Vapsik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Vapsik (perekond)

Vapsik
Vapsik
Vapsik
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Kiletiivalised Hymenoptera
Sugukond: Voltherilased Vespidae
Perekond: Vapsik Vespa
Ladinakeelne nimetus
Vespa crabro
L. (1758)

Vapsik (Vespa crabro) on ühisherilaste alamsugukonda kuuluv liik herilasi.[1]

Vapsiku levikualaks on Euroopa (puudub kõige põhjapoolsemates ja lõunapoolsemates piirkondades), Aasia keskosa ja alates 19. sajandist ka Põhja-Ameerika, kus teda enne 1840. aastat polnud leitud.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Vapsik (ekslikult kutsutakse vaablaseks) on suurim Kesk-Euroopas (ka Eestis) elav herilane. Kuninganna suurus võib olla kuni 35 millimeetrit, töölistel 18–25 millimeetrit ja meessoost isenditel 21–28 millimeetrit. Tagakeha on kollase-pruunikirju, isastel on seitse nähtavat segmenti ja emastel kuus. Tiivad on neil punakas-oranžid, rindmik pruun. Pea on kollane ja tumedad silmad on c-kujulised.[2][3]

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Vapsikute pesakond on moodustatud üheks aastaks. Sügisel sündinud ja paaritunud kuningannad talvituvad puidukõdus või mullas. Nende metabolism on viidud miinimumini ning kudede kaitseks toodavad ka glütserooli, mis toimib antifriisina. Kevadel otsib kuninganna sobiva elupaiga ja alustab pesa ehitamisega. Esimesse kambrikesse muneb ta munad, mis viie kuni kaheksa päeva pärast arenevad vastseteks ning järgneva 12–14 päeva jooksul läbivad viis vastsestaadiumit. Vastseid toidetakse läbimälutud putukatega, mida algul toob kuninganna, kuid hiljem, kui piisavalt järglasi on välja arenenud, teevad seda emased töölised. Kui vastsete areng hakkab lõpule jõudma, toodavad nad spetsiaalse näärme abil siidjat niiti, millega katavad kambrikese ning seal läbivad metamorfoosi 13–15 päeva jooksul.[2]

Lisaks putukatele toituvad vapsikud küpsete marjade ja puuviljade mahlast ning õienektarist. Kuninganna vajab valgurikkamat toitu, töölised aga saavad hakkama vaid süsivesikutega, mida nad hangivad näiteks kahjustatud puude küljest lekkivast mahlast.[2]

Sügisel (augustis-septembris) saavutab pesa suurus oma haripunkti (400–700 isendit) ning ühel hetkel arenevad munadest isased ja uued kuningannad, kelle toitmisele nüüd töölised keskenduvad, mistõttu vana kuninganna lahkub pesast ja hukkub. Isased paarituvad uute kuningannadega ja seejärel samuti surevad kiiresti.[2]

Oht inimesele[muuda | muuda lähteteksti]

Vapsiku ohtlikkus inimesele ja koduloomadele on liialdatud. Tema agressiivsus väljendub pigem pesa kaitsmisel.[4] Rahvasuus leviv arusaam, et kolm nõelamist võib osutuda eluohtlikuks, ei ole õige. Vapsiku mürk on võrreldav mesilaste ja teiste herilaste mürgiga, kuigi ei ole nendega päris identne. See on vähem toksiline, kuid selles sisaldub rohkem atsetüülkoliini (neurotransmitter).[5] Selle tõttu on vapsiku nõelapiste valusam kui tavalise herilase oma. Samuti on vapsiku nõel pikem ning jämedam.

Kui allergikud välja arvata, siis ei ole vapsiku piste inimesele eluohtlik. Et tekitada inimese elule ohtu, on vaja 500–1000 intensiivset nõelamist. Kuna aga vapsikud ründavad ühiselt vaid pesa vahetus läheduses, ei ole selline arv nõelamisi saavutatav.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vespa crabro elurikkus.ut.ee(vaadatud 6.08.2016)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Hornets www.vespa-crabro.com(vaadatud 6.08.2016)(inglise)
  3. Vapsik www.miksike.ee(vaadatud 7.08.2016)
  4. European hornet ento.psu.edu(vaadatud 6.08.2016)(inglise)
  5. The hornet sting www.vespa-crabro.com(vaadatud 6.08.2016)(inglise)
  6. Die Hornisse www.arthropods.de(vaadatud 22.08.2016)(saksa)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]