toimuma ka selle pärast; vastasel juhtumil on see kohasus väga juhuslik ja vilets, sest mittekõlbeline alus kutsuks küll aeg-ajalt esile seadusekohaseid, sageli aga seadusevastaseid tegusid. Nüüd aga, kõlbelist seadust selle puhtuses ja ehtsusest (mis praktikas ongi kõige tähtsam) ei tule otsida kuskilt mujalt kui puhtast filosoofiast, järelikult peab viimane (metafüüsika) ees käima, ja ilma selleta ei saa üldse moraalifilosoofiat olla; ise ei vääri see, mis neid puhtaid printsiipe empiiriliste hulka segab, filosoofia nime (sest selle poolest erinebki filosoofia tavalisest mõistustunnetusest, et ta seda, mida viimane haarab ainult segatuna, esitab eraldi teadusena), veel palju vähem moraalifilosoofia nime, sest just selle segamisega kahjustab ta isegi kommete eneste puhtust ja töötab omaenese eesmärgile vastu.

Ärgu siiski arvatagu, et see, mida siin nõutakse, on juba olemas kuulsa Wolffi propedeutika näol tema moraalifilosoofia, nimelt üldise praktilise mõtteteaduse ees, nagu ta seda nimetas, nii et siin ei astutagi täiesti uuele alale. Just sellepärast, et see pidi olema üldine praktiline mõtteteadus, ei võtnud ta vaatluse alla mitte mingit erilist liiki tahet, näiteks sellist tahet, mis oleks määratletud ilma igasuguste empiiriliste motiivideta, täielikult lähtuvalt aprioorsetest printsiipidest, ja mida võiks nimetada puhtaks tahteks, vaid tahtmise üldse kõigi tegude ja tingimustega, mis selle juurde selles üldises tähenduses kuuluvad, ja selle poolest erineb ta kommete metafüüsikast, samamoodi nagu üldine loogika transtsendentaalfilosoofiast, millest esimene esitab mõtlemise aktid ja reeglid üldse, teine aga ainult puhta mõtlemise erilised aktid ja reeglid, s.o need, mille abil esemeid tunnetatakse täiesti aprioorselt. Sest kommete metafüüsika peab uurima võimaliku puhta tahte ideed ja printsiipi, mitte inimese tahtmise akte ja tingimusi üldse, mis ammutatakse suuremalt jaolt psühholoogiast. See, et üldises praktilises mõtteteaduses (kuigi ilma igasuguse loata) räägitakse ka moraalsetest seadustest ja kohusest, ei ole vastuväiteks minu väitele. Sest selle teaduse autorid jäävad selle ideele ka selles truuks; nad ei erista motiive, mida kujutatakse ette täiesti aprioorselt ainult mõistuse abil ning on päriselt moraalsed, empiirilistest motiividest, mida aru tõstab üldisteks mõisteteks pelgalt kogemuste võrdlemise abil, vaid vaatlevad neid, pööramata tähelepanu nende allikate erinevusele, ainult nende suurema või väiksema summa järgi (sest kõiki peetakse samalaadseteks) ja moodustavad endale sellega kohustuslikkuse mõiste, mis on küll kõike muud kui moraalne, kuid on ometi just niisugune, ainult milleni saabki jõuda filosoofias, mis ei tee mitte sugugi otsustusi kõigi võimalike praktiliste mõistete algupära üle, olgu need siis aprioorsed või kõigest aposterioorsed.

Kavatsedes kunagi avaldada kommete metafüüsika, lasen ma nüüd eelneda sellel alusepanekul. Õieti ei olegi sel muud alust kui puhta praktilise mõistuse kriitika, nii nagu metafüüsikal juba ilmunud puhta spekulatiivse mõistuse kriitika. Aga esiteks ei ole esimene nii äärmiselt vajalik kui teine, sest inimmõistuse saab moraaliasjades isegi kõige tavalisema aru juures kergesti tuua suure õigsuse ja põhjalikkuseni, seevastu teoreetilises, aga puhtas tarvituses on mõistus täiesti dialektiline; teiseks nõuan ma puhta praktilise mõistuse kriitikalt, et selleks, et see oleks lõpetatud, peaks olema võimalik kirjeldada praktilise mõistuse ühtsust spekulatiivse mõistusega ühes ühises printsiibis, sest lõpuks saab ju olla ainult üks ja seesama mõistus, mis peab olema eristatud ainult rakenduses. Niisuguse täielikkuseni ei saanud ma aga siin veel jõuda, kaasamata hoopis teist laadi kaalutlusi ning lugejal pead segi ajamata. Sellepärast võtsin ma nimetuseks puhta praktilise mõistuse kriitikaasemel alusepaneku kommete metafüüsikale.

