Mine sisu juurde

Vehklemine 1952. aasta suveolümpiamängudel

Allikas: Vikipeedia
Vehklemine 1952. aasta suveolümpiamängudel

Olümpiarõngad Vehklemine

Korraldaja Soome Soome, Helsinki
<: London 1948 Melbourne 1956 :>

Vehklemisvõistlused 1952. aasta suveolümpiamängudel toimusid 21. juulist - 1. augustini 1952. aastal Helsinkis.

Helsingi mängude vehklemisalades oli uus muutus see, et sama programm, mis varem kestis neliteist päeva, viidi nüüd läbi kaheteistkümne päeva jooksul.

1952. aasta olümpiamängude vehklemisvõistlused ei toimunud Helsinkis endas, vaid lähedal asuvas Espoo linna tenniseareenil Westendin Tennishallis. Võisteldi seitsmel alal nagu see oli varasematel olümpiamängudel, meestele oli kavas kuus ala (kolm individuaal- ja kolm võistkondlikku ala epees, floretis ja espadronis). Naistele oli kavas üks ala (individuaalne florett).)

Soomel polnud sellel alal edu traditsiooni ja ainult üks kodumaine vehkleja jõudis epees finaalgruppi vehklema. Nendel mängudel jätkus edu riikide poolt, kes olid traditsiooniliselt olümpiatasemel silma paistnud. Prantsusmaa võitis mõlemad kuldmedalid meeste floretis, Itaaliat saatis edu epeevõistlustel, samas kui pärast tasavägist võistkondlikku võistlust domineeris Ungari espadronis.

Itaalia oli kolme kulla ja kaheksa medaliga kokku vehklemise edukaim riik ning individuaalselt oli mängude silmapaistev vehkleja itaallane Edoardo Mangiarotti kahe kulla ja kahe hõbedaga. Esmakordselt osalesid Austraalia, Guatemala, Jaapan, NSVL, Saarimaa, Venezuela ja Vietnam. Kohal olid ka Austria, Saksamaa ja Rumeenia, kes polnud 1948. aastal Londonis esindatud.

Vehklemine oli spordiala, kus kaks põlvkonda – kahekümne- ja neljakümneaastased mehed – võistlesid võrdsetel alustel. Noorte kohmakuse ja kiiruse vastu panivad vanemad võistlejad oma oskused ja kogemused proovile. Helsingis oli vehklemisalade võitjate keskmine vanus 34 aastat.

Osalejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Helsinki suveolümpiamängude vehklemisvõistlustel osales 286 sportlast (249 meest ja 37 naist) 32 riigist.

  1. Argentina (11)
  2.  Austraalia (6)
  3.  Austria (8)
  4.  Belgia (14)
  5. Brasiilia (5)
  6.  Guatemala (3)
  7. Egiptus (8)
  8.  Iirimaa (4)
  2.  Itaalia (18)
  3.  Jaapan (1)
  4. Kanada (2)
  5.  Kuuba (1)
  6.  Luksemburg (4)
  7. Mehhiko (4)
  8.  NSVL (16)
  9.  Norra (5)
  2. Poola (13)
  3.  Portugal (10)
  4.  Prantsusmaa (21)
  5.  Rootsi (10)
  6. Rumeenia (8)
  7. Saarimaa (5)
  8.  Saksamaa (9)
  9.  Suurbritannia (17)
  2.  Soome (11)
  3.  Šveits (10)
  4.  Taani (12)
  5. Ungari (17)
  6.  Uruguay (2)
  7. USA (20)
  8. Venezuela (10)
  9. Vietnam (1)

Tulemused

[muuda | muuda lähteteksti]

Mehed

[muuda | muuda lähteteksti]

