Kategooria (filosoofia)

Allikas: Vikipeedia

Kategooriad filosoofias on kõige üldisemad põhimõisted, nagu ruum, aeg, reaalsus, eksistents, paratamatus, substants, omadus, vaim, mateeria, seisundid, faktid ja sündmused.[1]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kategooria - kr κατηγορία, katēgoria avalikult välja öeldu, väidetu.[2]

Kategooriad Aristotelesel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kategooriad.

Aristoteles eristas kümmet kategooriat: substants (olemus), kvantiteet (hulk), kvaliteet (omadus), suhe, koht, aeg, omamine, seisund, toimimine ja sõltumine.[1]

Kategooriad Kantil[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kanti filosoofias on kategooriad algmõisted ehk puhtad arumõisted. Kant tuletas oma kategooriate süsteemi loogiliste otsustuste vormidest, mida tema arvates on 12. Ruum ja aeg ei ole Kanti süsteemis kategooriad, vaid kaemuse aprioorsed vormid.

Otsustuste loogiline tabel[3][muuda | muuda lähteteksti]

1. Kvantiteedi järgi

Üldised
Erilised
Üksikud

2. Kvaliteedi järgi

Jaatavad
Eitavad
Lõputud

3. Suhte järgi

Kategoorilised
Hüpoteetilised
Disjunktiivsed

4. Modaalsuse järgi

Problemaatilised
Assertoorilised
Apodiktilised

Arumõistete (kategooriate) transtsendentaalne tabel[4][muuda | muuda lähteteksti]

1. Kvantiteedi alusel

1. Ainsus (mõõt)
2. Paljus (suurus)
3. Kõiksus (tervik)

2. Kvaliteedi alusel

1. Reaalsus
2. Eitus
3. Piiramine

3. Suhte alusel

1. Substants
2. Põhjus
3. Vastastikusus

4. Modaalsuse alusel

1. Võimalikkus
2. Eksistents
3. Paratamatus

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Simon Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tõlkinud Märt Väljataga ja Bruno Mölder. Tallinn: Vagabund, 2002.
  2. Võõrsõnade leksikon. Koost. Eduard Vääri, Richard Kleis, Johannes Silvet. Tallinn: Valgus 2000.
  3. Immanuel Kant. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tlk Jüri Saar. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Lk 66.
  4. Immanuel Kant. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Tlk Jüri Saar. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. Lk 67.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]