Fjodor Apraksin

Allikas: Vikipeedia
Fjodor Matvejevitš Apraksin, 19 saj. Riiklik Ermitaaž (Sankt-Peterburg)

Krahv Fjodor Matvejevitš Apraksin (vene keeles Федор Матвеевич Апраксин) (27. oktoober 166110. november 1728 Moskva) oli Venemaa sõjaväelane ja riigimees, Peeter I lähikondlane ja Vene laevastiku looja, aastatel 17001707 Vene admiraliteedi ülem, 1708 Vene laevastiku kindraladmiral, 1717 admiraliteedikolleegiumi president ja Soome tsiviilkuberner, Eestimaa kindralkuberner 17191728, alates 1723 Baltimere Laevastiku ülem.

25. detsembril 1715 anti Peeter I käsul talle teenete eest igaveseks pärusvalduseks Karjaküla (Alt-Hohenhof, Hohenhof) ja Uuemõisa (Neuenhof, Nienhof) mõisad.

Vene tsaari Fjodor III abikaasa tsarinna Marfa Matvejevna ja Pjotr Apraksini (1659–1728) vend, isa oli aga djakiseisusest Moskva aadlikke hulka edutatud suguvõsast.

Fjodor Apraksin oli tulevase keiser Peeter I õukonnas juba noorest vanusest, 1682. aaastal määrati ta 10 aastase Peetri juurde stolnikuks ning osales koos Peetriga tema noorepõlveettevõtmistes.

1682. aastal nimetati Peeter Vene tsaaririigi tsaariks ja 1693. aastal määras ta Apraksini Venemaa jaoks ainsat väljapääsu rahvusvahelistele meredele võimaldava strateegilist tähtsust omava Valge mere keskuse Arhangelski vojevoodiks ja hiljem kuberneriks. Tema juhtimisel alustati Peeter I soovil Venemaa laevastiku ehitamist, vene laevaehitusmeistrite poolt.

1696. aastal võttis Peeter I ta Arhangelski vojevoodi ülesannete täitmise asemel kaasa alustatud 2. Aasovi sõjakäigule, peale mida veel ka Kertši mereretkele 1699. aastal.

1700. aastal andis Peeter I talle admiraliteedi ülema ametikoha ja määras juhtima allesloodud Admiraliteedi prikaazi. Sellel ametikohal kureeris ja kontrollis Apraksin kogu Venemaal toimuvat laevastiku ehitamist ning laevastiku tarvis navigatsioonikooli loomist Moskvas.

1707. aastal määrati Apraksin admiraliks ja määrati Venemaa Admiraliteedi presidendiks. 1708. aastal olles Ingerimaal asuvate Vene maaja laevastiku komandöriks juhtis sõjategevus Rootsi vägede vastu Koporje lahes, tekitades neile suuri kaotusi. Eduka sõjategevuse eest autasustati tegeliku salanõuniku auastmega ja krahvi tiitliga.

1709. aastal saadeti ta tsaari poolt Lõuna-Venemaale, selleks et luua Aasovi laevastik ning valitseda Azovi linna. 1710. aastal naasis Peterburi, et osaleda lahingutes Rootsi vägedega Viiburi piirkonnas. Kindluse vallutamise eest autasustati Peeter I poolt Püha Andrease orden ja kuldse briljantidega kaunistatud mõõgaga. Samuti oli esimene sõjaväelane Venemaal, kes nimetati kindraladmiraliks. 1711. aastast juhtis Apraksin Aasovi laevastiku. Peale ebaõnnestunud Pruti sõjakäiku Osmanite impeerium vastu, rahulepingu tulemusena oli Venemaal kohustuseks Aasovi piirkonna kaitserajatiste ja laevastiku hävitamine, millega pidigi vastavalt tsaari korraldusele tegelema, need ka varem ehitanud Apraksin.

1712. aastal määrati Apraksin Eestimaa, Ingerimaa ja Karjala valitsejaks ning nendel maadel asuvate sõjavägede ja sõjalaevastiku ülemaks. 1713. aastal galeerilaevastiku ja dessandi juhina osales lahingutes Rootsi vägedega, mille käigus vallutas Helsingi linna. Lahingus 27. juulil 1714 lahingus juhtis galeerilaevastikku ning osales ise abordaažirünnakut, mis tõi venelastele võidu.

Aastail 17151718 juhtis Vene laevastiku tegevust Soome lahes. 1719. aastal juhatades galeeridessanti Stocksundi lahes.

Samaaegselt oli alates 1717. aasta lõpust Admiraliteedikollegiumi juht. 1720. aastal juhtis Kotlase saare kindlustustöid, ja Kroonlinna kindluse ehitamist.

Pärast Uusikaupunki rahuu sõlmimist Rootsi ja Venemaa vahel määrati Apraksin Eestimaa kuberneriks.

Aastail 17221723 toimunud Pärsia sõjakäigu ajal juhtis Kaspia mere mereväge.

1725. aastal, juba peale keiser Peeter I surma, autasustati Apraksinit ühena esimestest Püha Aleksander Nevski ordeniga. 1726. aastal organiseeris Apraksin Tallinna kaitset Inglise laevastiku rünnaku eest, samal ajal nimetati ta ka Ülemsalanõukogu liikmeks ja Kroonlinna laevastiku komandöriks.

Kuigi 1727. aastal paleeintriigide tulemusel tõrjuti ta eemale riigijuhtimiselt, sõitis koos keisrinna Katariina II ja õukonnaga Moskvasse, kus ka suri 10. novembril 1728. Maeti Zlatoustovski kloostrisse[1].

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]