Epee

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 28. juuli
Osavõtjaid: 76
Riike: 29
Olümpiavõitja 1948: Luigi Cantone,  Itaalia
Tulemused
Võistluste formaat oli alagruppide vehklemised ringturniiril, kus matše peeti kolme puuteni. Mõnes alagrupis ei peetud kõiki matše, kui see polnud edasipääsu selgitamiseks vajalik. Nelja riigi vehklejad, kes jõudsid võistkondliku võistluse finaali, said veerandfinaali vabapääsu.
* 1. voor: 8 alagruppi, igas 8 vehklejaga. Iga alagrupi 4 parimat vehklejat pääsesid veerandfinaali.
* Veerandfinaalid: 5 alagruppi 8–9 vehklejaga. Iga alagrupi 4 parimat vehklejat pääsesid poolfinaali.
* Poolfinaalid: 2 alagruppi, igas 10 vehklejaga. Igast alagrupist pääsesid finaali viis parimat vehklejat.
* Finaal: 1 alagrupp 10 vehklejaga.
Prantsuse võistkond oli 1951. aasta võistkondlik maailmameister, seega oli suur šokk näha kõiki kolme Prantsuse vehklejat enne viimast alagruppi välja langemas. Epee individuaalvõitjaks tuli Itaalia sportlane Edoardo Mangiarotti. Edoardo jõudis koos oma venna Darioga kergelt finaali ja võitis oma ainsa individuaalse olümpiakulla 24-aastase ja 13 medaliga karjääri jooksul. Dario võitis hõbemedali, samas kui šveitslane Oswald Zappelli võitis pronksi pärast hõbemedali võitmist samal alal 1948. aastal. Õnnetu Léon Buck saavutas neljanda koha, nagu ta oli saavutanud Luksemburgi võistkonna koosseisus.

Võistkondlik epee

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 26. juuli
Osavõtjaid: 97
Riike: 19
Olümpiavõitja 1948:  Prantsusmaa
Henri Guérin, Henri Lepage,
Marcel Desprets, Michel Pécheux,
Édouard Artigas, Maurice Huet

Tulemused

* Eelvoor: Oli 6 alagruppi, Iga alagrupi kaks parimat riiki pääsesid veerandfinaalidesse.
* Veerandfinaalid: 3 alagrupist pääsesid iga alagrupi kaks parimat riiki poolfinaali.
* Poolfinaalid: Mõlema alagrupi kaks parimat riiki pääsesid finaali.
* Finaal: Finaalis toimus ringturniir nelja võistkonna vahel.
Epee meelitas kohale kõige rohkem osalejaid. See tõi kaasa ka suurimad üllatused – ennekõike Prantsuse võistlejate täieliku läbikukkumise. Kuldmedalit kaitsnud Prantsuse võistkond langes teises voorus välja ja ükski Prantsuse vehkleja ei jõudnud individuaalvõistluse finaali. Itaalia võitis võistkondliku võistluse ja kõik tema esindajad pääsesid individuaalvõistluse finaali.

Florett

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 24. juuli
Osavõtjaid: 61
Riike: 25
Olümpiavõitja 1948: Jéhan Buhan,  Prantsusmaa
Tulemused
Võistlus toimus nelja vooru formaadis. Igas voorus jagati vehklejad alagruppidesse, et vehelda alagrupis ringturniir. Matšid kestsid viie puuteni. 1952. aasta turniiril võeti kasutusele vabad pääsmed võistkondliku floretivõistluse nelja parima riigi vehklejatele, kes pääsesid otse veerandfinaali. Viigid lahendati varajastes voorudes tõkkematšide abil, kui see oli edasipääsu selgitamiseks vajalik. Viike, mis ei olnud edasipääsuks vajalikud, kas ei lahendatud (kui vähemalt üks vehkleja polnud kõiki ringturniiride matše lõpetanud) või lahendati need esmalt vastuvõetud puute ja seejärel punktiarvestuse põhjal. Finaalis lahendati viigid vajadusel medalite paigutamiseks tõkkematši abil, kuid muul juhul esmalt vastuvõetud puute ja seejärel punktiarvestuse põhjal. Kasutati standardseid floreti reegleid, sealhulgas seda, et puuted tuli teha floreti otsaga, sihtmärgiks oli torso ja eelistus määras topeltpuudutuste võitja.
* 1. voor: Oli 7 alagruppi, igas 6–8 vehklejat. Iga alagrupi 4 parimat vehklejat pääsesid veerandfinaali.
* Veerandfinaalid: Toimus 6 alagruppi, igas alagrupis 6–7 vehklejat. Poolfinaalidesse pääsesid iga veerandfinaali 3 parimat vehklejat.
* Poolfinaalid: Toimus 3 alagruppi, igas alagrupis 6 vehklejat. Finaalidesse pääsesid iga poolfinaali 3 parimat vehklejat.
* Finaal: Finaalis oli 9 vehklejat.
Christian d’Oriola oli 1948. aastal teismeeas olümpiahõbeda võitnud. Neli aastat hiljem oli ta neljakordne maailmameister ja temast sai üks maailma parimaid vehklejaid. Veerandfinaalis oli tal raskusi ja ta pidi edasipääsuks üle elama suure rünnaku, kuid saavutas finaali alagrupis täiusliku tulemuse 8-0 ja võitis olümpiatiitli. Itaalia vehklejad võitsid ülejäänud medalid, kusjuures mõni päev hiljem epeemeistriks kroonitud Edoardo Mangiarotti võitis hõbeda ja Manlio Di Rosa pronksi. Juhuslikult olid kõik kolm medalivõitjat vasakukäelised. D’Oriola säilitas tiitli Melbourne'is.

