Vaba tahe

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib tahtevabadusest; vabatahtlikkuse kohta vaata artiklit Vabatahtlikkus

Vabaks tahteks ehk tahtevabaduseks nimetatakse filosoofias võimalikkust teha vabalt otsuseid (valikuid) oma eelseisvate toimingute ja tegude üle. Mõiste täpne sisu oleneb kontekstist ja filosoofilisest positsioonist.

Kui tahtevabadust eristatakse teovabadusest, siis peetakse tahtevabaduse all tavaliselt silmas vaba valiku võimalust.

Vaba tahet või vähemalt teovabadust peetakse moraalse vastutuse üheks oluliseks eelduseks. Samuti peetakse vaba tahet tegude kiiduväärsuse, inimese väärikuse ning inimestevahelise armastuse ja sõpruse väärtuslikkuse eelduseks.

Vabast tahtest räägitakse enamasti tahte determineerituse ehk äramääratuse taustal. Inimese tahet võidakse vaadelda determineerituna eeskätt füüsikaliste loodusseaduste, inimese bioloogilise loomuse, psühholoogiliste tegurite või Jumala poolt. Meie subjektiivne mulje, et meil on vaba tahe, ja väide, et tahe on determineeritud, on vähemalt esmapilgul teineteisega vastuolus. Kas ja kuidas see nii saab olla, on nn vaba tahte probleem, mida saab käsitleda iga determinismiliigi puhul eraldi. Probleemi lahendusvariandid jagunevad kompatibilismiks, mis eitab vastuolu ning tunnistab nii tahtevabaduse kui ka tahte determineerituse reaalseks, ning inkompatibilismiks, mis tunnistab vastuolu ning peab reaalseks vaid ühte neist. Siiski on ka lahendusi, mis kummagi raamidesse ei mahu.

Vaba tahte kontseptsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tahtevabadus on võime valida tegusid oma soovide täitmiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle kontseptsiooni järgi piisab tahtevabaduseks sellest, et tahtega valitakse oma toimingud, kusjuures lähtutakse ainult soovidest.

Raskuseks on siin see, et säärase vabadusega ei saa seostada moraalset vastutust, sest säärane valik ei pruugi olla teadlik, vaid esineb ka loomadel.

Vaba tahe on teadlik valik soovide ja väärtuste alusel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle kontseptsiooni järgi ei piirdu vaba tahe soovide arvestamisega, vaid arvestab ka seda, milliste soovide täitmine ja milliste eesmärkide poole püüdlemine on hea.

Raskuseks on siin see, et inimese tegusid peetakse vabast tahtest tulenevateks ning vastutust kaasa toovateks ka juhul, kui inimene tegelikult arvestab ainult oma soove.

Modifitseeritud kujul piirdub see kontseptsioon sellega, et eeldatakse võimet eesmärkide headust arvestada, kuigi seda tegelikult ei pruugita ammendavalt arvestada.

Sel juhul on raskuseks, et tahte vabadust võib piirata näiteks tugevat soovi tekitav sõltuvus või väline manipuleerimine, mille tõttu otsus ei ole vaba.

Tahtevabadus on vabadus madalatest soovidest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle kontseptsiooni järgi on vaba tahe tõelisele hüvele suunatud soovi järgimine või vähemalt eeldab võimet tõelist hüve valida. Samuti võib lisada nõude, et subjekti kaalutlusi ei mõjuta väline manipuleerimine.

Raskuseks on siin see, et kui pole võimalik valida muud kui hüvet, siis pole ka valikut ega vabadust.

Harry Frankfurti kontseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklis "Freedom of the Will and the Concept of a Person" (1971) näeb Harry Frankfurt isiku erinevust mitteisikust selles, et peale tavaliste soovide on inimesel võimalik soovida või mitte soovida, et mingi soov oleks tema tahe, st ta toimiks sellest soovist lähtudes, (teist järku tahe). Inimese vaba tegu lähtub soovist, mida ta soovib. Kui inimene toimib soovi põhjal, mida ta ei soovi soovida, siis tema tegu ei ole vaba. Inimese tahtevabadus seisneb võimes valida, millist esimest järku soovi võtta oma teo aluseks. Moraalne vastutus on seotud teovabadusega, mitte tahtevabadusega.

