Eestlased

Eestlased rahvarõivastes

Eestlased (varasem nimetus maarahvas) on läänemeresoome rahvas, Eesti põlisrahvas.

Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.

1857. aastal võttis Johann Voldemar Jannsen senise "maarahva" asemel omanimetusena kasutusele tüvest est (saksa Ehsten ja Esten, rootsi ester jt) tuleneva nime "eestlased", mis peagi ka rahva seas omaks võeti.

Eestlaste etnilised allrühmad on võrokesed, mulgid, saarlased, hiidlased ja setod.

Rahvuse tõlgendamisel kasutatakse Eestis nn Kulturnation'i põhimõtteid: ühist keelt ning kultuuriruumi. See erineb rahvuse määratlusest suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, kus rahvuse liikmeks loetakse kõiki sellel territooriumil elavaid isikuid.

Kuna eestlastel on tavaks määratleda end keele- ja kultuuripõhiselt ning eesti keel kuulub soomeugri keelte hulka, liigitavad eestlased end sageli ka rahvusena soomeugrilaste sekka. Samas on see enesemääratlus vaieldav, kuna kultuuriliselt ja geneetiliselt sarnanevad eestlased pigem naaberrahvastele (nagu lätlased, venelased ja sakslased) kui kaugematele soomeugri või uurali keeli kõnelevatele rahvastele (nagu ungarlased, handid, laplased või sölkupid). Siiski on soomeugri keelesugulusel oluline osa eestlaste identiteedis.

Eestlaste rahvaarv

Suurema osa vältel Eesti ajaloost puuduvad täpsed andmed siinse elanikkonna suuruse ja rahvusliku koostise kohta. Seetõttu on Eesti rahvaarvu võimalik määratleda vaid hinnanguliselt ning eestlaste osatähtsus selles on veelgi vaieldavam. Erinevate ja vastuoluliste hinnangute järgi on Eesti rahvaarv olnud järgmine:

• 500 eKr – 7000
• I a-t algus – 50 000
• 1100 – 200 000
• 1240 – 120 000
• 1558 – 300 000
• 1620 – 100 000
• 1700 – 400 000
• 1720 – 150 000

või

• 13. saj algus – 150–180 000
• 16. saj keskpaik – 250–300 000
• 17. saj keskpaik – 120–140 000
• 17. saj lõpp – 350–400 000
• 1712 – 150–170 000
• 1750 – 335 000
• 1800 – 500 000
• 1858 – 750 000

Eestlaste arvu võis suuremal määral langeda pärast muistset vabadusvõitlust, Liivi sõda ja Põhjasõda. Viimase lõppedes olevat isegi kirikuõpetajad soosinud kahenaisepidamist kui abinõu rahvavähesuse lahendamiseks. Pärast rahvaarvu kolmekordistumist ühe sajandi jooksul eestlaste arvu kasv stabiliseerus.

Rahvaarv Eesti pinnal (koos vähemusrahvustega):

• 1881 – 889 000 (eestlasi 89,8%)
• 1897 – 958 000 (eestlasi 90,6%)
• 1922 – 1 107 000 (eestlasi 92,4%)
• 1934 – 1 126 000 (eestlasi 92,9%)
• 1939 – 1 134 000 (eestlasi 88,2%)
• 1941 – 999 900 (eestlasi 90,8%)
• 1959 – 1 191 400 (eestlasi 74,6%)
• 1970 – 1 354 600 (eestlasi 68,2%)
• 1979 – 1 464 500 (eestlasi 64,7%)
• 1989 – 1 565 700 (eestlasi 61,5%)
• 2000 – 1 372 000 (eestlasi 67,9%, 930 219)

Eestlaste rahvaarv jõudis 1900. aastaks ühe miljonini ja on sestpeale püsinud (kõikumisega 10%). Eestlasi on veidi üle 1 miljoni ja see arv väheneb aeglaselt negatiivse loomuliku iibe tõttu. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 930 219 eestlast, 2011. aasta 1. jaanuari seisuga elas Eestis 924 100 eestlast.

Väljaspool Eestit elab umbes 160 000 väliseestlast või eesti päritolu inimest. Suuremal hulgal elab eestlasi Venemaal, Soomes, Rootsis, USAs ja Kanadas.

