Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee

Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee

Asutatud	1917
Tegevuse lõpetanud	1917
Eesmärk	võimuhaaramine ja VSDT(b)P võimu kehtestamine
Asukoht	Petrograd
Tegevuspiirkond	Petrograd ja Venemaa
Emaorganisatsioon	VSDT(b)P Keskkomitee

Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee (vene keeles Петроградский военно-революционный комитет, Петроградский ВРК) oli 12/25. oktoobril 1917 Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde VSDT(b)P Keskkomitee initsiatiivil asutatud organ, kuhu kuulusid VSDT(b)P Keskkomitee, VSDT(b)P Petrogradi büroo, Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, ametiühingute, soldatite ning madruste esindajad.

Sõja-Revolutsioonikomitee, selleks ajaks juba Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuv Sõja-Revolutsioonikomitee likvideeriti Rahvakomissaride Nõukogu otsusega pärast Nõukogude valitsusasutustesüstemi (rahvakomissariaadid) loomist 5. detsembril 1917, kui kogu võim läks peale Oktoobrirevolutsiooni bolševike, menševike ja Sotsialistide-Revolutsionääride Partei koalitsioonivalitsusele Rahvakomissaride Nõukogule ning Ülevenemaalisele Kesktäitevkomiteele. Petrogradi SRK asutamisel ei olnud mingit seaduslikku alust ning oma tegevusalad ning kompetentsi määras ta ise.

Juhid ja struktuur

Petrogradi SRK tegevust juhtisid esimees, sekretär, presiidium ja büroo.

Esimene Petrogradi SRK esimees oli Paul Laasimir (SR), asetäitjateks Nikolai Podvoiski (VSDT(b)P) ja sekretär Vladimir Antonov-Ovsejenko (VSDT(b)P).

Józef Unszlicht

Moissei Uritski

Sõjarevolutsioonikomitee liikmed

• Juhid: Paul Laasimir, Nikolai Podvoiski, Vladimir Antonov-Ovsejenko.
• Liikmed: Karl Kallis (SR), Matvei Muranov, Józef Unszlicht (VSDT(b)P), Feliks Dzeržinski (VSDT(b)P), Mārtiņš Lācis (VSDT(b)P), Moissei Uritski (VSDT(b)P).

Petrogradi SRK teostas oma võimu talle alluvate Punakaardi väeosade ning piirkondlike nõukogude kaudu. Petrogradi SRK määras oma esindajaid (komissare) tööstusettevõtetesse ning sõjaväeosadesse, et kontrollida nende tegevust. Tegevusaja jooksul saadeti SRK poolt 184 komissari tööstusettevõtetesse, 85 sõjaväeosadesse ja 74 laevastikku. Komissaridel oli õigus reorganiseerida riigiasutusi, vallandada töötajaid, õigus arreteerida kontrrevolutsionääre.

Petrogradi SRK koosseisu kuulusid järgmised osakonnad ja komisjonid:

• kaitseosakond
• varustusosakond
• sideosakond
• informatsioonibüroo
• töölismiilitsa osakond
• ettekannete laud (стол донесений),
• komendatuuriosakond.
• 29. oktoobril 1917 loodi toitlustusosakond
• uurimiskomisjon revolutsioonivastaste kuritegude uurimiseks ning revolutsiooni vaenlaste vahistamiseks.
• kirjastusosakond (отдел печати),
• rekvireerimiste osakond (отдел реквизиций),
• agitatsioonikomisjon
• 21. novembril 1917 loodi kontrrevolutsioonivastane komisjon (комиссия по борьбе с контрреволюцией)

Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee oli enne Erakorralise komisjoni (Tšekaa) moodustamist 20. detsembril 1917 Rahvakomissaride Nõukogu juures sunni ja täitevvõimu ülesandeid teostav täitevorgan.

Pärast 29. oktoobrit 1917, kui 13 Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liiget liideti Venemaa pealinna Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomiteesse, nimetati P. SRK ümber Petrogradis asuva Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuvaks Sõja-Revolutsioonikomiteeks.

Pärast rahvakomissariaatide moodustamist nimetati senised SRK liikmed Matvei Muranov, Józef Unszlicht, Feliks Dzeržinski, Mārtiņš Lācis, Moissei Uritski ja P. Laasimir Vene SFNV Siseasjade rahvakomissariaadi juhtorgani Kolleegiumi liikmeteks.