Ürasklased

Allikas: Vikipeedia
Ürasklased
kuuse-kooreürask (Ips typographus)
kuuse-kooreürask (Ips typographus)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Mardikalised Coleoptera
Sugukond: Kärsaklased Curculionidae
Alamsugukond: Ürasklased Scolytinae

Ürasklased on alamsugukond mardikalisi, kes kuuluvad kärsaklaste (Curculionidae) sugukonda. Varem käsitleti neid eraldi sugukonnana (Scolytidae või Ipidae). Ürasklasi on kirjeldatud üle 6000 liigi, keda jaotatakse ligikaudu 250 perekonda[1]. Enamik kirjeldatud liikidest elutseb troopilises kliimavööndis, boreaalses vööndis (sh Eestis) on liigirikkus oluliselt madalam[2]. Eestis esinevaid üraskite liike on hetkeseisuga teada 68, neist 13 liiki on nähtud vaid paaril korral[3]. Kuigi eri liikide eluviisid, arengukäigud ning nõuded toidule ja elukeskkonnale varieeruvad [2], on kõik ürasklased väga tihedalt seotud puiduga, veetes peaaegu kogu oma elu sinna uuristatud käikudes. Just puidusse käikude rajamise tõttu on paljud liigid ohtlikud metsakahjurid[4].

Kehaehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud on väga väiksed, kõigest 1–10 mm pikkuse silinderja kehaga mardikad. Enamasti on nad värvuselt tumedad[5]. Üraski vastne on jalutu, kõverdunud valge tõuk[6].

Pea[muuda | muuda lähteteksti]

Tundlad on neil lühikesed ja põlvjad, selgelt eristunud nupuga. Pea, mis jääb paljudel liikidel eesselja varju, on üraskitel väike ja kompaktne. Haukamissuised on suunatud otse alla, keha pikiteljega risti. Sellist pea asetust nimetatakse hüpognaatseks. Laup, mis paikneb pea külgedel asetsevate liitsilmade vahel, ei ole selgelt piiritletud ning läheb allosas sujuvalt üle kärsakuks. Oluliseks määramistunnuseks on paljudel liikidel laubal esinev sile läikiv pikijoon või kiil, kühmuke või lohk. Samuti on oluliseks tunnuseks silmade kuju, need võivad olla ümmargused, ovaalsed, käärdunud (madala sisselõikega), pügaldunud (sügava sisselõikega) või hoopis kaheks jagunenud[5].

Rindmik[muuda | muuda lähteteksti]

Rindmik koosneb eesrindmikust, keskrindmikust ja tagarindmikust. Pealtvaates on nähtav vaid eesrindmik, mis moodustab eesselja. Keskrindmikust on näha vaid väike osa – kilbike. Tagarindmik jääb aga täielikult kattetiibade alla. Eesselg võib olla ühtlaselt punkteeritud, konarlik või köbruline. Selle keskosas esineb mõnel liigil sile läikiv pikijoon (keskandur). Eesselja küljed on ümardunud või selge randiga. Keskrindmikule kinnituvad kattetiivad, millel olevaid korrapäraseid punktiridu nimetatakse viirgudeks. Viirgude vahemikke loendatakse alates kahe kattetiiva kokkupuutejoonest. Sõltuvalt liigist võib kattetiibadel olla kuni 10 viirgu ja 11 vahemikku. Vahemikud võivad olla kas siledad, kipras, punkteeritud, paljad, karvadega, harjastega või soomustega[5]. Paljude üraskiliikide kattetiibade tipuosa moodustab süvendi ehk järsaku, mille serval on hambad. See on spetsiaalne kohastumus näripuidu väljatõukamiseks uuristatud käikudest. Käigu rajanud mardikas tõukab näripuru keha tagaotsa suunas, kus see satub järsakule, ning tagurpidi liikudes kannab mardikas selle käigust välja[7]. Rindmikule kinnitub ka 3 paari jalgu. Sääred on tipusuunas tugevasti laienenud ning nende välisserv võib olla hambuline. Üraski käpp koosneb 5 lülist ja on varustatud lihtsate küünistega[5].