"Enne Teist maailmasõda oli Eesti rahvastiku poolest homogeenne riik nii nagu Taani või Soome," ütles Eesti president Lennart Meri 1993. aastal. "Eestlasi oli 89 protsenti, 11 protsenti oli kohalikke vähemusrahvusi: sakslasi, venelasi, rootslasi, soomlasi. 1993. aastal moodustasid eestlased veel vaid 59 protsenti oma riigi elanikkonnast. See on etnilise puhastuse tulemus".

Eestlased vanades ürikutes

Eestlastega seostuvad Läänemere rahvaste kohta käivad etnonüümid Ostiatoi (Pytheas, 320 eKr), Aestyi (Diodoros, 20 eKr), Aestiorum gentes (Tacitus, 1. sajand), samuti Aistorum (Jordanes, 6. sajand), Haestii (Cassiodorus, 6. sajand), Aestii (poeem Widsith, 9. sajand), Estonum (Saxo Grammaticus, 12. sajand), Estones (Henriku Liivimaa kroonika, 13. sajand) ja Eisten (Liivimaa vanem riimkroonika, 13. sajandi lõpp).

Vene ürikutes kasutatakse eestlaste ja vadjalaste kohta nimetust "чудь". Tšuude on mainitud Nestori kroonikas varjaagide maksualustena 859. aastal, Rjuriku ühe kutsujana Novgorodi vürstiks 862. aastal, vürst Olegi (Helge) Smolenski sõjaretke kaaslastena 882. aastal, Jaroslav Targa vastastena 1030. aasta sõjaretkel jne.

Henriku Liivimaa kroonikas on eestlased (Estones) selgelt eristatavad liivlastest (Lyvones), semgalitest (Semigallis), leedulastest (Letones), lätlastest (Letthi), latgalitest (Letigallis), kuralastest (Curones) jt.

Samas ka eestlased ise jagunevad ugalasteks (Ugaunensis), sakalasteks (Saccalensis), saarlasteks (Osiliensis), revalasteks (Revelenses), harjulasteks (Harionenses), järvalasteks (Gerwanenses), virulasteks (Virones) ja läänlasteks-ridalasteks (Rotalienses), kokku kaheksa suurimat.

Ugalased, sakalased, saarlased, revalased, harjulased, järvalased, virulased ja ridalased on tõenäoliselt hõimud, kellele kuulus suurem mitme kihelkonnaga (kiligunda) maa (provincia). Taoline etnilis-territoriaalne jaotus säilis põhijoontes sajandeid. Suhteliselt ühtseks rahvuseks hakkasid eestlased kujunema 19. sajandil rahvusliku ärkamise ajel.

Eestlaste kujunemine

Eestlased on Eestisse eri aegadel tulnud inimrühmade tänaseni ebaühtlane sulam.

Vanimad ja esimestena pärast jää taandumist tulnud inimesed (Kunda, hiljem Narva kultuur, VIII-V aastatuhat eKr, kütid, kalamehed ja korilased) olid kahte tüüpi.

Ühed olid pikapealised, pika, kitsa ja kõrge ajukoljuga, kõrge ninajuurega, tugevasti etteulatuva ninaga, kõrge ja mõõdukalt laia näoga pikapealised europiidid. Tunnused osutavad edelapoolsele päritolule, tänase Taani piirkonnast.

Teine europiidne tüüp (leiud dateeritud V aastatuhande lõppu-V aastatuhande algusesse eKr) oli lühema peaga, madalama ja laiema näoga ja vähem etteulatuva ninaga, mis viitab mitte eriti tugevale mongoliidsele lisandile.

III aastatuhande keskel eKr ilmusid Eesti ja naaberaladele uued asukad (kammkerammika kultuur, taas kütid, kalamehed ja korilased). Need inimesed kuulusid protolaponoidsesse tüüpi, millele on iseloomulik vahepealne asend europiidide ja mongoliidide vahel. Neil olid lamedad näod, kesk- või lühipealisus, madalavõitu ninajuur, suhteliselt vähe etteulatuv, võrdlemisi lai ja madal nina. Antropoloogiliste näitajate tõttu on oletatud nende tulekut ida poolt, Karjala järvede tagant, kuigi 21. sajandi alguses on hakatud selles tõsiselt kahtlema (Kyösti Julku, 2002).

III aastatuhande lõpust alates tuli Baltimaile uus sisserändajate laine. Tulnukad (venekirve- ehk nöörkeraamika kultuur, loomakasvatajad, algelised põllupidajad) olid massiivset protoeuropiidset tüüpi, väga pikapealised, kõrge ajukoljuga, kõrge ja keskmise laiusega näoga. Antropoloogia andmed lubavad oletada nende lõunapoolset päritolu, kas Ida-Preisist või Volga ülemjooksult.

