Christian Wolff

Allikas: Vikipeedia
Johann Georg Wille. Christian Wolffi portree.

Christian Wolff (hiljem Christian Freiherr von Wolff; 24. jaanuar 1679 Breslau9. aprill 1754) oli saksa filosoof, üks saksa valgustuse rajajaid Christian Thomasiuse kõrval. Temalt pärineb Leibnizi-Wolffi filosoofia.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Christian Wolff sündis 24. jaanuaril 1679 parkali pojana. Teda kasvatati ortodoksse luterluse vaimus ja temast pidi saama pastor. Et disputeerida katoliiklastest kaaslastega, uuris ta Aquino Thomase, Francisco Suáreze jt skolastikute töid ja käis katoliiklikel jumalateenistustel ning sai osavaks vaidlejaks. Et ortodoksne luterlik teoloogia ei olnud tema jaoks piisavalt tõsikindel, hakkas ta õppima matemaatikat.[1]

Aastal 1699, mil Erhard Weigel suri, immatrikuleerus Wolff Jena ülikooli. Seal õpetas Weigeli õpilane Paul Hebenstreit. Wolff sai tuttavaks ka Ehrenfried Walther von Tschirnhausiga, kelle teos "Medicina mentis" Wolffi tugevasti mõjutas.[2]

Aastal 1702 sai Wolff Leipzigi ülikoolist magistrikraadi. Temast sai matemaatika eradotsent, milleks ta esitas väitekirja matemaatiliste meetodite kasutamisest praktilises filosoofias. See äratas Gottfried Wilhelm Leibnizi tähelepanu, millest sai alguse kirjavahetus, mis kestis Leibnizi surmani 1716. Wolff tegi kaastööd ka ajakirjale Acta Eruditorum. Kuigi Leibniz soovitas Wolffil keskenduda matemaatikale, hakkas Wolff pidama loenguid ka filosoofiast. Kuigi Wolff ei olnud matemaatikuna produktiivne, hinnati tema loengute ja kirjutiste selgust ning 1706. aastal sai Wolff Leibnizi ja von Tschirnhausi toetusel Halle ülikooli matemaatika ja loodusteaduse professoriks.[3]

Wolff ei olnud rahul sealsete filosoofiaõppejõudude Christian Thomasiuse ja Nikolaus Hieronymus Gundlingiga, kelle õpetus oli pinnapealne ja eklektiline, kuigi Leibniz soovitas nendega hästi läbi saada. Wolff hakkas peale matemaatika lugema ka filosoofiat. Tema loengud olid algul suuremalt jaolt Leibnizi filosoofia esitused, vähehaaval võtsid need skolastilisema kuju ja eemaldusid ka sisuliselt Leibnizi õpetusest. Leibniz väitis, et Wolff ei tea tema filosoofiast midagi peale selle, mis on avaldatud, ja Wolff väitis, et on Leibnizist sõltumatu. Johann Franz Buddeus ja Andreas Rüdiger andsid Wolffi filosoofiale nimeks Leibnizi-Wolffi filosoofia, mis ongi käibele jäänud. Mõlemad protesteerisid selle vastu, ja Wolff ütles, et on võtnud rohkem Aquino Thomaselt kui Leibnizilt.[4]

Halle-aja alguses jätkas Wolff matemaatikaloenguid (arvatakse, et ta õpetas Saksamaal esimesena diferentsiaal- ja integraalarvutust) ning avaldas matemaatikaraamatuid, mida hakati pidama parimateks õpikuteks. Tema ainuke püsiväärtusega saavutus matemaatikas oli saksakeelse matemaatikaterminoloogia väljatöötamine. Üleminek matemaatikalt filosoofiale oli sujuv, sest tol ajal õpetati matemaatika nime all ka näiteks astronoomiat ja fortifikatsioon ja Wolff võttis matemaatika ka loogika eeskujuks. Temalt ilmus saksakeelne sarnaste pealkirjadega ("Mõistlikud mõtted...") raamatusari, mis tegi ta Saksamaa juhtivaks filosoofiks. Need on paksud raamatud, mis kubisevad üleliigsetest näidetest, (sageli kehtetutest) tõestustest, definitsioonidest ja viidetest oma teostele ja nende tsitaatidest[5], oma teoste soovitamisest ja kiitlemisest.[6]