Tagakeha[muuda | muuda lähteteksti]

Tagakeha koosneb 8 lülist. Kõhtmisel poolel on näha vaid 5 lüli, viimased 3 asetsevad tipu suunas enam-vähem horisontaalselt tõusvalt. Kõhuloogete ja ka viimase seljalooke kuju ning neil olevad kidad ja karvad on olulisteks üraskite määramistunnusteks[5].

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik ürasklased on väga tihedalt taimedega seotud, rajades nendesse toitumiseks ja sigimiseks käike. Ainult mõned liigid elavad rohttaimedes, viljades ja seemnetes, enamik (sh ka kõik Eestis elavad liigid) rajavad oma käigud puidusse või puu koore alla. Üldjuhul eelistavad üraskid, sõltuvalt liigist, kindlat puuliikide rühma ning kindlat osa tüvest. Nii asustavad mõned liigid tüve juurelähedasi osi, teised aga hoopis latva või oksi. Üraskid kasutavad õige puuliigi leidmiseks ja selle seisundi hindamiseks haistmismeelt. Enamik liike asustatavad vaid surnud või kuivanud puid. Ainult vähesed eelistavad terveid puid, olles seetõttu ohtlikud metsakahjurid. Siiski ei pruugi massilise paljunemise korral kahjustatud puid jätkuda ning üldjuhul kahjutud liigid võivad tungida ka tervete puude kallale[7]. Elujõulisse puusse käigu rajamine pole aga lihtne, mistõttu eritavad esmaasutajad liigikaaslasi ligimeelitavat feromooni, et üheskoos puu vastupanuvõime ületada [2].

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]
Üraski käigusüsteem puutüvel

Sigimiseks moodustatakse peresid, mis võivad olla monogaamsed või polügaamsed. Esimesel juhul on käigu asutajaks emane. Polügaamia puhul on selleks aga isane, kes rajab avara paarituskoja, kuhu tulevad emased paarituma. Haude rajamiseks närib emane mardikas emakäigu ja muneb selle külgedele. Mõnel juhul närivad emased piki emakäiku ka õhuavad, mille kaudu võib toimuda korduvpaaritumine. Munadest väljunud vastsed rajavad omakorda vastsekäigud. Kõige selle tulemusena tekib puidule või puukoorele liigispetsiifiline käikude süsteem. Taolist käigumustrit nimetatakse ka kahjustuspildiks, mille järgi saab paljusid liike määrata. Üraskite vastsed arenevad suhteliselt kiiresti. Koores või selle all arenevad vastsed teevad seda värskes koores sisalduvate rohkete valkude ja süsivesikute abil, aga puidus arenevad vastsed on sümbioosis seentega, mille niidistikust toitutakse. Seened satuvad käikudesse valmikutel levivate eostena[7]. Noormardikad kooruvad nukust tavaliselt juuni lõpus, vahel veidi varem. Kui tingimused on soodsad, võib põlvkondi olla ka kaks. Teise põlvkonna lendlus toimub sel juhul juuli alguses. Valmikud talvituvad pinnases, kuhu suunduvad juba alates augustist. Teise põlvkonna mardikad võivad jääda talveks ka koore alla, kus neil on oht külma tõttu hukkuda. Sama saatust omavad ka koore all olevad koorumata munad ja nukud[6].

