Muromlased
 Ida-Euroopa rahvaste kaart 8.-9. sajandil (muromlased on märgitud kaardil helerohelisega) | |
| Keeled | |
|---|---|
| muroma keel | |
| Religioon | |
| muroma põlisusk, õigeusk, islam | |
| Kuuluvus | |
| volgasoomlased | |
| Seotud rahvad | |
| merjalased |
Muromlased, tuntud ka kui muromad, on volgasoomlaste hulka kuulunud hääbunud soome-ugri rahvas, kes elas Okaa alamjooksul praeguse Venemaa piires. Muromlastest on tänapäeval teada väga vähe, kuna ei ole säilinud palju kirjalikke allikaid. Muromlased rääkisid muromi keelt ning nende lähim sugulasrahvas oli (nüüdseks samuti välja surnud) merjalased.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Muromlaste rahvas arenes arvatavasti välja tekstiilkeraamika kultuuri kandjatest ning jõudis oma ajaloolisele asualale juba II aastatuhande viimasel veerandil eKr. Omapärasused kultuuris hakkasid Muromimaal esinema umbes 3. sajandil pKr. Seda on näha ehetest ning tööriistadest, mis erinesid naabruses elavate merjalaste omadest.[1][2]
Muromi kultuur puhkes õitsele viikingiajal, mil Muromimaalt läbisõitvad varjaagid (viikingid) tihti kohalikega kauplesid. Sagedat kauplemist soodustas muromlaste geograafiline asend: koos Volga Bulgaariaga oli Muromimaa Araabia ja Skandinaavia vahel liikumiseks soodsas kohas.[1] Samas langesid muromlased järk-järgult viikingite kaudse mõju alla ning 9. sajandi Vana-Vene kroonikates mainitakse neid ühe rahvana, kes Rjuriku riigi koosseisus elas.[2]
10. sajandist peale on jälgi esimeste slaavlaste rändest muromlaste aladele,[3] kuigi slaavi päritolu Vladimiri-Suzdali vürstiriik tekkis selles piirkonnas alles 11. sajandil. Suzdali vürstid kutsusid slaavlasi oma riiki juurde, et asustada piirimaid rändrahvaste vastu, ning muromlased hakkasid järk-järgult vene rahva sekka assimileeruma.[1] Tõenäoliselt oli sulandumine rahumeelne ning toimus kaubanduse ja üksteisega tiheda läbikäimise toel kogu keskaja jooksul. Alguses elasid venelased linnades ning muromlased maakohtades või oma väikestes asulates.[1][4]
Alates 10. sajandist jääb muromlaste mainimine allikates haruldaseks, kuid arvatavasti säilitasid nad oma keele kuni 16. sajandini.[1][5] Tõenäoliselt andis viimase hoobi muromlaste kultuurile võitlus Vladimiri-Suzdali vürstiriigi ja Kaasani kaganaadi vahel muromlaste kodumaa pärast 12.–15. sajandil ning kolmeaastane sõda 1467–1469.[1][3]
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi muromlastest ei ole jäänud väga palju kirjalikke jälgi, on muromlaste mõju nende endisel kodumaal siin-seal tunda. Vladimiri oblastis olev Muromi linn on saanud nime muromlaste rahva järgi.[6] Ajaloolane Mäesalu väidab ka, et vene müütiline rahvuskangelane Ilja Muromets oli tõenäoliselt muromlane.[1]
Piirkonnast leitakse jätkuvalt mõnikord muromlaste kalmeid koos rikkalike ehetega.[7] Samuti on mitmed kohanimed, eriti veekogude nimed, tihti üle võetud vene keelde muromlastelt.[8] Ka kahtlustatakse, et muromi keel on mõjutanud ümbritsevaid keeli, näiteks vene keelele võõras učnu + inf vorm võib keeleteadlase Yana Penkova meelest jõuda vene keelde muromi keele mõjul.[9]
Muromlasi on uurinud mitmed ajaloolased, neist üks tuntumaid on Jevgeni Rjabinin.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Mäesalu, Ain (16. detsember 2020). "Merjalased, muromlased, meštšeralased – Venemaa hääbunud soomeugrilased". ERMi hõimuklubi.
- ↑ 2,0 2,1 Haabsaar, Enn (7. august 1998). "Ehe vaade eesti ja vene varasemale ajaloole". Sirp. Lk 12-13.
- ↑ 3,0 3,1 Braden, K. (2020). "Pre-Slavic Minority Languages and Geographic Names in Northwest Russia". Brunn, S.; Kehrein, R. (toim-d). Handbook of the Changing World Language Map. Cham: Springer. DOI:10.1007/978-3-030-02438-3_11.
- ↑ Haarmann, Harald (suvi 2000). "The soul of Mother Russia: Russian Symbols and Pre-Russian Cultural Identity". ReVision. 23 (1): 6 – cit. via Gale.
- ↑ Suurkask, Heiki (6. juuli 2014). "Soome-ugri rahvad, kellest sa tõenäoliselt isegi kuulnud ei ole". Delfi.
- ↑ Piirsalu, Jaanus (30. oktoober 2010). "Julia Aug näitab Tallinnas, millega ta lummas Tarantinot". EPL.
- ↑ "Venemaal leiti haruldane muromlaste matusekoht". Maavalla Koda. 27. mai 2010.
- ↑ Beilektši, V. V. (2008). "ON THE FINNO-UGRIC TOPONYMY OF THE MUROM-OKA REGION" О ФИННО-УГОРСКИХ ТОПОНИМАХ В МУРОМСКОМ ПООЧЬЕ. Venemaa Teaduste Akadeemia Samara Teaduskeskus Izvestija. 10 (4): 1270-1274.
- ↑ Penkova, Yana A. (2021). "Middle Russian Future Periphrastic Constructions in the Light of Language Contacts". Scando-Slavica. 67 (1): 43-64. DOI:10.1080/00806765.2021.1901241.