Hoolimata Wolffi kuulsusest Saksamaal ja välismaal vastustasid teda Halle ülikooli filosoofiateaduskonnas Thomasius, Rüdiger, Bundling ja Buddeus. Pietistlik usuteaduskond eesotsas August Hermann Franckega, kes oli vastustanud ka Thomasius, oli Wolffi ratsionalismi vastu, sest selle järelmitena nähti determinismi ning ilmutuse, kaitselmuse ja imede eitamist. Wolffi populaarsus õppejõuna ja menukus kirjamehena tekitasid kadedust. Ta oli raske kolleeg. Tema pingutuste tulemusena sai teaduskonnas vabanenud ametikoha tema õpilane Ludwig Thümmig, mitte teoloog Joachim Lange poeg.[7]

Aastal 1721 oli Wolff Halle ülikooli rektor. Ta pidas sel puhul kõne "Hiinlaste praktilisest filosoofiast", milles ta hiina ja lääne eetika sarnasusega tõendas, et eetika ei sõltu ilmutusest ning kõrge kultuur ja inimlik õnn on võimalikud ka ilma religioonita. Järgmine rektor Joachim Lange tahtis, et usuteaduskond Wolffi ketseriks kuulutaks. Wolff eitas usuteaduskonna voli seda teha, ja õigusteaduskond toetas teda selles. Kord vihastas Wolff teda isiklikult rünnanud endise õpilase peale ning pöördus õiguse saamiseks Berliini kohtusse, mis keelas selle rünnaku kordamise. Intriigi tagajärjel esitati Frierich Wilhelm I "tubakakabinetis" Wolffi kuningale sellise determinitliku õpetuse esindajana, et sõjaväest deserteerijaid ei tuleks karistada, sest nad ei saanud sinna midagi parata. Kuningas vihastas ning 8. novembril 1723 ta vallandas Wolffi ning käskis tal ülespoomise ähvardusel 48 tunni jooksul riigist lahkuda. Thümmig asendati Halles Lange pojaga, teised Wolffi järgijad Preisimaa ülikoolides vallandati ja 1729 keelati Wolffi õpikute kasutamine Preisimaa ülikoolides.[8]

Wolff oli suvel 1723 kutsutud Marburgi ülikooli õppejõudude arvamust küsimata, kuigi ülikooli põhikiri nägi ette, et kõik professorid peavad olema kalvinistid. Pärast Hallest vallandamist võttis Wolff Marburgi professuuri vastu. Marburgi õppejõud pidid leppima kolleegiga, kelle vaateid nad ei jaganud. Wolffi suhted kolleegidega olid jälle viletsad, aga Marburgis oli üliõpilasi välismaalt, sealhulgas katoliiklasi, mistõttu ta orienteerus kogu Euroopale ja hakkas kirjutama ladina keeles. Põhitöö oli juba tehtud, aga ladinakeelsed tööd olid skolastilisemad ja täpsemad kui saksakeelsed ning on filosoofiliselt huvitavamad, sest nad näitavad suurt eruditsiooni ja teadlikkust kuulumisest Francisco Suárezest lähtuvasse traditsiooni. Definitsioonideküllus oli säilinud ning süsteem oli muutunud staatilisemaks, dogmaatilisemaks ja entsüklopeedilisemaks.[9]