Metsakahjustused[muuda | muuda lähteteksti]

Üraskid on saanud kurikuulsa metsakahjuri maine tegelikult vaid väheste liikide tõttu, kes metsi võivad kahjustada. Suured metsaalad saavad kahjustatud hulgisigimise tulemusena, mille eelduseks on rohke asustusmaterjali olemasolu. Selle tagavad suured tormid, põlengud ja põuased suved, mis tekitavad rohkelt nõrgestatud puid. Sellistes oludes areneb paljudel üraskitel rikkaliku toidulaua tõttu kaks põlvkonda ühe asemel. Arvukas järglaskond hakkab aga sobivate asustuspuude vähenemisel ka terveid puid asustama. Inimesel on võimalik sellist hulgisigimist ära hoida õigel ajal tormikahjustusi ja raiejäätmeid koristades. Kui üraskite arvukuse piiramist ette ei võeta, võib üraskite tekitatud kahju ületada tormikahjustusi mitmekordselt. Eestis on kõige sagedasemaks metsa kahjustajaks kuuse-kooreürask (Ips typographus), kellel esineb arvukas järelpõlv just tormi- ja põuakahjustuste järel. Värskete tormikahjustuste esimeste asustajate hulka kuuluvad veel ka harkkidane kooreürask (Ips duplicatus), kes eelistab seisvaid puid, ning harilik võraürask (Pityogenes chalcographus), kes asustab oksi, latvu ja peenemaid tüvesid. Teised liigid saabuvad hiljem. Männil elavatest üraskitest on suurimateks kahjuriteks suur-säsiürask (Tomicus piniperda) ning väike-säsiürask (T. minor). Lisaks otsesele puude kahjustamisele võivad üraskid seda teha ka kaudselt puude haigusi ning puidusinetust ja -mädanikke põhjustavaid seeni edasi kandes[2].

Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]

Ürasklaste seas on nii arvukaid liike kui ka väga peidulise eluviisiga haruldasi liike. Eesti punane raamat (1998) sisaldab 10 üraskiliiki, Soomes on kaitse alla võetud 9 ning Rootsis koguni 21 liiki. Mõned Eestis tavalised liigid on Soomes ja Rootsis arvatud harulduste hulka. Sellisteks on näiteks männi-kooreüraskit (Ips sexdentatus) ja haavaüraja (Xyleborus cryptographus). Eesti suurimad teaduslikud üraskikogud asuvad Eesti Maaülikooli metsanduslikus uurimisinstituudis (nüüdisaegne materjal) ja taimekaitseinstituudis (1920.–1930. aastate kogu). On koostatud ka Eesti ürasklaste määraja ja levikukaardid[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Philip Harpootlian. Subfamily Scolytinae – Bark and Ambrosia Beetles http://bugguide.net/node/view/13889 Kasutatud 07.11.2015
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Vaid osa üraskitest on kahjurid" Eesti Loodus 05/2002
  3. Voolma, Kaljo jt. 2000. Ürasklased – Scolytidae – Eesti putukate levikuatlas, 2. Eesti Loodusfoto, Tartu.
  4. E. Merivee, H. Remm 1973. Mardikate määraja. Kirjastus Valgus, Tallinn. lk 216–217
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Kaljo Voolma, Heino Õunap, Ilmar Süda 1997. Eesti ürasklaste määraja. Eesti Loodusfoto. lk 7–8
  6. 6,0 6,1 Kalju Voolma. Olulisemad putukkahjurid taimlates, puukoolides, metsakultuurides ja puistutes Kasutatud 09.11.2015
  7. 7,0 7,1 7,2 H. Remm 1984. Loomade elu 3. köide, Selgrootud III. Kirjastus Valgus, Tallinn. lk 271–272

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rubel, Salme 1964. Eesti ürasklaste (Ipidae) määraja. Tartu: Eesti Põllumajanduse Akadeemia entomoloogia ja aianduse kateeder.
  • Voolma, Kaljo jt. 1997. Eesti ürasklaste (Coleoptera, Scolytidae) määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto.
  • Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1996. Ürasklased (Coleoptera, Scolytidae) Eesti entomoloogilistes kollektsioonides. Metsanduslikud uurimused 27: 125–132.