Läti antropoloogide arvates järgnes 1300. aasta paiku eKr venekirvekultuuri hõimude sisserändele veel ühe rahva sisseränne. Nad olid pisikesed peene kondiga (mehed olid kohalike naiste mõõtu) ja auklike hammastega (kohalikud kaariest ei tundnud) europiidid. Sisserändajad erinesid märgatavalt siia varem tulnud venekirveskultuuri inimestest ning tegelesid peamiselt maaviljelusega.

I aastatuhandet eKr iseloomustas saarlaste ja randlaste tihe läbikäimine Kesk-Rootsiga, millega kaasnes skandinaavlaste asumine saartele ja Eesti rannikule. Põhjarassi kuuluvad tulnukad olid suhteliselt pikapealised,kitsa ja kõrge näoga suurekasvulised inimesed. Levisid läänepärased kivikirstkalmed, hiljem tarandkalmed. Skandinaavia tüüpi inimeste osatähtsust suurendas hiljem viikingiaeg ja rannarootslaste asumine Eesti rannikualadele.

Läänemeresoomlasi ja germaanlasi eristavaks tunnuseks on koljukõrgus, mis on läänemeresoomlastel keskmisest kõrgem, germaanlastel aga madalam. Kolju madal indeks on iseloomulik muhulastele, paiguti ka saarlastele ja läänerandlastele. Seda seostatakse asukatega Skandinaaviast.

Kivikirstkalmetest leitud äärmiselt massiivsed, pikapealised, kõrge ja väga laia näoga europiidsed koljud meenutavad Skandinaavia ja Taani vanimate kiviaja asukate koljusid ning erinevad venekirvekultuuri kandjate koljudest.

I aastatuhande teisel poolel ja II aastatuhande alguses suurenes Kirde- ja Kagu-Eestis Narva jõe ja Pihkva Emajõe tagant sisserännanud tšuudide (vadjalaste ja setode) osakaal. Surnuid matsid nad kääbaskalmetesse. Nad olid valgemere-balti rassitüüpi keskmist kasvu inimesed, lühipealised, laiema ja madalama näoga, nina paljudel lühike ja nõgusa seljaga. Suuri Peipsitaguseid maid asustanud vadjalasi ja Pihkva Emajõe (Velikaja) basseinis elanud setode esivanemaid sundis läände kolima Lavrenti kroonikas märgitud sloveenide sissetung nende maile.

Antropoloogiliste tüüpide pikaajalise, kuid ebaühtlase segunemise tulemusel jagunes Eesti rahvastik kaheks enam-vähem võrdseks osaks. Idapoolseid iseloomustavad lühipealisus, madalam ja laiem nägu ja ka lühem kasv, samuti rida tunnuseid hammaste ehituses ja veres. Need tunnused on iseloomulikud eelkõige idabalti rassitüübile.

Saarlastel ja läänlastel kujunes teine, läänebalti rassitüüp. Nad kujunesid pikkadeks, suhteliselt pikapealisteks ja kõrgenäolisteks, mis oli iseloomulik nii Kunda kultuuri algasukaile kui venekirvekultuuri kandjatele ja skandinaavlastele.

II aastatuhande alguseks oli eestlaste antropoloogiline pilt enam-vähem välja kujunenud. Hilisemate rahvarännete, nälgade, taudide, sõdade ja esimese öö õiguse mõju sellele oli väike. Rahvas püsis kuni XX sajandi alguseni oma vanade kihelkondade (kiligunda) piires, kust võeti ka naisi. Abielud peamiselt oma rassitüübi esindajatega säilitasid kohalike eripärasid ja eristasid neid kaugemaist naabreist. Alles linnastumine ja suurenenud liikumine lasid vabaks rahvasisese rassilise segunemise.

Antropoloogiline iseloomustus

Praegu jagunevad mitme sisserännu tulemusena kujunenud eestlased peamiselt läänepoolse heleda, pika, sihvaka, pika peaga ja kitsa näoga (lääne-balti, 24,4%) ning idapoolse heleda, lühema, jässakama, lühema ja laiema näoga (ida-balti, 32,6%) rassitüübi vahel, nende vahele jääb ulatuslik segavöönd (20,4%).

20. sajandi esimese poole uuringute järgi on eestlaste huvipakkuvamad tunnused järgmised:

Juuksed on eestlastel enamasti kas blondid (52,6%) või pruunid (42,7%).