Kui Friedrich Suur 1740. aastal troonile tõusis, siis üks tema esimesi samme oli Wolffi tagasikutsumine, pakkudes talle Kuningliku Preisi Teaduste Seltsi alalise liikme staatust. Lisaks sellele, et kuningas tahtis isa tehtud ülekohut heastada, pooldas ta ise determinismi või isegi fatalismi, mis tema isa olid vihastanud. Hiljem nägi Friedrich siiski Wolffi Paul Henri Thiry d'Holbachi fatalistlike vigade allikana. Wolff eelistas aga oma vana ametikohta Halles. Astal 1740 läkski ta suurte kiidu- ja austusavalduste saatel Hallesse tagasi. Ta isegi leppis mõne oma vana vastasega ära. Aga tema loengud ei olnud enam menukad, sest tema järgijad, eriti Sigmund Jakob Baumgarten, olid ilmutuse kriitikaga temast kaugemale läinud ja pietistid ei olnud enam nii tugevad vastased, et vaidlus nendega oleks üliõpilasi ligi tõmmanud. Wolff loobus peagi loengutest, kaevates üliõpilaste madala kvaliteedi üle ja öeldes, et oma kirjutistega saab ta kogu inimsoo professorina rohkem kasu tuua. Ta kirjutas loomuõigusest, moraalifilosoofiast ja eraeetikast, pühendades kuningas Friedrichile 16 köidet. 9. aprillil 1754 suri ta podagrasse.[10]

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Wolff rajas oma filosoofia Gottfried Wilhelm Leibnizi ideedele ja Aquino Thomase skolastikale. Ta võttis eeskujuks matemaatika, püüdes filosoofiat üles ehitada paratamatutest eeldustest dedutseeritava süsteemina. Leibnizi eeskujul võttis ta aluseks vastuolu printsiibi ja küllaldase aluse printsiibi. Viimast pidas ta esimesest tuletatavaks, sest puhtvõimaliku asja mitteküllaldaselt määratud olemine oleks vastuolu. Kuigi inimesed on sunnitud asjade aluseid otsima empiiriliselt, on põhimõtteliselt võimalik ehitada teadused üles deduktiivselt. Jumala olemasolu tõestada on võimalik ontoloogiliselt, kosmoloogiliselt ja teleoloogiliselt, ja kuna me teame, et Jumal on olemas, siis me teame, et see maailm on parim võimalik maailm. Hing on lihtne ja surematu, ja kuna loogiliselt võimalikud on ka tema tegelikest tegudest erinevad teod, siis ta on vaba. Kuna mingi täiuse tajumine ja selle mittesoovimine on Wolffi järgi vastuoluline, siis moraaliprintsiibid on Immanuel Kanti mõttes analüütilised. Täiuse taotlemine teeb inimese õnnelikuks ja iga inimese õnnelikkus on harmoonias iga teise inimese õnnelikkusega. Amoraalne käitumine tuleb segadusest selles, mis on hea. Moraalselt heaks saadakse oma ideede selgitamise ja parandamise teel.[11]

Christian Thomasiuse eeskujul avaldas ta osa oma töödest saksa keeles ning lõi sellega seoses hulga termineid (sealhulgas die Geschichteajalugu), milleta tänapäeva saksa teaduskeelt oleks raske ette kujutada.

Wolff arvas, et loodus on inimesele kaasa andnud ühelt poolt kalduvused ja teisalt ülesanded, kusjuures kalduvuste poolest on inimene enesearmastaja, aga tema ülesanne on armastada teisi nagu iseennast. Wolff oli küll ratsionalist, kuid astus ägedalt välja ateismi vastu ja arvas, et ühiskond ei tohiks ateiste taluda.

Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis Wolff valgustatud absolutismile. Teoreetiliselt põhjendas ta seda väitega, et kui riik on isiksuste ühtsus, võib seda vaadelda kui ühtset inimest. Valgustaja rõhutas, et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu, otsene vajadus – vaesuse kaotamine. Ühiskonna arenguvõimalused peitusid tema arvates kodanlikus ettevõtlikkuses. Paheline oli kõik, mis on sellega vastuolus, sealhulgas luksus ja liigkasuvõtmine. Wolff rõhutas eriti töö vajalikkust.