Et aga kolmandaks ka kommete metafüüsika hoolimata peletavast pealkirjast on siiski võimeline suureks populaarsuse astmeks ja kohasuseks tavaarule, siis ma pean kasulikuks see aluse eeltöö sealt eraldada, et peensused, mis selles on vältimatud, võiks tulevikus kergemini mõistetavate õpetuste juurest ära jätta.

Praegune alusepanek ei ole aga midagi enamat kui selle moraalsuse kõrgeima printsiibi ülesotsimine ja kindlakstegemine, mis aga moodustab oma sihi poolest tervikliku ülesande, mis tuleb igasugusest muust kõlbelisest uurimisest eraldada. Minu väited selle tähtsa ja seni kaugeltki veel mitte piisavalt arutatud peaküsimuse kohta saaksid selle printsiibi rakendamisel kogu süsteemile palju valgust ja leiaksid piisavuselt, mida igal pool on näha, palju kinnitust; aga ma pidin loobuma sellest eelisest, mis ka õigupoolest oleks rohkem enesearmastust teeniv kui üldkasulik, sest printsiibi kerge tarvitatavus ja näiline piisavus ei anna selle õigsuse täiesti kindlat tõestust, vaid pigem äratab teatud erapoolikuse, mille tõttu see jääb uurimata ja kaalumata, omaette, järelmeid üldse arvestamata, kogu ranguses.

Ma võtsin oma meetodi selles kirjutises nii, nagu see minu usu järgi on kõige sobivam, kui tahta liikuda tavatunnetuse juurest tema kõrgeima printsiibi määratlemise juurde analüütiliselt ja jälle tagasi selle printsiibi kontrollimise ja selle allikate juurest tavatunnetuse juurde, kus leidub selle tarvitus, sünteetiliselt. Jaotus osutus seetõttu selliseks:

1. Esimene peatükk: Üleminek tavaliselt kõlbeliselt mõistustunnetuselt filosoofilisele. 2. Teine peatükk: Üleminek populaarselt moraalifilosoofialt kommete metafüüsikale.

3. Kolmas peatükk: Viimane samm kommete metafüüsikalt puhta praktilise mõistuse kriitikale.

Esimene peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Üleminek tavaliselt kõlbeliselt mõistustunnetuselt filosoofilisele

Maailmas, ja üldse ka väljaspool seda, ei ole üldse võimalik mõelda midagi, mida võiks pidada ilma kitsenduseta heaks, peale hea tahte. Aru, teravmeelsus, otsustusjõud ja mis need vaimu talendid veel on, või julgus, otsusekindlus, püsivus ettevõetus kui temperamendi omadused on kahtlemata mõnes suhtes head ja soovimisväärsed; aga need võivad muutuda ka äärmiselt kurjaks ja kahjulikuks, kui tahe, mis neid loodusande peab kasutama ja mille eriomast laadi nimetatakse sellepärast iseloomuks, ei ole hea. Õnneandidega on sama lugu. Võim, rikkus, au, isegi tervis ja kogu heaolu ja rahulolu oma seisundiga õndsuse nime all tekitavad sageli julgust ja sellega ühtlasi upsakust, kui puudub hea tahe, mis õndsuse mõju meelemõistusele ja sellega ka kogu tegutsemise printsiipi parandab ja üldotstarbekohaseks teeb; sellest rääkimata, et mõistlik erapooletu pealtnägija isegi nähes katkematut head käekäiku olendil, keda ei kaunista ükski puhta ja hea tahte joon, ei saa iial heameelt tunda, ja nõnda tundub hea tahe isegi õnnelik olemise väärimise möödapääsmatu tingimus.

Mõned omadused aitavad isegi sellele heale tahtele ise kaasa ja võivad selle tegevust väga kergendada, neil pole aga sellegipoolest seesmist tingimatut väärtust, vaid nad eeldavad ikka veel head tahet, mis inimestel muide õigusega nende vastu on, kitsendav ega luba pidada neid absoluutselt heaks. Mõõdukus afektides ja kirgedes, enesevalitsemine ja kaine kaalutlus ei ole mitte ainult mitmes suhtes head, vaid paistavad koguni moodustavat osa isiku seesmisest väärtusest; aga palju puudub sellest, et kuulutada neid kitsenduseta heaks (kui tingimatult antiiksed neid ka ülistasid). Sest ilma hea tahte põhimõteteta võivad need muutuda ülimalt kurjaks, ja kurikaela külmaverelisus ei tee teda mitte ainult palju ohtlikumaks, vaid vahetult meie silmis veel jälestusväärsemaks, kui teda ilma selleta oleks peetud.


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]