David Hume

Allikas: Vikipeedia
David Hume

David Hume (7. mai 1711 Edinburgh25. august 1776 Edinburgh) oli Šoti filosoof, ajaloolane ja esseist. Ta oli koos Adam Smithi ja Thomas Reidiga üks Šoti valgustusliikumise juhtkujudest. Ka peetakse teda üheks kõige olulisemaks inglise keeles kirjutanud filosoofiks ja viimaseks kolmest suurest Briti empiristist.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

David Hume koostas mõni kuu enne surma oma eluloo visandi (dateeritud 18. aprilliga 1776).

David Home sündis 26. aprillil vkj 1711 Edinburghis Lawnmarketi põhjaosas advokaadina tegutseva vaesunud aadliku Joseph Home of Chirnside'i teise pojana; tal oli vanem vend John (sündis 1709) ja vanem õde Catharine (sündis 1710).[1][2] Tema ema oli Catharine Home, sündinud Falconer, kelle isa oli Sir David Falconer (1640–1685), Lord President of the College of Justice.[3] Isa suri 1713 ning jättis vanemale vennale alates 16. sajandist perekonnale kuulunud Ninewellsi mõisa Berwickshire'is Chirnside'i lähedal Whitadderi jõe ääres, kus lapsed üles kasvasid, ja lord Halkertoni tiitli, Hume'ile kui nooremale vennale jäi väike osa varandusest, nii et tal oli noorena vähe raha. Sellepärast oli ta sunnitud kuidagi elatist teenima.[4] Aeg-ajalt viibis ta ka hiljem Ninewellsis. Hume jäi eluks ajaks vallaliseks.

12-aastasena (võib-olla isegi 10-aastasena; tavaliselt asuti õppima 14-aastaselt) astus David Home koos vanema vennaga Edinburghi Ülikooli. Ta õppis seal ladina ja kreeka keelt, loogikat ja metafüüsikat. Ema ning onu George'i survel hakkas ta 1726 Edinburghis õigusteadust (Šoti õigust]) õppima. Aastal 1729 katkestas ta õpingud, sest tundis "ületamatut vastumeelsust kõige vastu peale filosoofia ja üldise õpetatuse"[5]. Nagu ta oma eluloos samas lauses mainib, eelistas ta Johannes Voeti ning Arnold Vinniuse asemel lugeda Cicerot ja Vergiliust. Ta tegeles matemaatikaga ning luges ajaloo-, kirjandus- ja filosoofiaalaseid teoseid. Õppejõudude vastu oli tal vähe austust: aastal 1735 kirjutas ta sõbrale, et professorilt pole midagi õppida, mida ei leiaks raamatutest.[6] Ta omandas selle aja jooksul nii palju teadmisi, et võis hiljem sõpradele õigusabi anda. Ta läks tagasi Inglismaa piiri äärsesse Ninewellsi ema, venna ja õe juurde, kus ta pühendus filosoofiale, lugedes raamatuid ning vaadeldes inimeste, sealhulgas iseenda mõtlemist ja tegevust.