Keskne vastuväide Frankfurti kontseptsioonile on see, et kõrgemat järku tahe ei pruugi olla isiku tuumale lähemal kui esimest järku soov. Samuti on raskuseks, et ka kõrgemat järku soovid ja tahted on põhimõtteliselt manipuleeritavad.

John Martin Fischeri kontseptsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

John Martin Fischer (1994) eristab isikul kahte sorti kontrolli oma tegude üle: suunamiskontrolli (guidance control) ja regulatiivset kontrolli. Isikul on suunamiskontroll oma tegude üle, kui on olemas võimalik stsenaarium, mille puhul toimijal on piisav põhjend toimida teisiti, ning mehhanism, mis viib põhjendile vastava valikuni (hilisemas versioonis (1998) nõutakse muu hulgas veel, et see mehhanism kuuluks isikule endale). Regulatiivse kontrolli puhul on toimijal ka tegelikes oludes võime teha teistsugune valik ja toimida teisiti. Fischeri järgi on küll olemas vabaduse mõiste, mis nõuab regulatiivset kontrolli, kuid ta ei pea sellist vabadust moraalse vastutuse seisukohast vajalikuks.

Võime teha teisiti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud filosoofid peavad võimet teha teisiti vaba tahte jaoks tarvilikuks. Pole aga selge, mida see täpselt tähendab. Kompatibilistid leiavad, et minu võime teha teisiti on kooskõlas sellega, et minu teod on ära määratud minu mineviku ja loodusseadustega. Tavaliselt nad tõlgendavad minu võimet teha teisiti nii, et kui minu iseloomus või vaimuseisundites oleks olnud midagi teisiti, oleksin ma võinud teha teistsuguse otsuse. Inkompatibilistid tõlgendavad minu võimet teha teisiti nii, et etteantud mineviku ja (loodusseaduste) juures on võimalikud erinevad tulevikud, mille vahel otsustab toimija enese valik.

Inkompatibilistliku arusaamal on kaks varianti. Ühe järgi ei mõjuta vaba tahtjat põhjuslikult mitte mingid välistegurid, ka mitte tema enda iseloom (moraalse kiusatuse olukorras võime valida iseloomu vastaselt). Siiski võidakse möönda, et võimaluste skaala on piiratud, sest me ei saa tahta midagi, milles me ei näe midagi head, ega saa kõrvale lükata midagi, mida me peame tingimatult heaks. Valikuvõimalusi piiravad ka meie varasemad valikud ning keskkonnamõjud. Teise variandi järgi mõjutavad vaba tahte akti põhjuslikult uskumused, soovid ja välistegurid; valiku metafüüsilise loomuse ning põhjendite põhjusliku rolli kohta on erinevaid vaateid. Esiteks, võidakse väita, et ma kontrollin oma tahet või valikut lihtsalt sellega, et see on minu oma, (mittekausaalne teooria ehk omamisteooria; Carl Ginet, Hugh McCann). Ma ei mõjuta oma tegu põhjuslikult, vaid tegu lihtsalt kuulub seesmiselt mulle. Põhjuslikud mõjud ei ole siinjuures olulised. Põhjendid annavad autonoomse, mittekausaalse seletuse. Kui eelnevad tegurid ei ole minu valikut täielikult ära määranud, siis on ta vaba ja minu kontrolli all lihtsalt sellepärast, et ta on minu valik. Teiseks, võitakse väita, et kõik mittepõhjustatud sündmused on juhuslikud ega ole kellegi poolt kontrollitud ning neid ei saa samastada toimija valikutega (sündmusepõhjuslik teooria (näiteks Robert Nozick, Laura Ekstrom). Põhjendid mõjutavad valikuid, just neid põhjustades. Valikud on vabad, kuivõrd nad ei ole deterministlikult põhjustatud ning nad oleks täpselt samadel asjaoludel, millel nad aset leidsid, võinud ka olemata olla. Robert Kane'i järgi on toimija autonoomia seisukohast kõige tähtsamad need vabad valikud, millele eelneb tahtepingutus kaalumisprotsessis. Neil juhtudel on tegu tahtekonfliktiga, näiteks kohuse või pikaajalise huvi võistlemisel tugeva sooviga lühiajalise hüve järele. Väärtuste prioriteetide paikapaneku tõttu on võimalik tulemus määramatu; võimalikel tulemustel konkreetset objektiivset tõenäosust, ja see ongi tahtevabaduse seisukohast oluline. Kolmandaks, võidakse väita, et tahtevabadus seisneb isiklikus põhjustamises (toimijapõhjuslikkuses). Toimija ise (mitte mingi sündmus temas) põhjustab oma valiku või teo. Seda seisukohta on pooldanud näiteks Thomas Reid, Roderick Chisholm, Randolph Clarke ja Timothy O'Connor. Seda vaadet peavad oponendid mittesidusaks, inimest looduslikust maailmast välistavaks või raskesti ühitatavaks põhjendite kausaalse rolliga.

