Analüütiline propositsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Analüütilise propositsiooni mõiste analüütilises filosoofias on moodustatud Immanuel Kanti analüütilise otsustuse[1] eeskujul, kuid seda ei kasutata tavaliselt Kanti eeldustel.

Analüütilise otsustuse mõiste on ebaselge[2], kuid prototüüpseks määratluseks võib Kanti eeskujul võtta kriteeriumi: propositsioon on analüütiline parajasti siis, kui selle propositsiooni predikaadi mõiste sisaldub subjekti mõistes. Näiteks propositsioon "Kõik poissmehed on vallalised" osutub selle definitsiooni järgi analüütiliseks, sest 'vallalisuse' mõiste sisaldub 'poissmehe' mõistest. Kuid üldjuhul ei ole võimalik välja tuua propositsiooni subjekti ja predikaati, sellepärast defineeritakse analüütiline propositsioon kui propositsioon, mille tõeväärtus sõltub ainult selle sõnalises väljenduses kasutatavate väljendite tähendusest. Näiteks saab väljendite tähenduse põhjal öelda, et propositsioon, mida väljendab lause "Kõik poissmehed on vallalised", on tõene.[3][4]

Analüütilisus ja aprioorsus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõned filosoofid on samastanud propositsiooni analüütilisust (õigemini analüütilist tõesust) ja selle aprioorsust (tunnetatavust sõltumatult kogemusest). Tõepoolest, kui propositsioon on analüütiline, siis tema tõesus on määratud väljendite tähendusega, mistõttu tõesuse tunnetamiseks peaks piisama mõtlemisest ning vajadust (tajul, mälul, introspektsioonil põhineva) kogemuse poole pöördumiseks ei ole.[5] Ent aprioorsus ja analüütilisus on siiski eri asjad: 1) aprioorsus puudutab propositsiooni tunnetatavust ja selle uskumise õigustust, analüütilisus aga propositsiooni tõesustingimusi ja mõistetevahelist suhet; 2) aprioorsus ja analüütilisus ei pruugi kokku langeda, näiteks võib paljude filosoofide arvates aprioorselt uskuda, et üleni must asi ei saa olla üleni valge, kuid siin ei ole tegu analüütilise propositsiooniga; 3) analüütiliste propositsiooni uskumist võidakse õigustada ka tunnistusega (ei mõelda ise, vaid usaldatakse, kedagi, kes mõtleb), seega aposterioorselt, mistõttu uskumine aposterioorse õigustuse põhjal ei näita veel seda, et propositsioon, mida usutakse, ei ole analüütiline; 4) võib-olla mõne analüütilise propositsiooni tunnetamine ei ole millegipärast võimalik, siis see propositsioon ei ole aprioorne.[6]

Paljud filosoofid on lootnud, et aprioorsete propositsioonide aprioorsust saab seletada sellega, et nad on analüütilised. Sellega on olnud ka seotud ka lootus lahendada filosoofilisi probleeme analüüsi teel.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kant 1781.
  2. Willard Van Orman Quine väidab artiklis "Empirismi kaks dogmat" (Quine 1951), et vahetegemine analüütiliste ja sünteetiliste propositsioonide vahel on võimatu.
  3. Jason S. Baehr. A Priori and A Posteriori, Interneti filosoofiaentsüklopeedia
  4. George Rey. Analytic-Synthetic Distinction, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2013.
  5. Taju läheb siiski tarvis propositsiooni keelelise kuju teadasaamiseks, mälu väljendite tähenduse teadasaamiseks ning mõtlemise koondamisel tervikuks, introspektsiooni taju ja mälu teenindamiseks.
  6. Jason S. Baehr. A Priori and A Posteriori, Interneti filosoofiaentsüklopeedia
  7. George Rey. Analytic-Synthetic Distinction, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2013.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]