Umbes 18-aastasena tegi David filosoofilise avastuse, mis avas talle "uue mõttelava", mis ajendas teda "heitma kõrvale kõik muud meelelahutused ja tegevused, et pühenduda täielikult sellele".[7] Ta ei öelnud, mis see "lava" on, ja kommentaatorid on teinud mitmesuguseid oletusi.[8] Hume otsustas vähemalt kümme aastat lugeda ja kirjutada. Ta jõudis vaimse kokkuvarisemise äärele ning leidis siis, et selleks et paremini kirjutada, peab tal olema aktiivsem elu.[9] "Seesmise rahulolematuse" seisundi kõrval oli tal kehalisi kaebusi, algul skorbuut, siis süljevoolus. Ta pidi saama arstiabi ja oma eluviisi muutma. Arst diagnoosis selle õpetlaste haiguseks. Hume kirjutas, et see algas külmusest, mille ta pani laisa meele arvele ja mis kestis umbes üheksa kuud. Hiljem aga ilmusid sõrmedele skorbuudiplekid. See otsustaski arsti diagnoosi. Hume kirjutas, et ta sai tinktuuride ja hüsteeriavastaste pillide kuuri, ta pidi neid võtma iga päev koos pindi klaretiga. Tervis paranes veidi, kuid 1731. aastal oli tal täitmatu söögiisu ja hooti südamepekslemine. Kui ta oli mõne aja palju söönud, muutus ta pikast ja peenikesest tüsedaks.[10] Sellest ajast jäi ta eluks ajaks tugevalt ülekaaluliseks. Ta loobus kabinetiüksindusest, veetis rohkem aega perekonna ja sõpradega, käis iga päev ratsutamas ega sundinud end enam filosoofilises uurimistöös kiireid edusamme tegema. Aegamööda tuli töötahe tagasi ja tervis paranes.[11]

Hume'i katse täiendada oma teadusele pühendatud elu kaupmehetegevusega ebaõnnestus. Ta töötas umbes 1734. aastast pool aastat Bristolis kaupmehe sekretärina. Sel ajal muutis ta oma nime kirjapildi Home'ist Hume'iks, et Inglismaal seda õigesti hääldataks. Kaupmees ja tema sõbrad pilkasid Hume'i tema šoti päritolu, häälduse ja teadmiste pärast. Ka see oli üks põhjustest, miks ta tegevusest kontoris varsti loobus.

Alates 1734. aastast viibis Hume Pariisis ja Reimsis auf. Prantsuse elustiil meeldis talle. Suvel 1735 asus ta elama Le Mansi lähedaleLoire'i äärde La Flèche'i. Selle küla jesuiitide kloostris oli René Descartes koolis käinud. Hume töötas erakorteris La Flèche'is kaks aastat oma teose "A Treatise of Human Nature" ("Traktaat inimloomusest") kallal.[12]

Londonis valmistas ta alates 1737. aastast seda 1739/40 ilmunud teost trükiks ette. Teos ei saanud suurt vastukaja. Hume avaldas anonüümsena ise teosele retsensiooni, mis aga teosele kuigi palju rohkem tähelepanu ei toonud, nii et Hume leidis hiljem:[13]: "Surnult sündinuna tuli see trükist ega leidnud niigi palju tähelepanu, et vähemalt kadestajatel tasast nurinat tekitada." Järgnevalt pühendus Hume esseede kirjutamisele. Tema "Moraalsed ja poliitilised esseed" (Essays, Moral and Political, esimene köide 1741, teine 1742) osutusid mõnevõrra populaarsemaks kui "Traktaat inimloomusest". Kadestajate nurin avaldus siiski anonüümses pamfletis, mis pani alguse tema mainele ateisti, materialisti ja amoralistina, mistõttu tal oli vähe lootust saada Edinburghis eetika ja pneumaatilise filosoofia õppetooli, millele ta 1745 kandideeris; kandidatuur tekitas teravat protesti ja 1746 öeldi talle ära. Pärast ema surma pidi Hume eraõpetlase elust loobuma, töötas selle asemel 1745 Inglismaal kolmanda Annandale'i markii juures koduõpetajana ning 1746. aastast kaks aastat sekretärina kindral St. Clairi juures, keda saatis sõjaväelisel ekspeditsioonil Prantsusmaa rannikule, seejärel adjutandina sõjaväediplomaatilisel missioonil Viinis ja Torinos. Need aastad, mil ta filosoofilise uurimistööga ei tegelnud, töid talle varanduse, mis tagas talle järgnevateks aastateks finantsilise sõltumatuse; mõnedel andmetel umbes 1000 naelsterlingit.[14][15]

