Tallinna all-linn

Tallinna all-linn on Tallinna vanalinna piirkonda hõlmav, asumipiirkond, mis kujunes välja alates 13. sajandist Tallinna linna ja Põhja-Eesti võimukeskuse Toompea kindlust ümbritseval maa-alal. Toompea kõrgendikul asunud piirkonna valitseja residents Toompea loss ja lossi ümbritsev, kuid Tallinna linnamüüri sees asuv all-linn moodustasid tervikliku Tallinna vanalinna.

Keskaegne Tallinn oli jagatud kaheks eraldi linnaks – all-linnaks ja Toompea. Kuna suhted all-linna linnakodanike esinduse Tallinna raadi ja Toompeal asuva Liivi Ordu valitsejate vahel polnud alati sõbralikud, siis eraldas neid kahte linnaosa väravatornidega kaitsemüür. Ööseks lukustati linnaväravad (Pika jala väravatorn ja Lühikese Jala väravatorn), nii et all-linnast ei pääsenud Toompeale ega ka vastupidi. Toompead ja all-linna eraldavat müüri nimetati Vaenumüüriks ehk Usaldamatuse müüriks. Toompea oli võimukeskus, kus elasid vaimulikud ja aadlikud, ametlikult ühendati kaks linna alles 1889. aastal. Tallinna all-linn paiknes keskajal Toompea ja sadama vahelisel alal ning kujutas endast linna põhiosa, kus valitses Lüübeki linnaõigus ja elasid peamiselt linnakodanikest kaupmehed ja käsitöölised, linna valitses Tallinna raad. Siiski ei valitsenud Tallinna raad kogu Toompead ümbritsenud maa-ala, 1348. aastast Taani kuningas Valdemar II poolt kindlaksmääratud all-linna ja Toompea maade piiride kohaselt loovutas raad Kopli lahe pool Toompeast asuvad maad Liivi ordule ning Kassisaba asum oli aastail 1348 kuni 1870 Toompea eeslinn, vastutasuks vabastas ordumeister vabastas Tallinna linna kohustusest osaleda sõjaretkedel.

Tallinn 17. sajandi keskel. Adam Oleariuse gravüür.

Tänavavõrgustik

All-linna keskus oli Raekoja plats, mis kujunes välja linna keskuseks algsest Toompea ja sadama vahele jäänud turuplatsist. Raekoja platsi dominant on selle lõunaküljel asetsev keskaegne Raekoda, platsil paiknesid veel Vaekoda, Raevangla, Raeapteek ning elamud.

All-linna tänavate struktuur kujunes välja stiihiliselt, ilma igasuguse planeerimiskavata, milles põhirõhk oli väljakujunenud peamistel ühendusteedel, mis muutusid ajapikku tänavateks. Seepärast meenutab all-linna tänavavõrk esmapilgul korrapäratut labürinti, millele on omased mitmed maanteede ajast pärinevad tänavate sujuvad hargnemised.

Raekojast 70 m idas paikneb linna keskmeks olev pikliku väljaku kujuline Vana turg, kust lähtub viis tänavat:

• Põhja suunduv Vene tänav, mis sai oma nime selle põhjaosas paikneva Vene kiriku-Tallinna Nikolai kiriku järgi.

• Itta suunduv Viru tänav, mis lõppes linnamüüris paiknenud Viru väravaga.

• Kagusse suunduv Suur-Karja tänav, mis lõppes Tallinna linnamüüris paiknenud Karjaväravaga. Suur-Karja tänavast hargneb sujuvalt ida poole Väike-Karja tänav, mis lõppes keskajal linnamüüri ääres. Tänavate lahknemiskohal paikneb väike kolmnurkne tänavalaiend.

• Läände suunduv Kuninga tänav, mille jätkuks on Tallinna Niguliste kiriku põhjaküljel kulgev Niguliste tänav ja sealt edasi Toompeale suunduv Lühike Jalg.

Keskaegse Tallinna peatänavaks kujunes aga Pikk tänav, mis viis Toompealt sadamasse. Selle ääres paiknesid kõik tähtsamad ühiskondlikud hooned nagu Suurgildi hoone, Mustpeade vennaskonna hoone, Olevi ja Kanuti gildi hooned. Neist enamik on suuremal või vähemal määral keskaegsel kujul säilinud. Erandiks on ainult Kanuti gildi hoone, mis asendati 1860ndatel aastatel tuudorstiilis hoonega. Pikk tänav kujutab endast Toompealt laskuva Pika jala pikendust ning ta lõpeb linnamüüri põhjaküljel paikneva Suure Rannaväravaga, mis asus tolleaegse sadama vahetus läheduses. Raekoja platsi ühendavad Pika tänavaga kolm lühikest tänavakest: Kinga ja Mündi tänav ning Pühavaimu kiriku lääneseinaga piirnev ainult jalakäijatele mõeldud Saiakang.