Silmad on eestlastel hallid (48,0%), sinised (24,6%), kirjud (16,1%) või pruunid (11,3%).

Keskmine kasv on eestlastel 172,03 cm.

XX sajandi lõpu uuringute järgi on eestlaste huvitavamad tunnused järgmised:

Habemekasv on kas väga nõrk (3,5%), nõrk (7,7%), keskmine (45,3%), tugev (40,8%) ja väga tugev (2,7%).

Silmad on kas heledad (64,5%), kirjud (32,8%) või tumedad (2,7%). Kõige tumedamad silmad on Haapsalus, Väike-Maarjas ja Karksis, kõige heledamad Rakveres, Antslas ja Petseris.

Juuksed on kas heleblondid (1,7%), blondid (3,6%), tumeblondid (26,2%), pruunid (55,2%), tumepruunid ja mustad (13,3%) või ruuged (0,5%). Kõige heledamad juuksed on Kohtla-Järve, Rakvere ja Väike-Maarja inimestel, kõige tumedamad saarlastel, Kagu-Eestis, samuti Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi ja Iisaku elanikel.

Virulased ja Soome üksikute piirkondade elanikud on maailma heledamad inimesed.

Keskmine kasv on eestlastel 173,2 cm. Kõige pikemad on saarlased ja hiidlased, kõige lühemad setod.

Veregruppide järgi jagunevad eestlased: 0-rühma (33,82%), A-rühma (35,3%), B-rühma (23,66%) või AB-rühma (7,2%). Reesuspositiivseid on 60%, reesusnegatiivseid 40%.

Mongoliidsusindeks on eestlastel (24,8) kõrgem kui soomerootslastel (10,1) ja läänesoomlastel ning väiksem kui isuritel, karjalastel, idasoomlastel ning vepslastel (30,1).

Hambad on eestlastel kas keskeuroopa tüüpi, gratsiilset põhjatüüpi või põhjaeuroopa relikttüüpi. Lääne pool Tallinna-Mõisaküla raudteed esinevad peamiselt keskeuroopa tüüpi hambad (erandiks Audru), ida pool aga kõik kolm hambatüüpi läbisegi.

Eestlased Karl Ernst v.Baeri pilgu läbi

Eestlaste keha on pigem mahlakas kui kuiv ja lihased, arvestades kliima laadi, oleksid neil kindlasti lõdvemad, kui raske töö ja kõikide ärahellitamist võimaldavate asjaolude puudumine neid karastanud ei oleks. Enamik eestlasi on keskmist kasvu; nägu on enamasti üsna turd, loid, ilma märkimisväärsete näojoonteta ja kahvatu; üksnes siis, kui nad palava päikese käes töötavad, ilmub näole puna. Juuksed on kõige sagedamini blondid, lapseeas tihti valged; tuleb ette ka musti juukseid koos tõmmuka näojumega. Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased. - Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased - need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust. Suur erinevus on muide maa põhjaosas ja Tartu ümbruses elavate eestlaste vahel. Viimased on esimestest kehakasvult üle ja neil on aval välimus näojoonte tõttu, mis on kergemini mõistetavad kui nende Tallinna-maal elavatel kaasmaalastel; nad pole ka nii turdja näoga, on veidi tegutsemishimulisemad, vähem aeglased ja teistest seisustest inimeste vastu sõbralikumad. - Kumbki sugupool erineb aga teineteisest palju enam. Eestimaa tütarlapsele võib vaevalt omistada eespool kirjeldatud rahvuslikku eripära. Ta on elavam, hoogsam, tööd tehes rõõmsam ja armastab seejuures laulda, mida meessugu just eriti ei tee. Juuksed on neil kollakamad kui meestel ja nende hulgas ei leidu ühtki mustajuukselist. Kui me tahaksime selle üle kanda Tartu ümbruse naistele, siis tuleks üht-teist maha tõmmata. Ma pole muide siin ühtegi leidnud, kes võiks end ilusaks pidada.

Geneetiline sugulus

Meesliini pidi jagunevad eestlased Wikipedia kokkuvõtte järgi Y-DNA haplogruppidesse

• N1c1 40,6%,
• R1a1 37,3%,
• I 18,6% (sh I1 15%),
• R1b 9% jne.

Eupedia kokkuvõtte järgi on esiisade jaotus mõnevõrra erinev

• N1c1 34%,
• R1a1 32%,
• I 18%,
• R1b 8% jne.

