Jean-Jacques Rousseau

Jean-Jacques Rousseau
Jean-Jacques Rousseau (autor Maurice Quentin de La Tour, 1753)
Sündinud	28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik
Surnud	2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa
Tegevusala	filosoofia, kirjandus
Abikaasa	Marie-Thérèse Le Vasseur (1768–1778)
Allkiri

Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka: Jean Jacques Rousseau; 28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik – 2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut. Rousseaud on nimetatud ka romantismi isaks.

Elulugu

Rousseau sündis Genfis, kus elas 16-aastaseks saamiseni. Ema suri sünnitusel, isa hülgas lapse. 30-aastaselt kolis Rousseau Pariisi.

Rousseau võttis vastu katoliku usu ning temast sai rikka šveitslanna soosik, kelle toetusel ta omandas hariduse ja õppis muusikat.

Rousseau proovis mitmesuguseid ameteid (maksuametnik, preester, muusik), kuid ükski ei sobinud. Oli Veneetsia saadiku sekretär Pariisis, kuid peagi tekkis tal tööandjaga konflikt. Temast sai ühiskonnas heidik ja kriitik ning omamoodi vagabund, ta võõrandus Pariisi seltskonnast.

1742. aastal võttis Rousseau Denis Diderot’ soovitusel osa Dijoni akadeemia traktaadikonkursist teemal "Kas teaduste ja kunstide areng on soodustanud kommete paranemist või allakäiku?". Ta pälvis esikoha traktaadiga, milles väitis, et teaduste ja kunstide areng on soodustanud ainult inimeste allakäiku.

Rousseau sai kuulsaks, kuid vastuoluline iseloom viis ta varsti tülli mitmete valgustusliikumise tegelastega, eeskätt Adam Smithi, Diderot’ ja Voltaire’iga. Rousseaud süüdistati barbarismi edendamises ja igasuguse progressi vastasuses.

Pärast "Ühiskondliku lepingu" ilmumist 1762. aastal hakati teda taga kiusama nii Prantsusmaal kui ka sünnilinnas Genfis.

Rousseau iseloom, väärtushinnangud ja arusaamine elust olid valgustusaja mõtteviisiga vastuolus. Ta reisis palju, püüdis leida varjupaika Preisimaal ja Inglismaal. Inglismaal sai ta hästi läbi David Hume’iga, kuid elu lõpul kannatas Rousseau vaimuhaiguse käes ning kahtlustas, et Hume on korraldanud temavastase vandenõu.

Rousseau suri Pariisi lähistel 1778. aastal.

Aastal 1794, 16 aastat pärast surma viidi Rousseau põrm Pariisi Panthéoni.

Looming

Rousseau sai kuulsaks teosega "Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele". Vastupidi tollal levinud arvamusele leidis Rousseau, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse langus. Temalt pärineb ka üleskutse "Tagasi loodusesse!".

Oma tähtsaimaks teoseks pidas Rousseau romaani "Émile", mis kirjeldas inimese terviklikku kasvatamist kodanikuks. Romantismieelse ja romantistliku kirjanduse seisukohalt oli oluline ka tema sentimentaalne romaan "Julie ehk Uus Héloïse".

Tänapäevasele autobiograafiatraditsioonile pani aluse Rousseau "Pihtimused". "Üksildase uitaja mõtisklused" paistis silma subjektiivsuse ja sisevaatluste poolest, mis on saanud omaseks hilisemale uusaegsele kirjandusele.

Poliitilises filosoofias on tähtis Rousseau teos "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid". Rousseau poliitiline ideaal oli rahvavõim. Tema meelest pidi kõiki riigiasju arutama rahvakoosolekul, kuid see oli mõeldav vaid väikeste riikide puhul.

Rousseau andis olulise panuse ka muusikateooriasse.

Prantsuse revolutsiooni ajal oli Rousseau üks populaarsemaid filosoofe Jakobiinide Klubi liikmete seas.

Teosed eesti keeles

• "Jean Jacques Rousseau: elulugu – pedagoogilised vaated. Emil". Koostanud ja tõlkinud Hans Roos, redigeerinud Peeter Põld. EKS, Tartu 1930; teine, keeleliselt kohendatud trükk pealkirjaga "Émile" – Olion, Tallinn 1997.
• "Arutlus küsimuse üle: Kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid?" – raamatus "Valik prantsuse esseid", koostanud ja tõlkinud Aleksander Aspel, EKS, Tartu 1938, lk 175–194.
• "Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele". Tõlkinud Kristiina Ross – Vikerkaar 1993, nr 1–2.
• "Üksildase uitaja mõtisklused; Arutlus teadustest ja kunstidest". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Kristiina Ross; eessõna: Lauri Leesi. Europeia-sari, nr. 30, Perioodika, Tallinn 1995.
• "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid". Tõlkija Mirjam Lepikult, järelsõna Marek Tamm. Sari Avatud Eesti Raamat, Varrak, Tallinn 1998.
• Voltaire – Rousseau. Valik kirju. Tõlkinud Kristiina Ross, järelsõna Marek Tamm – Vikerkaar 1999, nr 11–12.
• "Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest". Tõlkinud Mirjam Lepikult – Akadeemia 2008, nr 9, lk 2075–2104; nr 11, lk 2531–60 ja nr 12, lk 2743–84 (järelsõna ja bibliograafia: Eva Piirimäe).
• "Kuues moraalikiri Sophie’le". Tõlkija Joonas Kiik. Vikerkaar 2021, nr 1–2.

Kirjandus

• Eduard Laaman, "Juhan Luiga ja J. J. Rousseau" – Looming 1938, nr 8, lk 894–901.
• Villem Alttoa, "Jean Jacques Rousseau. 250. sünnipäeva puhul" – Looming 1962, nr 6, lk 940–945.
• "XVIII sajandi väliskirjandus". Valgus, Tallinn 1973, lk 257–274.
• Lion Feuchtwanger, "Narritarkus ehk Jean-Jacques’i elu ja kirgastumine" (biograafiline romaan). Saksa keelest tõlkinud Evi Auling. Eesti Raamat, Tallinn 1983.
• William Blanchard, "Rousseau ja mässumeel". Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein, Fontese Kirjastus, Tallinn 2000.
• Jüri Lipping, "Ceci n’est pas une riigiõiguse õpik" (raamatu "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid" arvustus) – Akadeemia 2002, nr 2.

Välislingid

• Du contrat social ibiblio digitaalses raamatukogus.