Võistkondlik florett

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 22. juuli
Osavõtjaid: 77
Riike: 15
Olümpiavõitja 1948:  Prantsusmaa
André Bonin, Jéhan Buhan,
Jacques Lataste, René Bougnol,
Christian d'Oriola, Adrien Rommel

Tulemused

* 1. voor: Viiest alagrupist iga alagrupi kaks parimat riiki pääsesid veerandfinaalidesse.
* Veerandfinaalid: Igast alagrupist (3 alarguppi) pääsesid poolfinaali kaks paremat riiki.
* Poolfinaalid: Kahest alagrupist pääsesid finaali kummagi kaks paremat riiki.
* Finaal: Finaal toimus nelja riigi vahel ringturniirina.
Prantsuse ja Itaalia võistkondade vaheline igivana rivaalitsemine oli jätkunud alates 1920. aasta olümpiamängudest. Londonis neli aastat tagasi võitis Prantsusmaa. Itaalia oli võitnud maailmameistrivõistlused aastatel 1949 ja 1950, kuid viimased maailmameistrivõistlused olid võitnud prantslased ja neid peeti marginaalseteks favoriitideks. Mõlemad võistkonnad olid kõigi teiste vastaste vastu äärmiselt halastamatud, seega sai selgeks, et taas kord otsustab Itaalia-Prantsusmaa kohtumine sisuliselt kuldmedali. Christian d'Oriola, kes hiljem võitis ka individuaalse tiitli, osutus otsustavaks teguriks, kui prantslased võitsid 8-6. Neli Prantsuse võistkonna liiget olid selle tiitli võitnud ka 1948. aastal. Ungari pronksmedali võitnud võistkonda kuulusid kolm meeste võiskondlikku espatroni võitjat.

Espadron

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 1. august
Osavõtjaid: 66
Riike: 26
Olümpiavõitja 1948: Aladár Gerevich, Ungari
Tulemused
Võistluste formaat oli alagrupimatšid ringturniiril, kus matše peeti kuni viie puuteni. Mõnes alagrupis ei peetud kõiki matše, kui see polnud edasipääsu selgitamiseks vajalik. Viigid lahendati varajastes voorudes tõkkematšide abil, kui see oli edasipääsu selgitamiseks vajalik. Viike, mis polnud edasipääsu selgitamiseks vajalikud, kas ei lahendatud (kui vähemalt üks vehkleja polnud kõiki ringturniiri matše lõpetanud) või lahendati esmalt vastuvõetud puutete ja seejärel punktipuudete põhjal. Finaalis lahendati viigid vajadusel medalikohtade selgitamiseks tõkkematšide abil, muul juhul aga esmalt vastuvõetud puutete ja seejärel punktipuudete põhjal. Meeskondliku espadronivõistluse nelja parima võistkonna vehklejad said esimeses voorus vaba matši.
* 1. voor: Oli 7 alagruppi, igas 7–8 vehklejat. Iga alagrupi 4 parimat vehklejat pääsesid veerandfinaali.
* Veerandfinaalid: Oli 5 alagruppi, igas 8 vehklejat. Iga alagrupi 4 parimat vehklejat pääsesid poolfinaali.
* Poolfinaalid: Oli 3 alagruppi, igas 6 või 7 vehklejat. Iga alagrupi kolm parimat vehklejat pääsesid finaali.
* Finaal: Finaalis oli 9 vehklejat.
Espadron oli pikka aega olnud Ungari vehklemiskunsti kants. Nii ka 1952. aastal kui nad saavutasid kolmikvõidu, mille nad olid varem saavutanud vaid korra, kui nad vehklesid seitse oma meest kaheksa parema hulka 1912. aastal. Nende kuldmedalivõitu selles võistluses juhtis 40-aastane Pál Kovács, 1937. aasta maailmameister, kes jäi kogu võistluse vältel võitmatuks. Kovács saavutas haruldase au, võites võistluse jooksul 19 matšist 19.
1948. aasta meister Aladár Gerevich kaotas Kovácsile, mis oli tema ainus kaotus finaaletapis, mis tähendas talle hõbemedali positsiooni. Kolmas ungarlane, Tibor Berczelly, teenis pronksmedali ja kindlustas Ungari kolmikvõidu. Kolm ungarlast võitsid kokku 16 olümpiatiitlit karjäärides, mille katkestas Teine maailmasõda.