Eestlastele lähedane Y-DNA haplogruppide jaotus esineb Läti, Leedu, Karjala ja Põhja-Vene meestel. Eestlasel esineb mõne protsendiga ka Y-haplogruppe E1b1b, J, T(+L), Q.

Naisliini pidi jagunevad eestlased mtDNA Eupedia järgi haplogruppidesse

• H (valdavalt H1 ja H3) 43,5%,
• U 24,5% (sh U5 16%),
• J 10%,
• T 8,0% jne.

Teise kokkuvõtte järgi on esiemade jagunemine

• H 49,5%,
• U 26,9% (sh U5 14,2%),
• J 10,3%,
• T 7,8% jne.

Eestlastel esineb ka mõne protsendiga mtDNA-haplogruppe V, K, I, W, X2.

Märkus: haplogruppide järgi jagunemise all on mõeldud XXI sajandi alguse seisu, pidades silmis läbilõiget kõigist eestlastest tervikuna, regionaalsed jaotused võivad keskmisest erineda. Üksikisikul võivad esivanemad jaguneda haplogruppide järgi hoopis teistmoodi. Kui üksikisikul on isaliin näiteks N1c1, siis tema teiste esiisade seas (emaisa, vanaemade isad jne) võivad olla ka R1a1, I1 ja teiste liinide esindajad.

Eelnevail sajandeil võis jaotus olla mõnevõrra teistsugune, sõltuvalt ühe või teise haplogrupi esinduse vastupidavusest ja viljakusest: suurema suremuse või madalama viljakuse puhul võis haplogrupi osakaal olla tänasest kõrgem, väiksema suremuse või kõrgema viljakuse aga madalam.

Mõned spekulatsioonid: isaliini haplogruppi I1 seostatakse Balkani refuugiumist Lõuna-Skandinaaviasse ja Läänemere randadele tulnud algasukatega (meil Kunda, soomlastel Suomusjärvi kultuur). Haplogruppi N1c1 seostatakse Põhja-Skandinaaviat ja Kirde-Euroopat asustastanud soomeugrilastega. Haplogruppi R1a1 seostatakse venekirve- ja selle sõsarkultuuridega. Naisliinid U4 ja U5 on aga Põhja-Euroopa vanimaid. Märkus: eelnimetatud seostesse tuleb ettevaatusega suhtuda.

Kirjaoskuse ja hariduse tase

19. sajandi algul oskas lugeda ja kirjutada 45–50 protsenti eestlasi.

1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 77,7 protsenti.

1934. aasta rahvaloenduse andmeil oli kirjaoskajaid 96,1 protsenti, neist osalise kõrgharidusega 1,1 protsenti ja täieliku kõrgharidusega 0,8 protsenti.

1959. aastal tuli 1000 elaniku kohta 21 kõrgharitut ehk 2,1 protsenti kõigist.

1990. aastal oli Eestis (eestlased ja teised elanikud kokku) 333 teadusdoktorit ja 2467 teaduskandidaati.

1999. aastal oli Eestis 3912 teadlast ja inseneri.

2002. aastal oli eestlaste keskmine intelligentsuskvoot (IQ) 97 ning 2006. aastal 99.

Maailma lõikes jääb eestlaste keskmine IQ maha Hongkongi, Singapuri, Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Jaapani, Taiwani, Hiina ja Mongoolia elanike keskmistest ning Euroopas itaallaste, islandlaste, šveitslaste, austerlaste, bosnialaste, Luksemburgi elanike, hollandlaste, norralastest ja Suurbritannia elanike keskmisest.

Eestlaste keskmine IQ on ühel tasemel sakslaste, belglaste, kanadalaste, uusmeremaalaste, poolakate, rootslaste ja soomlaste keskmise IQ-ga. Kokkuvõttes on eestlaste ja teiste 99 punktini küündiva keskmise IQ-ga rahvaste keskmine IQ maailmas 18. kohal ja 10. kohal Euroopas.

Väga kõrge IQ (üle 140) esindajaid on eestlaste seas 4 inimest 1000 kohta ehk peaaegu 4000 isikut.

