Metsasoomlased

Allikas: Vikipeedia

Metsasoomlased (soome k. metsäsuomalaiset, kaskisuomalaset, rootsi k. skogsfinnar, svedjefinnar) olid Rootsis ja Norras elanud soomlased, kes asusid sinna elama alates 1580. aastatest Savo ja Pohjois-Häme maakondadest. Sisserändajad paiknesid laialdasel maa-alal alates Lõuna-Rootsi Tivedenist kuni Rootsi Lapimaani ja Botnia lahe läänerannikult Gästriklandist kuni Norra Telemargini välja.[1]

Selles piirkonnas on veel säilinud ehitisi, mille on püstitanud metsasoomlased ja kohanimesid, mis viitavad soome päritolule. Seal on ka külasid ja metsi, mida tänaseni soome küladeks ja metsadeks hüütakse.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ümberasumine üle Põhjalahe[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolased ei ole leidnud kindlat põhjust, miks savolased 16. sajandi lõpus uutesse elupaikadesse siirdusid. Arvatakse, et üheks põhjuseks olid tolleaegsed sõjad, kuid rändelaine võis tingida ka savolaste asustusala laienemine ka Soome pinnal. Juba varasemast ajast on teada, et soomlased käisid üle Põhjalahe tööretkedel.[2]

Ühe metsasoomlaste rände põhjuse leiame aastast 1579, kui Gustav Vasa noorim poeg Karl (hilisem kuningas Karl IX) päris Kesk-Rootsi kõnnumaad oma hertsogkonnaks. Jõgede äärsed alad olid juba rootslaste poolt asustatud, kuid metsaalad olid veel inimtühjad. Selleks, et oma hertsogkonna tulubaasi arendada, lubas Karl igale uusasunikule seitse esimest aastat maksuvabastust.[3] On siiski küsitav, miks selline hulk ääremaade inimesi ilma sunnita oma elupaigad maha jätsid [4].

Aastatel 1596–1597 toimunud nuiasõda ja järgmise sajandi alguse näljahäda sundis üha enam soomlasi ümber asuma Rootsi metsadesse.[5] Soome asundused tekkisid ligi sajaviiekümnesse Kesk-Skandinaavia valda (rootsi k. Finnmarker), peamiselt Värmlandi, Dalarnasse, Hälsinglandi ja Södermanlandi ning sealt kuni Oslo idapoolse piirialani. Juba ainult Värmlandis paiknesid soomlased 40 valda, Dalarnas 29, Hälsinglandis 16 ja Södermanlandis 12 valda. Norras asusid soomlased elama kitsale 150 kilomeetrisele piirialale Oslost põhja pool.

Sisserändajate probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

1630. aastate alguses muutus jõeäärsete alade talupidajate suhtumine sisserännanud soomlastesse. Rootslased pidasid põllumaade taguseid metsi omaks ja neile ei meeldinud, et soomlased seal jahti pidasid. Metsasoomlaste aladel leitud maavarad elavdasid rootslaste kaevandustegevust. Kuigi ka soomlased olid suurepärased kaevurid, tekitas konkurents soomlaste ja rootslaste vahel lisapingeid.[6]

Aletegemine, Eero Järnefelti maal.

Kõige enam mõjutas Skandinaavia metsasoomlaste olukorda asjaolu, et kõikjal Rootsis keelati neil alepõllundus ja metsaalade asustamine. Oma maa ja elamise võisid oma kasutusse jätta ainult need soomlased, kellele kuningavõim vastava loa välja kirjutas. Alates aastast 1639 muutusid need omandiõiguse paberid eriti oluliseks. Siis kehtestas valitsus kuninganna Kristiina nimel seaduse, mis käskis vahistada kõik ilma loata metsas elanud soomlased. Hiljem välja antud korralduste järgi tuli ilma loata metsades elavate soomlaste hooned ja põllud hävitada.[3]

Aastal 1646 kuulutati Rootsimaal lindpriiks iga soomlane, kes ei tahtnud õppida rootsi keelt ning nende elamine oli lubatud maha põletada. Soome keeles rääkimine keelati, samuti soomekeelsete raamatute lugemine, mis mõnel juhul tõi kaasa vanglakaristuse veel 1700. aastatel.[7]

Osa metsasoomlasi hakkas postijaama pidama. Selline elatusallikas tulenes 1649. aasta määrusest, mis kehtestas nõude, et avalike maanteede äärde tuli iga kahe penikoorma tagant majutuskoht asutada. Majutuskohtade pidajad said maksusoodustusi ja eriti naised taotlesid luba, et postijaama asutada.[2]

Omaette rühm olid kindla elukohata soomlased, rootsi keeles hüüti neid Lösfinnar. Nad ei tahtnud talu pidada, vaid olid liikuva eluviisiga. Valitsusele ei meeldinud selline rahvakiht, kes ei olnud nende kontrolli all ja nad kehtestasid seaduse, mis keelas sellise rahva majutamise ja tööjõuna kasutamise. Seaduse rikkumine tõi kaasa trahvi.[2]

Peamiselt moodustusid sellised hulkurite rühmad meestest, kuid nende hulgas oli ka noori naisi. Paljud neist naistest tegid meestetöid, püüdsid kala ja põletasid alet.[8]

Kultuuride segunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Enamus metsasoomlastest soovis siiski talupidamist jätkata, kuid nende aletegemine jäi kohaliku omavalitsuse range kontrolli alla. Tulemuseks oli alepõllunduse väljasuremine.[9] 17. sajandi lõpuks olid metsasoomlased Norrlandi ja Sveamaa metsaaladel rajanud üle 900 talu. Rauamaagi kaevandamine ja terasetootmine muutsid soomlaste elukeskkonda Dalarnas ja Värmlandis, kuid Norrlandis ja Sveamaal jätsid metsasoomlased püsiva jälje piirkonna asustusse ja sulandusid osalt sealsesse kultuuri.[2]

