Võlv

Allikas: Vikipeedia
Silindervõlvi osad: (1) lukukivi; (2) kiilukivi; (3) selg; (4) võlvikand; (5) palend; (6) võlvi kõrgus; (7) sambavahe

Võlv on kaarekujulise ristlõikega ruumiline kandetarind. Valdavalt mõjuvad selles survejõud ja nii nagu kaareski on võlvile iseloomulik horisontaalreaktsioonide olemasolu. Viimaseid võtavad harilikult vastu tõmbid, kontraforsid või põikseinad.[1]. Võlv, erinevalt kaarest, on ruumiline tarind. Lihtsaim võlvitüüp on poolringikujulise ristlõikega silindervõlv.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vana-ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tellistest laotud võlve hakati kasutama Mesopotaamias vähemalt 4. aastatuhandel eKr. Võlvide leiutamise au kuulub sumeritele. Nende ehituskunsti näide on Uri kuningahauad, kus ruumide laed on võlvitud umbes 3500–3400 eKr.[2] 3000 aastat hiljem leidsid sumerite võlvid mõningat edasiarendamist assüürlaste poolt. Sumerid ladusid toortellistest, assüürlastel sai 8. sajandil eKr põhiliseks ehitusmaterjaliks keraamiline tellis.[3]

Veel mõni sajand edasi ja Mesopotaamia ehituskunst jõudis oma arengu tippu Kaldea riigis (riik eksisteeris lühikest aega – aastatel 625–539 eKr). Babüloni rippuvate aedade ehitustarindite jäänuseid uurides selgitas Koldewey välja, et palee keldriruumide välis- ja siseseintele toetusid võimsad kivivõlvid, mille sildeava oli umbes 2,5 meetrit. Võlvkaarte arhitektuurilt teist sellist tarindit ei olnud üheski Vana Maailma riikidest[4]. Babüloni tähtsaima värava – Ištari 9 meetri kõrguse ja 4,5 meetrise sildega värav oli kaetud silindervõlviga.[5]

Egiptlased võlvitehnikat ei tundnud, esines küll võlvi algeid ja valevõlve, kuid egiptlased jäid lõpuni truuks oma lihtsale talasüsteemile.[6]. Euroopa mandril Etruurias jõudsid etruskid 3. sajandil eKr lukukiviga kiilvõlvi ehitamise oskusteni. Üks neist on tänaseni säilinud – Porta Marzia värav Perugia linnas Umbrias.[7].

Antiikajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antiikajal Kreekas leidsid võlvid vähe kasutust erinevalt Roomast, kus ehitati võlvtarindeid rohkesti. Alustati lihtsamast silindervõlvist ja võlvitehnika arenedes jõuti kuppelvõlvideni välja.[8].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Tehnikaleksikon", Tallinn: "Valgus", 1981. Lk 5875
  2. Matve 1976: lk 16
  3. Matve 1976: lk 21
  4. Matve 1976: lk 24–25
  5. Matve 1976: lk 24–25
  6. Matve 1976: lk 32
  7. Matve 1976: lk 68
  8. "Antiigileksikon", Tallinn: "Valgus", 1985. Lk 619