Kategooriline imperatiiv

Allikas: Vikipeedia

Kategooriline imperatiiv (Saksa keeles: kategorischer Imperativ) on Immanuel Kanti filosoofia kategooria, mis väljendab kõigile kohustuslikku moraalinormi: “...käitu nii, et sinu taotluste lähedasteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse printsiibiks.”[1]

Kategooriline/ hüpoteetiline imperatiiv sisaldab käsku, mis on kohane üksnes mõne eelneva soovi või kava seisukohalt: “Kui sa tahad tark välja näha, siis pea suu.” Korraldus suu pidada kehtib ainult nende jaoks, kellel on vastav soov või kalduvus; selle jaoks, kellel pole soovi tark välja näha, puudub sellel korraldusel või soovitusel jõud. Kategoorilist imperatiivi niimodi vältida ei saa: see on nõue, mis on siduv igaühe jaoks, hoolimata ta kalduvusest. Selle näiteks võiks olla: “Räägi tõtt! (Hoolimata sellest, kas tahad või mitte.)” See eristus ei väljendu alati konditsionaalses ehk hüpteetilistes vormis ja selle puudumises: “Kui sul on viinaviga, siis ära hakka kõrtsmikuks” võib olla absoluutne korraldus, mis kehtib igaühe koht, kuigi see omab tähtsust vaid nende jaoks, kellel on soov kõrtsmikuks hakata.[2]

Kategoorilise imperatiivi viis vormi:[muuda | muuda lähteteksti]

  1. üleüldine seadus: “Talita vastavalt niisugusele maksiimile, mis ise kohe võib üldiseks seaduseks saada”
  2. loodusseadus: “Talita nõnda, et su teo maksiim võiks sinu tahtel saada üleüldiseks loodusseaduseks”
  3. eesmärk iseeneses: “Talita nõnda, et sa suhtuksid inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku puhul alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui ainuüksi vahendisse”
  4. autonoomia ehk “iga mõistusolendi tahte käsitamine tahtena, mis annab üleüldise seaduse”
  5. eesmärkide riik, mis on eeskujuks erinevate mõistusolendite süstemaatilisele liidule ühiste seaduste all.[2]

Probleem kategoorilise imperatiiviga[muuda | muuda lähteteksti]

Kanti eetika uurimisel on põhiküsimuseks, kuidas tõlgendada möödapääsmatu ja siduva kategoorilise imperatiivi erinevaid sõnastusi ja kas need on mingil süvatasandil võrdväärsed. Kategoorilise imperatiivi rakendused Kantil enesel ei ole alati veenvad. Kanti eetika võrdlemisel selliste teooriatega nagu ekspressivism põhjustab segadust asjaolu, et ahvatlev, kuid ekslik on oletada, nagu tähendaks imperatiivi kategoorilisus, et see ei saa olla tundeväljendus, vaid peab tulenema millestki “tingimatust” või “paratamatust” nagu mõistuse hääl.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kategooriline_imperatiiv1
  2. 2,0 2,1 2,2 Simon Blackburn. Oksfordi Filosoofialeksikon, Vagabund, 2002.