Filosoofia loomus ja jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofiat nimetas Wolff saksa keeles 17. sajandil loodud sõnaga Welt-Weisheit 'maailmatarkus'; see vastandus teoloogiale (Gottes-Gelahrtheit 'jumalaõpetatus'). Filooofia eesmärk on tunnetada, miks asjad peavad olema, nagu nad on, st miks nad on võimalikud, kui nad on võimalikud, ja miks nad on tegelikud, kui nad on tegelikud. Seda, millised asjad on tegelikud, saadakse teada ajalooliselt, st empiiriliselt. Filosoofiaa meetod on laenatud matemaatikalt, mis on paratamatuste tunnetamise eeskuju. Filosoofia saab jäljendada matemaatika seostatust. Wolff pidas matemaatikale olemuslikuks defineerimist ja süllogistlikku tõestamist. Näiteks tõestab Wolff õhu elastsust kahel leheküljel süllogismidega ning vastavat katset lühidalt. Wolffi inspireeris Leibnizi töö "Meditatsioonid teadmisest, tõest ja ideedest" (1684). Ta tahab alustada empiirilisest teadmisest, asendada analüüsi teel ebaselged ideed selgete ja aredatega, panna need kokku definitsioonideks ning liikuda siis süllogistlikult tagasi empiirilisse alguspunkti, nüüd koos põhjuste ja alustega. Sellist analüütilis-sünteetilist meetodit peab ta kõikpädevaks ning tõestab selle abil näiteks, et Saksamaa kohvikud tuleks teha Inglismaa kohvikute sarnaseks, et need oleksid õpetlastele mugavad.[12]

Wolff jaotas filosoofia teoreetiliseks filosoofiaks (metafüüsika) ja praktiliseks filosoofiaks. Metafüüsika jaotas ta ontoloogiaks ja reaalseks metafüüsikaks (ratsionaalne teoloogia, ratsionaalne kosmoloogia ja ratsionaalne psühholoogia). Empiiriline teadus jaguneb analoogselt teoloogiaks (mis põhineb empiirilistel tõenditel Jumala kohta, seega füsikoteoloogia ja teleoloogia), kosmoloogiaks ehk füüsikaks ja psühholoogiaks. Matemaatika on kosmoloogia kõrgeim osa, mis tegeleb asjade mõõtudega. Praktiline filosoofia põhineb teoreetilisel filosoofial, eriti ontoloogial, mis samastab tõest heaga, ja psühholoogial, mis uurib hinge tunnetuslikke ja tahtelisi võimeid. Praktilise filosoofia jaotas Wolff moraalifilosoofiaks, poliitikaks ehk loomuõiguseks ja ökonoomikaks, mis sisaldab ka eraeetikat. Wolff mainib ka vabade kunstide filosoofiat, mis sisaldab näiteks retoorilist filosoofiat ja poeetilist filosoofiat, kuid sellega ta ei tegele. Õppimise järjekorras eelneb kõigile neile harudele loogika, aga olemise järjekorras on loogika kõigest organon, mis laenab oma põhiprintsiibid ontoloogiast ja psühholoogiast (kuivõrd ta nõuab hinge võimete rakendamist).[13]

Ontoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ontoloogia ehk esimene filosoofia on teadus olevast üldse, niivõrd kui see on, st võimalikust olevast. Võimalikkus on loogiline võimalikkus. Asi on võimalik, kui tema predikaadid ei ole vasturääkivad. Võimaliku oleva algsed ja taandumatud predikaadid moodustavad tema olemuse ning neid saab esitada definitsioonis. Need algsed predikaadid ehk olemuslikud atribuudid sisaldavad asja kõikide teiste olemuslike predikaatide alust. Definitsioonist järelduvad kõik asja seesmised predikaadid. Definitsioon annab kõikide teiste olemuslike predikaatide küllaldase aluse. Küllaldase aluse printsiip on asja kõikide võimalike seesmiste predikaatide lõppseletus. Asja (võimalikkuse) küllaldane alus on see, et olemuslikud predikaadid ei ole vasturääkivad. Asja võimalikkuse küllaldase aluse printsiip on vastuolu printsiip. Wolffi ontoloogia on essentsialistlik metafüüsika (Étienne Gilsoni mõttes). Asja mõiste ja asja olemuse või võimalikkuse vahel on parallelism, kui mitte identsus. See, mille kohta saab olla are mõiste (mis saab definitsiooniga antud olla), on olemas; seda, mis on võimalik, saab defineerida ja selle kohta saab olla mõiste.[14]