Võistkondlik espadron

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 30. juuli
Osavõtjaid: 95
Riike: 19
Olümpiavõitja 1948: Ungari
Aladár Gerevich, Tibor Berczelly,
Rudolf Kárpáti ,Pál Kovács,
László Rajcsányi, Bertalan Papp

Tulemused

Võistlusformaat jätkas eelmiste olümpiamängude alagrupimatše ringturniiril. Ühe võistkonna neli vehklejat kohtusid teise võistkonna nelja vehklejaga, kokku 16 matši riigi kohta. Matši võitis võistkond, kes võitis rohkem matše, kusjuures võistlus võis lõppeda, kui üks võistkond saavutas 9 punkti 16 võimalikust (see ei juhtunud alati ja matšid mõnikord jätkusid). Kui matšide seis oli 8–8, kasutati võitjavõistkonna selgitamiseks saadud puuteid. Alagrupimatš, mis ei olnud olulised tulemuse seisikohast, ei peetud.

Õnneks peeti võistkondlik võistlus enne individuaalset espadronivõistlust, vastasel juhul võisid kõik peale ungarlaste lihtsalt püsti tõusta ja koju minna. Matšis, mis sisuliselt otsustas kuldmedali, läksid vastamisi Ungari ja Itaalia – riigiga, mis oli rohkem kui keegi teine ​​püüdnud murda veerandsajandit kestnud madjarite ülekaalu. Seisul 7:6 Itaalia kasuks hoidsid Tibor Berczelly ja lõpuks Rudolf Kárpáti närvid, et Ungari võiduseeria jätkuks. See oli Aladár Gerevichi neljas (kuuest) järjestikune võit selles võistluses, samas kui tema meeskonnakaaslased Berczelly, Pál Kovács ja László Rajcsányi teenisid mõlemad oma kolmanda järjestikuse tiitli.

Naised

[muuda | muuda lähteteksti]

Florett

[muuda | muuda lähteteksti]

Finaal: 27. juuli
Osavõtjaid: 37
Riike: 15
Olümpiavõitja 1948: Ilona Elek-Schacherer, Ungari
Tulemused
Võistlusformaat oli alagrupimatšid ringturniiril, kus matšid peeti nelja puuteni, välja arvatud finaalis, kus matšid peeti viie puuteni. Mõnes alagrupis ei peetud kõiki matše, kui see polnud edasipääsu selgitamiseks vajalik. Viigid lahendati varajastes voorudes ajaga matšide abil, kui see oli edasipääsu selgitamiseks vajalik. Viike, mis polnud edasipääsu selgitamiseks vajalikud, kas ei lahendatud (kui vähemalt üks vehkleja polnud kõiki ringturniiri matše lõpetanud) või lahendati esmalt vastuvõetud puutete ja seejärel punktiarvestuse põhjal. Finaalis lahendati viigid vajadusel medalite selgitamiseks ajaga matšide abil, muul juhul aga esmalt vastuvõetud puutete ja seejärel punktiarvestuse põhjal.
Maailmameister ja olümpiavõitja Ilona Elek-Schacherer läbis võistluse algfaasi kergelt, võites kõik 15 matši, ja tundus olevat praktiliselt võitmatu. Siiski kaotas ta finaalturniiril kaks korda, mis osutus nii tasavägiseks, et kuus kümnest finalistist osalesid medalivõitjate selgitamiseks peetud voorus. Elek-Schachereri tulemused olid siiski piisavalt head, et ta pääses kuldmedalimatši kergelt peetava autsaiderina tuntud itaallanna Irene Camber-Corno vastu. Oli suur šokk, et itaallanna alistas veteranist ungarlanna ja kindlustas olümpiatiitli tulemusega 4-3. Nelja naise tie-breaki pronksmedali nimel võitis taanlanna Karen Lachmann. Camber-Corno võitis 1953. aasta maailmameistrivõistlused, kuid ei suutnud raseduse tõttu Melbourne'is oma olümpiatiitlit kaitsta. Ta naasis 1960. aastal, et lisada oma kullale võistkondlik pronksmedal ja võistles ka Tokyos.

Medalite tabel

[muuda | muuda lähteteksti]
Olümpiarõngad Helsinki 1952Vehklemine
Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1. Itaalia3418
2. Ungari2226
3. Prantsusmaa2013
4. Rootsi0101
5. Šveits0022
6. Taani0011
Kokku 6 riiki77721

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vehklemine_1952._aasta_suveolümpiamängudel&oldid=7130194"