Epikureism

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Epikuurlased)
Jump to navigation Jump to search

Epikureism on filosoofiavool, mis põhineb antiikfilosoof Epikurose (4.–3. sajand eKr) õpetustel. Epikuros oli atomistlik materialist, järgides Demokritost.

Epikureismi järgi on inimese peamine eesmärk olla elus õnnelik ja nautida lihtsaid mõnusid. Õnn seisneb epikureismi järgi meelerahus (ataraksia) saavutamises, vabaduses muredest ja kehaliste valude puudumises (aponia).

Epikureismi peetakse enamasti hedonismi vormiks, kuigi see peab õnne valu puudumiseks ja pooldab lihtsat elu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Epikuros

Aastal 306 eKr ostis Epikuros Ateena lähedal aiaga maja, milles oma õpetust jagama ja ellu viima hakkas. Ta elas lihtsat elu, kasvatas endale ise toitu, luges, arutles maailma asjade ning enda probleemide üle ja õhutas ka oma järgijaid nõnda sõprade keskel ja ilma suurte muredeta elama.[1] Nõnda sai alguse epikureism, millest sai skeptitsismi ja stoitsismi kõrval kolmas suurem Vana-Kreeka filosoofiavool.[2] Pärast Epikurose surma umbes aastal 270 eKr võttis koolis õpetamise üle tema järgija Hermarchos.

Epikureism jäi populaarseks elufilosoofiaks ka Vana-Rooma impeeriumis. Julius Caesar ja poeet Horatius olid mõlemad epikureismist tugevalt mõjutatud.

Hilisematel aegadel on end epikuurlaseks nimetanud näiteks prantsuse filosoof Pierre Gassendi ja USA kolmas president Thomas Jefferson. Epikurost peab enda filosoofiliseks eelkäijaks ka inglise filosoof Jeremy Bentham.[3]

Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Epikuros uskus, et õnneks on tarvis suhteliselt vähe. Ta nägi, et romantiliste suhetega võrreldes on inimesed tihti õnnelikumad sõprussuhetes. Sellest järeldas ta, et tuleb püüelda sõpradega regulaarselt kohtumise ja lähedaste sõprussuhete hoidmise poole. Lähedane sõprus on Epikurose arvates üks suurimaid mõnu allikaid. Ka suur rikkus ei tee üldiselt õnnelikuks. Inimesed ei arvesta pingutustega, mida rikkaks saamise nimel peab tegema. Nii rikkaks saamine, kui rikkuse hoidmine tekitab tihti stressi. Pigem teeb elu rahuldavaks töö, mis tekitab tunde, et me suuremal või vähemal määral aitame teisi ja muudame maailma paremaks paigaks. Veel uskus Epikuros, et mõnu saab leida maailma asjade kohta õppimise ja arutamise teel.[4][5] Epikureismis on oluline oma ihasid piirata. Hoiduda suurest söömisest, seksuaalsest rahuldusest ja muust sarnasest. Epikureism sarnaneb mitmeti asketismiga.

Epikuros ja tema järgijad vältisid poliitikat, uskudes, et see ei sisalda püüdlust ataraksia ega aponia poole.[3]

Eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Epikuros oli üks esimesi, kes pakkus välja õigluse kui ühiskondliku kokkuleppe. Ta elas põhimõtte "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teevad." järgi.[3]

Epikureistlik füüsika[muuda | muuda lähteteksti]

Epikuros uskus, et aatomid ja tühjus on igavesed ning pidevas liikumises. Kui aatomid kokku põrkavad, tekivad nendest objektid, mis siiski koosnevad nendestsamadest aatomitest, mille liikumine on mõneks ajaks loodud objektiga ühtinud. Tema õpetuse järgi koosneb kõik – mateeria, hinged ja jumalad – aatomitest. Inimeste tundmusi seletab Epikuros nende aatomite liikumisega.[3]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Epikureismi järgi on jumalad küll olemas, kuid ei sekku inimeste igapäevaellu. Jumalad on surematud, kuid materiaalsed olevused. Nad asuvad tühjas ilmaruumis maakerast liiga kaugel, et omada huvi inimese tegemiste vastu. Epikureism eitab surmajärgset eksistentsi.[3]

Ilmselt oli Epikuros üks esimesi, kes pakkus välja kurja probleemi – kuulsa argumendi, mis vastandub kõikvõimsa ja hea Jumala või jumalate olemasolule. Kirja panduna Lactantiuse poolt kõlab see nõnda:

„Jumal kas tahab kaotada halbu asju, aga ei ole selleks võimeline. Või on võimeline, kuid ei taha. Või ei taha ega suuda. Või suudab ja tahab. Kui ta tahab, aga ei suuda, siis on ta nõrk – see tähendab, mitte kõikvõimas. Kui ta suudab, aga ei taha, siis ta on kuri. Kui ta ei taha ega suuda, on ta nii võimetu kui ka kuri. Kui ta tahab ja saab, mis on ainuvõimalik sellisele jumalale, siis kust tulevad halvad asjad või miks ta neid ei kaota?“

Lactantius, "De Ira Deorum"

Viited[muuda | muuda lähteteksti]