Mõju ja retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Et Wolff õpetas ülikoolis, luges loenguid saksa keeles ning avaldas raamatuid nii ladina kui ka saksa keeles, oli tema mõju suurem kui Leibnizil. Wolff lõi esimesena kogu filosoofia süsteemi saksa keeles ning leiutas saksakeelsed terminid, mis said üldkasutatavateks. Ta kirjutas ka üldarusaadavaid raamatuid, mida arutati Tõesõprade Seltsis (asutati 1736) jt seltsides, mis levitasid Wolffi filosoofiat väljaspool ülikooli. Ühes niisuguses seltsis tõotati mitte kunagi aktsepteerida ühtki uskumust ilma küllaldase aluseta. Tõesõprade seltsi deviisiks sai "Sapere aude!", mille Kant tegi hiljem kogu valgustuse lipukirjaks. Saksakeelsed filosoofiaraamatud tegid Wolffi kuulsaks. Teda valiti akadeemiatesse, ta sai pensione (sealhulgas Katariina Suurelt) ning teda kutsuti teistesse ülikoolidesse (Jena ülikool, Marburgi ülikool). Tema filosoofiat hakati õpetama teistes ülikoolides Jena ülikool, Tübingeni ülikool (kus töötas tema õpilane Georg Bernhard Bilfinger) ja Königsbergi ülikool).[15][16]

Marburgi ajal, mil Wolffi teosed levisid kogu Euroopas, sai tagakiusatud filosoofist intellektuaalne kangelane ning ta sai üle Euroopa kuulsaks, ta sai jesuiitide heakskiidu osaliseks ja pälvis aadlitiitli. Kui Wolffi kuulsus jõudis Prantsusmaale, kutsus kuningas Friedrich Wilhelm I teda Preisimaale tagasi; Wolff keeldus. Aastal 1736 leidis spetsiaalne kuninglik komisjon, et tema teostes ei ole ohtlikke vigu; 1739. aastal anti välja korraldus, et pastorikandidaadid peavad õppima Wolffi teoseid, eriti loogikat. Leipzigis andis Johann Christoph Gottsched välja raamatu "Erste Gründe der gesamten Weltweisheit" (1733–1734), millest sai kõige populaarsem õpik Saksamaal. Wolffi õpilased olid enamikus Saksamaa ülikoolides. Johann Jakob Bodmer ja Johann Jakob Breitinger pühendasid oma teose "Die Discourse der Mahlern" Wolffile, kuigi nad vastustasid tema järgija Johann Christoph Gottschedi kirjandusteooriat. Moraalinädalakirjad olid täis Wolffi ja John Locke'i õpetusi. Kirjutati Wolffi filosoofia tutvustusi daamidele, millest kõige kuulsam oli Samuel Formey "La Belle Wolffienne".[17]

Immanuel Kant sai filosoofilise hariduse Wolffi süsteemis ning nimetas "Puhta mõistuse kriitikas" teda suurimaks dogmaatiliseks filosoofiks. Wolffi õpilased õpetasid Saksamaa ülikoolides ja kirjutasid palju ülikooliõpikuid. Üks neist oli Alexander Baumgarten, kelle õpikute järgi Kant õpetas metafüüsikat ja eetikat. Kant ise oli Königsbergis õppinud Wolffi õpilase Martin Knutzeni juures.[18]

