Kalamaja kalmistu

Allikas: Vikipeedia
Kalamaja kalmistu värav-kellatorn.
Kalamaja endine kalmistu pargina.
Kalamaja endine kalmistu pargina
Kalamaja endine kalmistu pargina

Kalamaja kalmistu oli kalmistu Tallinnas Kalamaja linnaosas.

Esimesed kirjalikud andmed kalmistust pärinevad aastast 1561, mil sinna maeti 2000 Rootsi sõjaväelast. Aastal 1730 pöördusid eesti ja rootsi kogudused linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seada üles kellad. Aastal 1780 rajati P. Duborgh rahastamisel kalmistu väravatorn, mis on säilinud tänapäevani.

18. sajandil oli Kalamaja kalmistu Pühavaimu ja Rootsi-Mihkli koguduste matmispaigaks.

19. sajandil laiendati kalmistut korduvalt.

1962. aastal tuli Robert Nermani teatel korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks, sellega alustas ülesande saanud tehas "Volta" 1964. aastal. Otsus tuli ilmselt kuskilt kõrgemalt, muidu ei oleks enne kalmistu sulgemist sinna veel maetud.[1].

Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestusparginekropolina ja aastast 1993 on see pargina looduskaitse all. Seal kasvavad kõrged põlispuud, on jalgteed ja muinsuskaitse all olev kellatorn.

2008. aasta kevadel pöördus Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš kirjalikult Kalamaja elanike poole, et leida toetust pargi ümberehitamiseks, plaanitud summa oli 20 miljonit krooni. Elanike vastuseisu tõttu kohendati projekt endisele kalmistule sobivamaks ja ka kulutatav summa muutus tagasihoidlikumaks[2]. Kalmistupark valmis suvel 2009.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Robert Nerman. Kalamaja ajalugu. Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4.
  2. Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima. Postimees, 22. mai 2008

59.4495638924.72996667