Samuti ebaõnnestus 1751 kandideerimine Glasgow' ülikooli loogikaprofessori kohale. Pärast edutut kandideerimist Edinburghi ülikooli professoriks sai Hume'ist Annandale'i markii koduõpetaja. Peagi avastas Hume, et noor markii oli hullumeelne ja tema mõisavalitseja ebaaus. Hume'il õnnestus ebameeldivast olukorrast pääseda ja ta võttis vastu oma nõo, kindralleitnandi James St. Claire'i juures sekretäri koha. Ta saatis kindralit diplomaatilistel missioonidel Viinis ja Torinos. Aastal 1748 ilmus Hume'i "Uurimus inimmõistusest" (Philosophical Essays Concerning Human Understanding, hilisema pealkirjaga An Enquiry Concerning Human Understanding), mis oli katse esitada "Traktaadi" esimese köite ideid arusaadavamas vormis. 1751 ilmus "Uurimus moraaliprintsiipidest" (An Enquiry Concerning the Principles of Morals), mis põhines osalt "Traktaadi"-teose kolmandal osal.

Aastal 1752 ilmunud "Poliitilised esseed" (Political Discourses) ja 6-köiteline "Inglismaa ajalugu" (History of England, 17541762) tõid talle tuntuse ja majandusliku iseseisvuse.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Psühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hinge kui substantsi ei ole. Teadvus koosneb muljetest ning nende kahvatutest koopiatest ideedest. Nii muljed kui ka ideed võivad olla lihtsad või liitsed. Liitmuljed ja liitideed saadakse lihtmuljete ja lihtideede liitmisel. Teadvus töötab paratamatute reeglite järgi, näiteks mõtlemine toimub varasemast kogemusest saadud assotsiatsioonide toimel.

Hume jaotas assotsiatsioonid sarnasusassotsiatsioonideks, naabrusassotsiatsioonideks ja põhjuslikkusassotsiatsioonideks.

Mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Psühholoogias sai Hume'ist alguse assotsiatsionism.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Scotlands People Connecting Generations. Eluloolised andmed
  2. Gerhard Streminger. David Hume. Der Philosoph und sein Zeitalter. Ein Biographie., C. H. Beck, München 2011, ISBN 978-3-406-61402-6, lk 54
  3. Vanemate eluloolised andmed.
  4. Hume, D., The Letters of David Hume, Volume 1, Oxford University Press, 2011, pp. 1-2.
  5. David Hume. My Own Life. – D. F. Norton (toim). The Cambridge Companion to Hume, Cambridge University Press 1993, lk 351.
  6. Kirjas Jemmy Birchile, tsiteeritud raamatus: E. C. Mossner. The Life of David Hume, Oxford University Press 2001, lk 626.
  7. David Hume. A Kind of History of My Life. – D. F. Norton. The Cambridge Companion to Hume, Cambridge University Press 1993, lk 346: "kui olin umbes kaheksateistkümneaastane, siis tundus, et mulle on avanenud uus mõttelava, mis vaimustas mind mõõdutult ning pani mind noortele inimestele omase tulisusega kõrvale heitma kõik muud naudingud ja tegevused ning pühenduma täielikult sellele."
  8. Vt Oliver A. Johnson. The Mind of David Hume, University of Illinois Press 1995, lk 8–9.
  9. Mossner, 193.
  10. David Hume. The Letters of David Hume, kd 1, Oxford University Press, 2011, lk 13–15.
  11. Gerhard Streminger. Hume mit Selbstzeugnissen und Bilddokumenten, Reinbek/Hamburg 1986, lk 17–24.
  12. Heiner F. Klemme. David Hume zur Einführung, lk 11–15.
  13. David Hume. Mein Leben, lk LIII.
  14. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viite nimega HumeLIV tekst puudub.
  15. Heiner F. Klemme. David Hume zur Einführung, lk 16–17. Jens Kulenkampff. David Hume, 2. trükk, Beck, München 1989, lk 18.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]