Wolffi hakati nimetama praeceptor Germaniae 'Saksamaa õpetaja', nagu varem Rabanus Maurust ja Philipp Melanchthoni. Ta muutis barokiajastu katoliikliku ja protestantliku skolastika ning Gottfried Wilhelm Leibnizi ja Ehrenfried Walther von Tschirnhausi uued matemaatilised meetodid ja loodusteaduse filosoofia käsitamiseks avalikkuse valgustamise kõikvõimsa vahendina. Tema eesmärk oli teha inimesed kultuurseks ja praktiliselt tõhusaks. "Kuigi vähesed filosoofid on olnud täielikumalt akadeemilisemad kui Wolff, kelle pedantsus, sõnaohtrus ja huumorimeele puudumine said kurikuulsaks, on vähesed filosoofid olnud eksplitsiitsemalt ja eneseteadlikult kui tema olnud inspireeritud rakendama filosoofiat mittefilosoofide teenistusse, tegema filosoofiat rahvahariduse aluseks, et teha lõpp usutülidele ja anda otsene panus inimkonna heaolusse ja õnnesse." Wolffi filosoofia oli esimene saksakeelne kõikehõlmav filosoofiline süsteem ning oli kuni 1750. aastani vaimuelu allikas ning pietismi pooldajate ning uue filosoofia loojate rünnakute objekt. Friedrich Suur kuulutas, et on Wolffilt õppinud. Immanuel Kant kiitis teda kui täpsuse ja põhjendatuse vaimu toojat saksa filosoofiasse. Wolff oli saksakeelse filosoofilise sõnavara looja: tema kätes sai saksa keel filosoofilise mõtlemise adekvaatseks vahendiks.[19]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vernünfftige Gedancken von den Kräfften des menschlichen Verstandes und ihrem richtigen Gebrauche in Erkäntnis der Wahrheit ("saksakeelne loogika"), 1713
  • Vernünftige Gedanken von Gott, der Welt und der Seele des Menschen auch allen Dingen überhaupt ("saksakeelne metafüüsika"), 1719
  • Vernünftige Gedanken von der Menschen Thun und Lassen ("saksakeelne eetika"), 1720
  • Vernünftige Gedanken von dem gesellschaftlichen Leben der Menschen ("saksakeelne poliitika"), 1721
  • Vernünfftige Gedancken von den Würckungen der Natur ("saksakeelne kosmoloogia"), 1723
  • Vernünftige Gedanken von den Absichten der natürlichen Dinge ("saksakeelne loomulik teoloogia" ehk "saksakeelne teleoloogia"), 1724
  • Discursus praeliminaris de Philosophia in genere, 1728
  • Philosophia rationalis sive Logica, 1728
  • Philosophia prima, sive Ontologia, 1730
  • Cosmologia generalis, 1731
  • Psychologia naturalis, 1734
  • Theologia naturalis, 2 köidet, 1736, 1737
  • Philosophia practica universalis, 2 köidet, 1738, 1739
  • Ius naturae, 8 köidet, 1740–1748
  • Institutiones iuris naturae et gentium, 1750
  • Philosophia moralis sive Ethica, 5 köidet, 1750–1753
  • Oeconomica, 2 köidet, 1754–1755

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 256.
  2. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 256.
  3. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 256–257.
  4. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 257.
  5. Beck (lk 262, märkus) ütleb, et Wolff oli üks ajaloo suurtest eneseplagieerijatest ning tema armastus omaenese sõnade vastu ületab isegi Arthur Schopenhaueri oma.
  6. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 257–258.
  7. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 258.
  8. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 258–259.
  9. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 259–260.
  10. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 261.
  11. Christine Korsgaard. Creating the Kingdom of Ends, Cambridge University Press 1996, lk 5.
  12. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 262.
  13. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 262–263.
  14. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 263.
  15. Christine Korsgaard. Creating the Kingdom of Ends, Cambridge University Press 1996, lk 5.
  16. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 258, 260.
  17. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 260.
  18. Christine Korsgaard. Creating the Kingdom of Ends, Cambridge University Press 1996, lk 5.
  19. Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 261.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • F. A. Brown. On Education; John Locke, Christian Wolff, and the Moral Weeklies. – University of California Publications in Modern Philology, 1952, 36, lk 149–170.
  • Lewis White Beck. Early German Philosophy: Kant and His Predecessors, The Belknam Press of Harvard University Press 1969, lk 256–275.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]