Uuskantiaanlus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mitte segi ajada postkantiaanlusega

Uuskantiaanlus ehk neokantiaanlus (saksa keeles Neukantianismus) on Immanuel Kanti filosoofia taassünd 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil. Täpsemalt on see mõjutatud Arthur Schopenhaueri kriitikast kantiaanluse filosoofia kohta, millest ta kirjutas oma peateoses "Maailm kui tahe ja kujutlus" ("Die Welt als Wille und Vorstellung" 1818)[1] ning samuti ka teiste postkantiaanluse filosoofide poolt, nagu Jakob Friedrich Fries ja Johann Friedrich Herbart. Sellel on hiljem täpsem seos saksa filosoofias.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

"Tagasi Kanti juurde" liikumine algas 1860ndatel, reaktsioonina materialistide vastu 1850ndatel. Lisaks Hermann von Helmholtz ja Eduard Zelleri elutööle, mängisid suurt rolli ka Kuno Fischeri tööd Kanti kohta ja Friedrich Albert Lange "Materiaalsuse ajalugu" ("Geschichte des Materialismus"). Viimane vaidles, et transtsendentaalne idealism asendas ajaloolise vaidluse materiaalse idealism ja mehaanilise idealism vahel. Fischer oli varemt segatud vaidlusse Aristotelese idealisti Friedrich Adolf Trendelenburgiga, mis puudutas "Transtsendentaalse esteetika" vastuste tõlgendamist – vaidlus, mille ajendas Hermann Coheni 1871. aasta teose "Kanti kogemuse teooria" ("Kants Theorie der Erfahrung"). Seda raamatut on peetud 20. sajandi uuskantiaanluse aluseks. See on viide Fischer-Trendelenburgi debatile ja Coheni tööle, mille alusel Hans Vaihinger alustas oma suurt reportaaži "Critique of Pure Reason" kohta.

Vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Hermann Cohenist sai Marburgi koolkonna juht, teised tuntud esindajad olid Paul Natorp ja Ernst Cassirer. Teine tähtis grupp oli Badeni koolkond (teatud ka kui Heidelbergi koolkond), kuhu kuulusid, teiste hulgas, Wilhelm Windelband,[2] Heinrich Rickert ja Ernst Troeltsch. Marburgi koolkond rõhutas epistemoloogiat ja loogikat, samas Baden’i koolkond rõhutas kultuuri ja väärtuste küsimusi. Kolmas grupp, peamiselt esindatud Leonard Nelson’i poolt, oli neofriisi koolkond.

Uuskantiaani koolkonnad kippusid rõhutama Kanti teaduslikke lugemusi, tihti alandades intuitsiooni rolli kontseptsiooni poolt. Kuid uuskantiaanlaste eetilised aspektid tõmbasid neid tihti sotsialismi poole ning neil oli tugev mõju austromarksismile ja Eduard Bernsteini revisionismile. Lange ja Cohen olid eriti kiindunud ühendusele, mis oli kantiaanluse ja sotsialismi vahel. Veel üks oluline aspekt uuskantiaanluse liikumises oli selle katse propageerida muudetud arusaama judaismist, seda eriti Coheni töödes, mis on üks vähestest, mis on saadaval inglise keeles.

Uuskantiaani koolkond oli väga oluline kavandades filosoofia jagunemist, millel on olnud tugev mõju Saksamaast kaugemale. Koolkond võttis varaselt kasutusele termini epistemoloogia ja kinnitas ontoloogia tähtsust. Natorpil oli määrav mõju fenomenoloogia ajaloole ning on tihti tunnustatud, koos Edmund Husserliga, selle eest, et nad võtsid kasutusele sõnastiku transtsendentaalsele idealismile.

1933. aastaks, pärast natside võimuletulekut, olid paljud natsikantiaanluse kogukonnad laiali hajunud. Üheks suurteks ja püsivateks saavutusteks oli uuskantiaanlaste loodud ajakiri Kant-Studien, mis on tänaseni alles.

Tänapäevane uuskantiaanlus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "uuskantiaan" võib kasutada igaühe kohta, kes pooldab mingeid selle koolkonna vaateid. Inglise keeleruumis on uuskantiaanlus taaselustunud tänu Gillian Rose'ile, kes uuris selle mõju tänapäeva filosoofiale.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sebastian Luft, The Neo-Kantian Reader, Routledge, 2015.
  • Akadeemia, nr 4, 1993

Viited[muuda | muuda lähteteksti]