John Locke

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inglise filosoofist, teiste samanimeliste kohta vaata lehekülge John Locke (täpsustus).

JohnLocke.png

John Locke (29. august 163228. oktoober 1704) oli inglise filosoof, empirismi peamine põhjendaja, moodsa tunnetusteooria kritiseerija ja materialistliku sensualismi rajaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

John Locke sündis 29. augustil Wringtoni linnakeses Somerseti krahvkonnas Lääne-Inglismaal Bristoli lähedal Inglise kodusõja eel. Ta kasvas puritaanlikus perekonnas. tema isa, John Locke seenior, oli provintsiadvokaat ja kohtuametnik, kes teenis kodusõja ajal Henry Cromwelli parlamendivägede kaptenina ratsaväes. Noorusaastail pooldas ka Locke ise rahva suveräänsuse kaitsmist parlamendi kaudu. Revolutsioon avas Locke'ile tee haridusele. Oma isa komandöri kolonel Alexander Pophami soovitusel arvati ta 1646. aastal mainekasse Westminsteri kooli[1] kus ta sai klassikalise (filoloogilise) hariduse. Peale seda õppis ta Oxfordi ülikooli Christ Chrurchi kolledžis muuhulgas filosoofiat ja loodusteadusi ning hiljem meditsiini. 1656. aastal omandas Locke Oxfordi ülikoolis bakalaureusekraadi, 1658. aastal magistrikraadi ning 1674. aastal meditsiinibakalaureuse kraadi.[2]

Alates 1662. aastast oli ta filosoofia, retoorika ja kreeka keele õppejõud. Ta tegeles intensiivselt René Descartes'i moodsa filosoofiaga ning keemik Robert Boyle'i (1624–1691) ja arst Thomas Sydenhami (1624–1689) õhutusel ka uudse eksperimentaalse loodusteadusega.

Aastal 1667 kolis Locke Londonisse Exceter House'i ning töötas kaheksa aastat Anthony Ashley Cooperi, hilisema Shaftesbury krahvi (1621–1683) juures arsti ja sekretärina. Krahvi perekonnaga sidus teda lähedane sõprus. Tema mõjutusel ja oma isiklike kogemuste põhjal praktilises poliitikas loobus Locke oma algsest konservatiiv-rojalistlikust hoiakust ja temast sai konstitutsioonilise riigi eestvõitleja.

Aastatel 1675–1679 elas Locke Prantsusmaal, siis viibis järgnevad neli aastat taas Londonis, kuni ta järgnes Shaftesbury krahvile pärast tema Hollandisse eksiili minemist. Seal pühendus ta oma filosoofiliste teoste kirjutamisele. Alles 1689. aastal, pärast Kuulsat revolutsiooni (Glorious Revolution) ja Oranje printsi William III troonile tulekut, läks Locke Inglismaale tagasi. Kohe pärast seda ilmusid tema kolm tähtsamat teost, esimesena "Kiri sallivusest" (1689; "Epistola de tolerantia"), milles ta astus välja usuvabaduse eest, niivõrd kui see ei ohusta liberaalset riiki. Aastal 1690 avaldas ta oma neljaköitelise tunnetusteoreetilise põhiteose "Essee inimarust" ("Essay Concerning Human Understanding"), mille kallal ta oli vaheaegadega töötanud üle 15 aasta. Veel Locke'i eluajal ilmus sellest teosest mitmeid uusväljaandeid ning prantsuse- ja ladinakeelne tõlge. Samal aastal ilmus ka teos "Kaks traktaati valitsemisest" (Two Treatises of Government).

Aastal 1693 avaldas Locke teose "Mõned mõtted haridusest" ("Some Thoughts Concerning Education"), mis mõjutas Jean-Jacques Rousseau'd. Pärast Locke'i naasmist Inglismaale pakkus William III talle korduvalt kohta riigiteenistusse, millest Locke tervislikel põhjustel keeldus. Aastal 1696 võttis ta lõpuks vastu kõrge ametikoha kaubandusministeeriumis.