Tallinna vaade 19. sajandi lõpukümnendil.

All-linna kirikud

All-linnas oli keskajal neli eraldiseisvat kirikut ja kaks kloostrit:

• Tallinna Niguliste kirik, mis asetseb Raekoja platsist edelas ning tekkis 1230ndatel aastatel kui saksa kaupmeeste asula keskus.

• Oleviste kirik, mis asub linna põhjaosas, Laia ja Pika tänava vahelisel krundil. Kirik tekkis algsel kujul arvatavasti 11–12. sajandil, mil sellesse piirkonda rajati skandinaavia kaupmeeste asula. Nii Niguliste kui ka Oleviste kirik said praeguseni säilinud väliskuju 15. sajandil.

• Pühavaimu kirik, mis paikneb Raekoja platsist kirdes, selle vahetus läheduses. Kirik oli kindlasti olemas juba 13. sajandil, kuid ta võib pärineda ka enne 13. sajandit Raekoja platsi läheduses olnud eestlaste kabelist. Praeguse mahu ja väliskuju sai kirik peamiselt 14. sajandil.

• Vene kirik, mis paiknes algselt Sulevimäe (Brookusmäe) piirkonnas Väikesest Rannaväravast põhjas, kuid kolis juba 15. sajandil Vene tänava põhjaossa praegusse asupaika. Kiriku keskaegne hoone pole säilinud, praegune tsentraalse plaaniga klassitsistlik hoone samas asukohas pärineb 1820ndatest aastatest.

• Dominiiklaste Tallinna Püha Katariina klooster ja kirik, mis rajati 1246. aastal praeguse Vene tänava idaküljele ja valmis lõplikul kujul 14–15. sajandil. Omaaegsest väga võimsast kompleksist on säilinud idatiib, ristikäike, viljaait ning kloostrikiriku portaalid ja müüre.

• Naistsistertslaste Mihkli klooster, mis asutati 1249. aastal Raekoja platsist 300 m loodes asunud varasema Ventseli kabeli kohale ning valmis lõplikul kujul 14–16. sajandil. Kompleks on tugevalt ümberehitatuna säilinud. Selle kirik on ehitatud 18–19. sajandil klassitsistlikus stiilis ümber Vene Õigeusu Issandamuutmise peakirikuks, ülejäänud ehitised on alates 17. sajandist kasutusel Gustav Adolfi gümnaasiumi hoonetena ning neid on 17–20. sajandil korduvalt moderniseeritud.

All-linna majandus

Tallinna reaalseks edasiviivaks jõuks olid just all-linna linnakodanikud, kuna Toompea oli ainult maa-aadlike elukoht ja valitsejaresidents. Tolleaegse nimetusega Reval, sai 13. sajandi keskel Lübeki linnaõigused, kuid Hansaliidu liikmeks sai linna umbes 30 aastat hiljem. Hansaliit oli keskaegse Põhjamere ja Läänemere suurim kaubandusliit, mille haare ulatus Londonist Novgorodini ja Bergenist Veneetsiani. Kuid mitte hansaliitu kuulumine ei pannud veel alust Tallinna legendaarsele rikkusele, rikkaks sai Tallinn 14. sajandi keskel, kui Tallinnas hakkas kehtima transiitkaubandust piirav otsekauplemise keeld. keeld tähendas, et Lääne kaupmeestele oli keelatud kaubelda otse Vene kaupmeestega, vahendajateks pidid olema kohalikud kaupmehed. Kaup, mis liikus Läänest Itta oli peamiselt sool, vastupidises suunas liikusid aga karusnahad, vaha, mesi ja lina. Keskajal tavatseti öelda, et Tallinn on soolale ehitatud – nimelt saadi soolast suurimaid kasumeid ja järelikult maksti ka suurimaid makse. Tallinna õitseaeg jääb ajavahemikku 14. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandi lõpuni, mil seoses Liivi sõja, katkuepideemiate ja ikaldustest tingitud näljaga vähenes linna elanikkond drastiliselt.

Välislingid

• All-linna kindlustused - linnamüür, tornid, väravaehitised, muldkindlustused, vallikraav, 13.-18.saj., Tallinna linnakindlustised, Veljo Ranniku fotokogu

Vaata ka

• Tallinna vanalinn
• Toompea
• Tallinna linnamüür
• Tallinna muldkindlustusvöönd