Vaba tahte mõiste kahtluse all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et arusaadav ja rahuldav vaba tahte kontseptsioon paistab puuduvat, siis mõne filosoofi meelest vaba tahte mõiste on mittesidus (Galen Strawson) või vähemalt vastuolus maailmaga sellisena, nagu me teda tahaksime olevat, (Derk Pereboom).

Vaba tahte eksperimentaalne uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benjamin Libet on katseliselt uurinud teadlike tahtmiste või otsuste ajastust käitumise füüsilise alustamisega seotud ajuaktiivsusega võrreldes. Libeti enda meelest on ta saanud tugevaid tõendeid, et tegevus on käivitunud juba enne, kui toimija seda teha tahab. Järelikult me ei algata oma tegevust teadlikult. Libet arvab siiski, et meil võib olla võime peatada alateadvuse algatatud tegevusi. Daniel Wegner teeb Libeti ja teiste uurimustest järelduse, et inimeste tegusid ei algata kunagi nende teadlik tahe ning meil on ainult niisugune illusioon; ta oletab, et selle illusiooni tekitab meie tunnetussüsteem. Timothy O'Connor eitab nende järelduste kehtivust.

Vaba tahte filosoofilised küsimused teoloogilisel taustal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vältimatu teoloogiline eeldus on, et Jumal on kõige viimne allikas ja ülalpidaja. Loodud olendi iga tegu vajab Jumala kaasabi, mis on seletuslik eelnev. Inimesed on vabad ja vastutavad (muidu tuleks omistada maailmas olev kuri ainult Jumalale, mis on aga vastuolus Jumala kõikheadusega).

Mõned nendel eeldustel mõtlejad peavad Jumalat kõige toimuva piisavaks, täielikult determineerivaks allikaks. Need on tavaliselt kompatibilistid (näiteks Jonathan Edwards). Teised peavad Jumala ülalpidavat tegevust inimeste vaba valiku tulemuste suhtes üksnes tarvilikuks; siis on tarvis seletada, kuidas Jumala kaasabi seletuslikult eelneb inimese valikule ja ometi määrab selle tulemuse ainult valik ise.

Paljud filosoofid on leidnud, et inimesed saavad valida ainult seda, mis on tingimatult hea; et nad tulevases elus näevad Jumalat palgest palgesse, siis nad ei saa seda mitte tahta. Michael Murray väidab, et hea Jumal ei anna inimestele kindlust oma olemasolus ja iseloomus, et inimestel saaks olla vabadus.

Kas Jumal ise saab olla täiuslikult vaba? Täiuslik headus on talle kohustuslik ning ta ei saa toimida oma loodu suhtes ebamoraalselt. Üks vastus juhib tähelepanu sellele, et vabal tahtel on kaks aspekti: võime teha teisiti ning oma tahte viimseks aluseks olemine. Võib-olla on määrav teine aspekt, millega ka esimene inimese puhul tihedalt seotud on. Pole selge, kas Jumal oleks võinud teha teisiti.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

(Google'i raamat)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]