Locke suri 28. oktoobril 1704 ühes maamajas Londoni lähedal Oates'is, ta oli veetnud oma viimased eluaastad.[2]

Locke'i filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ideed ja asjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Locke'i filosoofia võtmemõisteks, nagu enamikus tolleaegses filosoofias, on "idee." Ideed on need, millega mõistus "tegeleb mõtlemise ajal". Ideed moodustavad mõtlemise sisu, mida väljendatakse mitmesuguste nimi-, omadus- ja tegusõnadega, st sõnadega, mis võivad olla subjektiks või predikaadiks. Ühest küljest on "ideed" mõisted ehk asjade mõistmise viisid, kuid nad on ka mõtlemise objektid, "mõisted" selle sõna vanamoodsas tähenduses "asjad nagu neid mõistetakse" – ehk asjade aspektid, eritletud mõtlemistegevuse käigus. Locke'i peamine tunnetusõpetuslik tees on järgmine: viis, kuidas me mõistame maailma ja ennast sealhulgas, on ette määratud viisiga, kuidas me maailma kogeme. Ei ole olemas kaasasündinud ideid ja pole ka kaasasündinud mõistmist sellest, missugune see maailm lõppkokkuvõttes on.[3] Tees, et kõik meie ideed pärinevad lõppkokkuvõttes kogemusest, tähendab lahtiseletatult väidet, et iga idee on kas otseselt kogemuslik või kogemuslikest ideedest kuidagi kokku pandud. Siit Locke'i vahetegemine lihtsate ja liitideede vahel.[3]

Meeleline tunnetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Locke jagas ideed liht- ja liitideedeks. Esimeste tekkimise korral inimese hinges on mõistus passiivne. Need tekivad iseenesest, kui me midagi tajume. Me saame lihtideesid ainult passiivselt tajuda, mitte kujutlusvõime abil luua. Lihtideedest moodustab mõistus liitideed ehk tuletatud ideed.[4]

Liht- ja liitideede eristus meenutab teisigi barokiajastu käsitusi elementaaranalüüsist ja sünteesist. Lihtideed on sisemise või välise taju komponendid, mida omakorda enam osadeks jaotada ei saa. Näiteks keha tahkus on välise taju lihtidee, mis moodustub kompimisel, asja läbitungimatuse ja osutatud vastupanu kogemisel. Konkreetsed värvused ja helid on samuti elementaarsed. Neid ei saa tuletada teistest ideedest, rääkimata teiste valdkondade ideedest, ning seetõttu pole võimalik neid kirjeldada siis, kui nende kogemine on võimatu (antud juhul näiteks pimedatel ja kurtidel).[5]

Füüsiliste objektide juures eristab Locke primaarseid ja sekundaarseid omadusi. Keha primaarsed omadused on näiteks tema matemaatilised omadused: kuju, suurus jne. Keha sekundaarsed omadused on näiteks tema värvus, lõhn jms. "Tule- või lumeosakeste suurus, kuju ja liikumine on reaalselt olemas – tajugu neid kellegi meeled või mitte; just sellepärast võibki neid reaalseteks omadusteks nimetada, sest nad eksisteerivad nendes kehades reaalselt, kuid valgust, kuumust, valendust ega külmust neis reaalselt pole, nii nagu mannas pole haigust ega valu." [4]

Seega nendib Locke, et ilma kõrvadeta poleks helisid, silmadeta-värve, ninata-lõhna. Selles on ta solidaarne oma aja teadlastega, kes uskusid, et universum on lõhnatu, maitsetu ja hääletu. Locke läheb veelgi kaugemale, väites, et omadused, mida me tajume, peavad olema millegi omadused. Aga mille? Ta järeldab, et omadused iseloomustavad materiaalset substantsi ning et seepärast mateeria eksisteeribki. Me tajume ideed, kuid ei saa tunnetada asja – just niikaugele suutis Locke minna. Locke`i vaadetest järeldub, et me ei saa kunagi tõeliselt tunnetada looduslikku maailma. Seetõttu põhineb teadus oletustel, mitte teadmistel. Teadus ei saa kunagi olla midagi rohkemat kui vaid uskumus, teatud liiki usk. Selline arvamus pole tänaseni kadunud. Locke eristas kolme liiki tunnetust:

  1. Intuitiivne tunnetus, mille kaudu saadakse teadmine iseendast.
  2. Demonstratiivne tunnetus, mille kaudu saadakse teadmine Jumala kohta.
  3. Meeleline tunnetus, mille kaudu saadakse teadmised välismaailma kohta.

Ainult esimesena mainitu – intuitiivne tunnetus – on absoluutselt kindel. Teine – demonstratiivne tunnetus – on niisama kindel kui matemaatiline tõestus. Kuigi ta on tõsikindel, ei ole ta siiski niivõrd ilmselge kui intuitiivne tunnetus. Meeleline tunnetus on problemaatiline, parimal juhul vaid oletuslik. [4]

Vaim ja mateeria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõte, et substants on midagi muud kui ulatus, kuju, tahkus, liikumine või mõtlemine, tähendab Locke`i jaoks seisukohta, et me ei tea, mis on nii ulatuse ja tahkuse kui mõtlemise mistahes kandja loomuseks või olemuseks.[3]

Me eeldame, et lihtideed kuuluvad millelegi, neil on olemas oma kandja, mille toel nad eksisteerivad ning kust nad meie meeltesse jõuavad. Locke`i järgi nimetame me seda kandjat substantsiks. Substantsi idee ei ole lihtne, ehkki nii võib näida, sest see tekib ainult seoses mõne omaduste rühmaga. Omadused võivad pärineda kas sisemisest või välisest tajust ning vastavalt võib ka substants olla kas kehaline või vaimne.[5]

Kuigi Locke võõrastab metafüüsikat, võtab ta oma tunnetusteoreetilises käsitluses märkamatult omaks Descartes'i metafüüsika. Vaimu ja mateeria dualism, mille Descartes nii jõuliselt formuleeris, on leidnud tee Locke`i empirismi. Vahendajana toimib vaatlus. Ideed põhinevad vaatlusel, mida Locke'i järgi on kahte liiki. Ühelt poolt on vaatlus, mille objektid on välised esemed ja asjad, teisalt on meie sisemine vaatlus, mille objekt on meie teadvuse olekud.[6]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Valgustuse ajajärk. Pärnu: 1921.
  • Teine traktaat valitsemisest. Essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist. Tallinn: Kultuurileht, 2007. ISBN 9789985950579

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Georgi Zaitšenko "John Locke" (sisaldab lisana väljavõtteid Locke'i kirjutistest ja kirjadest). Tõlkinud M. Lumi. Sari Suuri mõtlejaid. Tallinn: Eesti Raamat, 1976
  2. 2,0 2,1 Edmund Jacoby "50 klassikut: FILOSOOFID, mõtlejaid antiigist tänapäevani." Tallinn: Tea Kirjastus, 2003, lk 122–127 ISBN 9985-71-335-4
  3. 3,0 3,1 3,2 Michael Ayers, "Locke". Tõlkinud Lauri Vahtre. Varrak, Tallinn 2000
  4. 4,0 4,1 4,2 William Raeper, Linda Smith, "Pilk ideede maailma. Teejuht algajaile." Tõlge eesti keelde Koolibri,Tallinn 2003, lk 51–54
  5. 5,0 5,1 Delius, C., Gatzmeier, M., Sertcan, D., Wünscher, K. "Filosoofia ajalugu. Antiikajast tänapäevani." Koolibri, Tallinn 2007, lk 51–55
  6. Esa Saarinen, "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini." Tõlge eesti keelde Avita, Tallinn 2004, lk 163–178