Silmapaistvaid eestlaste järglasi välismaal

• Mõkola Azarov, Ukraina peaminister;
• Anders Fogh Rasmussen, NATO peasekretär;
• Lembit Öpik, Suurbritannia parlamendi saadik (1997–2010), Walesi Montgomeryshire piirkonnast;
• Steve Jürvetson, Ameerika Ühendriikides elav riskikapitalist;
• Oskar Metsavaht, eesti juurtega brasiilia moelooja, kes 2011. aastal avaldatud nimekirjas «100 kõige loomingulisemat inimest äris», paigutus 73. kohale;
• Svante Pääbo, Rootsi paleogeneetik;
• Kalev Mark Kostabi, ameerika kunstnik ja helilooja;
• Mena Suvari, USA filminäitleja;
• Anton Vaino, Venemaa valitsusaparaadi juht;
• Ornella Muti, Itaalia filminäitlejanna;;
• Erika Eleniak, USA filminäitlejanna

Vaata ka

• 20. sajandi sada suurkuju
• Maarahvas
• Lutsi maarahvas
• Eestlased Venemaal
• Väliseestlased

Kirjandus

• Hill Kulu, Eestlased maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu Ülikool. Geograafia majandusgeograafia kateeder. Tartu, 1992. 156 lk.
• Raimo Raag, Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade. Tartu, 1999. 136 lk.
• K.Mark, Антропология прибалтийско-финских народов. Valgus. Tallinn. 1975.
• J.Aul, Eesti naiste antropoloogia. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Tartu. 1977.
• Miroslava Derenko, Boris Malyarchuk, Galina Denisova, Marcin Wozniak, Tomasz Grzybowski, Irina Dambueva and Ilia Zakharov, Y-chromosome haplogroup N dispersals from South Siberia to Europe, Journal of Human Genetics, vol. 52 (September, 2007).
• Virpi Lehtinen et., Y-Chromosomal Diversity Suggests that Baltic Males Share Common Fenno-Ugric-Speaking Forefathers. Human Heredity, 2002.
• European Y-DNA haplogroups frequensis by country. Eupedia.
• European mtDNA haplogroups frequencies by country - Eupedia.
• European Y-DNA haplogroups frequencies by region - Eupedia.
• Y-DNA haplogroups by ethnic group, Wikipedia.
• Henriku Liivimaa kroonika. Tallinn, Eesti Raamat. 1982.
• Henriku Liivimaa Kroonika,. Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008, (esmatrükk Vaba Eesti, 1962).
• Raisa Denisova, The most ancient population of Latvia, 1994.
• Raisa Denisova,The Zvejnieki Stone Age burial field: Internal Structure and Chronology, 1996.
• Kalevi Wiik, Eurooppalaisten juuret, 2002.
• H.Reiman, Eestlaste rassiline koostis, Loodus, Tartu, 1931.
• Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 2. köide, Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Haridus, Valgus, Tallinn, 1970.
• Eesti Entsüklopeedia XI köide, Eesti Üld, haridus, teadus, Tallinn, 2002.
• K.Mark, L.Heapost, G.Sarap, Eestlaste antropoloogia seoses etnogeneesi küsimustega, Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 1994
• A ja O, taskuteatmik, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.
• Ene-Margit Tiit, Eesti rahvastik, Statistikaamet, Tallinn, 2011.
• Silvia Laul, Vadja hõimude kujunemisest, Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi, Tallinn, Valgus, 1982.
• Lavrenti kroonika, ПСРЛ. — Т. 1. Лаврентьевская летопись. — Л., 1926. — Стлб. 1-29.
• Karl Ernst v.Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest (Doktoriväitekiri 1814), Loomingu Raamatukogu 1976, Perioodika, Tallinn.
• Kyösti Julku, Suomalaisten kaukaiset juuret, 2002.

Välislingid

• Этническая и конфессиональная география северо-запада Российской империи на рубеже XIX-XX вв.
• Mari Kodres: "Sugupuu internetis: kas tõesti kõik eestlased on omavahel sugulased?" Eesti Päevaleht, 13. märts 2010
• Villu Päärt: "Kui suur on eestlaste keskmine IQ?" Novaator, 18. juuni 2010
• Valdur Mikita: "Kalevipoeg lehma seljas" Postimees, 5. mai 2012

Geneetika

• Rootsi jt 2004, Phylogeography of Y-Chromosome Haplogroup I Reveals Distinct Domains of Prehistoric Gene Flow in Europe
• Zoe H. Rosser jt 2000, Y-Chromosomal Diversity in Europe Is Clinal and Influenced Primarily by Geography, Rather than by Language
• Laitinen jt 2002, Y-chromosomal diversity suggests that Baltic males share common Finno-Ugric-speaking forefathers