Praktiline filosoofia
Praktiliseks filosoofiaks nimetatakse filosoofia harusid, mis on tihedalt seotud praktiliste rakendustega nagu eetika, esteetika, poliitiline filosoofia, õigusfilosoofia, religioonifilosoofia, väärtusteooria jts.
Filosoofia jagamine praktiliseks ja teoreetiliseks pärineb Aristotelese filosoofialiigitusest moraali- ja loodusfilosoofiaks. Taoline eristus on mõnel pool maailmas tänini kasutusel, näiteks Soomes ja Rootsis õpetatakse praktilist ja teoreetilist filosoofiat enamasti lahus ning mõnes Šoti ülikoolis jagatakse filosoofia loogikaks, metafüüsikaks ja eetikaks. Enamik maailma ülikooli käsitleb tänapäeval filosoofiat siiski tervikuna.
Praktiliseks filosoofiaks nimetatakse ka filosoofia ja filosoofiliste tehnikate rakendamist igapäevaelus. Selle näidete hulka kuuluvad näiteks filosoofiline nõustamine ja mõned mõtluspraktikad.
Kant[muuda | muuda lähteteksti]
Immanuel Kanti järgi on praktilise filosoofia ülesanne määrata, mis tähendab olla hea ja vooruslik inimene ehk avastada tingimused, millel vääritakse õnne,[1] ning uurida poliitilise võimu loomust ja piire: millised seadused peaks riik jõustama, milliseid institutsioone edendama ja millised õigused tagama.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Näiteks Puhta mõistuse kriitika, A 805/B 833jj.
- ↑ Sally Sedgwick. Kant's Groundwork to the Metaphysics of Morals: An Introduction, Cambridge University Press 2008, lk 3.