Fjodor Apraksin

Allikas: Vikipeedia
Fjodor Matvejevitš Apraksin, 19 saj. Riiklik Ermitaaž (Sankt-Peterburg)

Krahv Fjodor Matvejevitš Apraksin (vene keeles Федор Матвеевич Апраксин) (27. oktoober 166110. november 1728 Moskva) oli Venemaa sõjaväelane ja riigimees, Peeter I lähikondlane ja Vene laevastiku looja, aastatel 17001707 Vene admiraliteedi ülem, 1708 Vene laevastiku kindraladmiral, 1717 admiraliteedikolleegiumi president ja Soome tsiviilkuberner, Eestimaa kindralkuberner 17191728, alates 1723 Baltimere Laevastiku ülem.

25. detsembril 1715 anti Peeter I käsul talle teenete eest igaveseks pärusvalduseks Eestis asuvad Karjaküla (Alt-Hohenhof, Hohenhof) ja Uuemõisa (Neuenhof, Nienhof) mõisad.

Fjoror oli Vene tsaari Fjodor III abikaasa tsarinna Marfa Matvejevna ja Pjotr Apraksini (1659–1728) vend, nende isa oli aga djakiseisusest Moskva aadlike hulka edutatud suguvõsast.

Fjodor Apraksin oli tulevase keisri Peeter I õukonnas juba tema lapsepõlves, 1682. aastal määrati ta 10-aastase Peetri juurde stolnikuks ja ta osales koos Peetriga tema noorepõlveettevõtmistes.

1682. aastal nimetati Peeter Vene tsaaririigi tsaariks ja 1693. aastal määras ta Apraksini Venemaa jaoks ainsat väljapääsu rahvusvahelistele meredele võimaldava strateegilise tähtsusega Valge mere keskuse Arhangelski vojevoodiks ja hiljem kuberneriks. Tema juhtimisel hakkasid Peeter I soovil vene laevaehitusmeistrid Venemaa laevastikku ehitama.

1696. aastal võttis Peeter I ta Arhangelski vojevoodi ülesannete täitmise asemel kaasa alustatud 2. Aasovi sõjakäigule, pärast seda aga Kertši mereretkele 1699. aastal.

1700. aastal andis Peeter I talle admiraliteedi ülema ametikoha ja määras juhtima äsja loodud Admiraliteedi prikaazi. Sellel ametikohal kureeris ja kontrollis Apraksin kogu Venemaal toimuvat laevaehitust ja laevastiku tarvis navigatsioonikooli loomist Moskvas. Tema vend Pjotr Matvejevitš Apraksin aga osales Põhjasõja lahingutes Soomes, juhtides 1705. aastal edukat sõjakäiku Sortavalale.

1707. aastal määrati Apraksin admiraliks ja Venemaa Admiraliteedi presidendiks. 1708. aastal oli ta Ingerimaal asunud Venemaa laevastiku komandör ja juhtis sõjategevust Rootsi vägede vastu Koporje lahes, tekitades neile suuri kaotusi. Eduka sõjategevuse eest autasustati teda tegeliku salanõuniku auastmega ja krahvi tiitliga.

1709. aastal saatis tsaar ta Lõuna-Venemaale looma Aasovi laevastikku ja valitsema Azovi linna. 1710. aastal naasis ta Peterburi, et osaleda lahingutes Rootsi vägedega Viiburi piirkonnas. Kindluse vallutamise eest autasustas Peeter I teda Püha Andrease ordeni ja kuldse briljantidega kaunistatud mõõgaga. Samuti oli ta esimene sõjaväelane Venemaal, kes nimetati kindraladmiraliks. 1711. aastast juhtis Apraksin Aasovi laevastikku. Pärast ebaõnnestunud Pruti sõjakäiku Osmanite impeeriumi vastu oli Venemaa kohustatud rahulepingu järgi Aasovi piirkonna kaitserajatised ja laevastiku hävitama, millega vastavalt tsaari korraldusele pidi tegelema need rajatised varem ise ehitanud Apraksin.

1712. aastal määrati Apraksin Eestimaa, Ingerimaa ja Karjala valitsejaks ning nendes maades asuvate sõjavägede ja sõjalaevastiku ülemaks. 1713. aastal galeerilaevastiku ja dessandi juhina osales ta lahingutes Rootsi vägedega, mille käigus vallutas Helsingi linna. Hankoniemi merelahingus 27. juulil 1714 juhtis galeerilaevastikku ja osales ise abordaažirünnakut, mis tõi venelastele võidu.

Aastail 17151718 juhtis ta Vene laevastiku tegevust Soome lahes. 1719. aastal juhatas galeeridessanti Stocksundi lahes. Samal ajal oli ta alates 1717. aasta lõpust Admiraliteedikolleegiumi juht. 1720. aastal juhtis Kotlase saare kindlustustöid ja Kroonlinna kindluse ehitamist.

Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist Rootsi ja Venemaa vahel määrati Apraksin Eestimaa kuberneriks.

Aastail 17221723 toimunud Pärsia sõjakäigu ajal juhtis Kaspia mere mereväge.

1725. aastal, juba päast keiser Peeter I surma, autasustati Apraksinit ühena esimestest Püha Aleksander Nevski ordeniga. 1726. aastal organiseeris Apraksin Tallinna kaitset Inglise laevastiku rünnaku eest, samal ajal nimetati ta ka Ülemsalanõukogu liikmeks ja Kroonlinna laevastiku komandöriks.

Kuigi 1727. aastal paleeintriigide tulemusel tõrjuti ta riigijuhtimise juurest eemale, sõitis koos keisrinna Katariina II ja õukonnaga Moskvasse, kus suri 10. novembril 1728. Ta maeti Zlatoustovski kloostrisse[1].

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]