Sisserändajatena Põhja-Ameerikas[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1641 vahistati arvukalt metsasoomlasi ja paljud neist saadeti asumisele Uus-Rootsi kolooniasse Delaware'i jõe suudmealal Põhja-Ameerikas. Aastal 1643 Nya-Korsholmis resideerunud Uus-Rootsi kuberner Johan Printz asustas mitmed Pohjanmaa talunikud Delaware'i aladele. Rootslastest sisserändajad koondusid peamiselt asumaa keskuse Fort Kristina ümber, kuid soomlased elasid hajutatuna ümbruskonna metsades, tihedas kontaktis lenape hõimu indiaanlastega.[3] Ameerika teadlased Terry G. Jordan ja Matti E. Kaups väidavad oma raamatus The American Backwoods Frontier, et esimesed ristpalkmajade ehitajad Uues Maailmas olid just Uus-Rootsi soomlastest kolonistid.

Unustatud rahvakillu uurija[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Axel Gottlund, 1796–1875

Hiljem metsasoomlased unustati, kuni keeleteadlane Carl Axel Gottlund hakkas seda rahvakildu uurima. Ta sooritas aastatel 1817–1821 mitmeid uurimisretki Dalarna, Hälsinglandi, Värmlandi ja Norra piirkondadesse, kus metsasoomlased tol ajal veel elasid. Metsasoomlaste elutingimused šokeerisid Gottlundi niivõrd, et ta hakkas järjekindlalt tegelema nende elutingimuste parandamisega. Gottlund pani kirja märkmeid soome metsaelanike keele, perekonnanimede ja pärimuste kohta.[10]

1800. alguses oli metsasoomlasi hinnanguliselt umbes 40 000, kellest 14 000 elas Värmlandis. Gottlund asutas neile kolm soome kogudust: Juvanniemi, Lautasalmi (Lekvattnet) ja Kirveskangas (Norra Finnskoga). Tal oli ka plaan moodustada metsasoome kihelkond Solöri ja Värmlandi piirialal, mille nimeks pakkus ta Fennia.[11]

Gottlundi andmetel elasid soomlased enam kui sajas Kesk-Rootsi vallas. Kokku oli neid 50 000 inimest, kes said aru ja rääkisid soome keeles.

Soomlaste täpset arvu on raske kindlaks teha, sest mõned neist olid kirikuraamatutes kirjas rootsipäraste nimedega.

Soomlaste metsad[muuda | muuda lähteteksti]

Soomlastega asustatud piirkondade metsi kutsuti soomlaste metsadeks (Finnskogar või Finnskogarna). Nad ei elanud põllualadel, mis kuulusid rootslastele. Tänapäevases keeles eristatakse soomlaste metsi (finnskogen) soomlaste maadest (finnmarken). Finnmarken'id asuvad peamiselt Dalarnas ja Hälsinglandis.

  • Soomlaste metsad Rootsis
    • Mottiland (Lääne-Norrland)
    • Orsa Finnmark
    • Rättviks Finnmark
    • Östmark Finnskog
  • Soomlaste metsad Norras
    • Södra & Norra Finnskoga
    • Dalby Norra Finnskog
    • Norra Rögden
    • Ny Sockens Finnskog
    • Östmarks Finnskog

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Värmlandi savo murre on välja surnud. Viimased soome keelt valdavad metsasoomlased olid Johannes Johansson Oinonen ehk Niitahon Jussi (surnud 1965) ja Karl Persson (surnud 1969). Tänaseks on soomlaste asualadel säilinud vaid soome päritolu kohanimed. Piirkonnas on siiski tärganud huvi soome kultuuri vastu. Näiteks Hälleforsis valmistati tõrvapõletusahjud vanal metssoomlaste viisil. On uuritud soome päritolu sugupuid. Norras on metsasoomlastel vähemusrahvuse staatus.

Soomes elav tuntuim metsasoomlaste järeltulija on Rootsi rahvapartei liige Elisabeth Nauclér Mariehamnist, kes valiti 2007 Soome parlamenti. Rootsis elavate metsasoomlaste järeltulijad on prints Daniel, poplaulja Björn Skifs, jalgpallitreener Sven-Göran Eriksson, Nobeli auhinna võitnud majandusteadlane Gunnar Myrdal ja Rootsi endine peaminister Tage Erlander.[12][13]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eija Lähteenmäki, Ruotsin suomalaismetsien synty – Savolainen liikkuvuus vanhemmalla Vaasa-kaudella. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2002. ISBN 951-746-486-X.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. FINNSAM.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Bladh & Kuvaja 2006 s. 54–55.
  3. 3,0 3,1 3,2 Rauanheimo 1921. s. 7.
  4. Jukka Korpela, Idän orjakauppa keskiajalla, lk 147–148, Suomalaisen kirjalisuuden seura 2006
  5. Bladh & Kuvaja 2006 s. 54–55.
  6. Rauanheimo 1921. s. 6.
  7. Wallin Väinö: Metsäsuomalaiset Ruotsissa.
  8. Bladh & Kuvaja 2006 s. 90.
  9. Bladh & Kuvaja 2006 s. 99.
  10. Axel Gottlund
  11. Fennia
  12. Mitä-Missä-Milloin, Kansalaisen vuosikirja 1968, s. 53.
  13. Heikura, Pasi: Aristoteleen kantapää: Metsäsuomalaiset museossa, Yleisradio 16.12.2014, viitattu 29.7.2015.