Võlv
Võlv on kaarekujulise ristlõikega ruumiline kandetarind. Valdavalt mõjuvad selles survejõud ja nii nagu kaareski on võlvile iseloomulik horisontaalreaktsioonide olemasolu. Viimaseid võtavad harilikult vastu tõmbid, kontraforsid või põikseinad.[1]. Võlv, erinevalt kaarest, on ruumiline tarind. Lihtsaim võlvitüüp on poolringikujulise ristlõikega silindervõlv.
Ajalugu[muuda]
Vanaajal[muuda]
Tellistest laotud võlve hakati kasutama Mesopotaamias vähemalt 4. aastatuhandel eKr. Võlvide leiutamise au kuulub sumeritele. Nende ehituskunsti näide on Uri kuningahauad, kus ruumide laed on võlvitud umbes 3500–3400 eKr.[2] 3000 aastat hiljem leidsid sumerite võlvid mõningat edasiarendamist assüürlaste poolt. Sumerid ladusid toortellistest, assüürlastel sai 8. sajandil eKr põhiliseks ehitusmaterjaliks keraamiline tellis.[3]
Veel mõni sajand edasi ja Mesopotaamia ehituskunst jõudis oma arengu tippu Kaldea riigis (riik eksisteeris lühikest aega – alates 625 kuni 539 eKr). Babüloni rippuvate aedade ehitustarindite jäänuseid uurides, selgitas Koldewey välja, et palee keldriruumide välis- ja siseseintele toetusid võimsad kivivõlvid, millede sildeava oli umbes 2,5 meetrit. Võlvkaarte arhitektuurilt teist sellist tarindit ei olnud üheski Vana Maailma riikidest[4]. Babüloni tähtsaima värava – Ištari 9 meetri kõrguse ja 4,5 meetrise sildega värav oli kaetud silindervõlviga.[5]
Egiptlased võlvitehnikat ei tundnud, esines küll võlvi algeid ja valevõlve, kuid egiptlased jäid lõpuni truuks oma lihtsale talasüsteemile.[6]. Euroopa mandril Etruurias jõudsid etruskid 3. sajandil eKr lukukiviga kiilvõlvi ehitamise oskusteni. Üks neist on tänaseni säilinud – Porta Marzia värav Perugia linnas Umbrias.[7].
Antiikajal[muuda]
Antiikajal Kreekas leidsid võlvid vähe kasutust erinevalt Roomast, kus ehitati võlvtarindeid rohkesti. Alustati lihtsamast silindervõlvist ning võlvitehnika arenedes jõuti kuppelvõlvideni välja.[8].
Vaata ka[muuda]
Kirjandus[muuda]
- Hubert Matve. "Ehitus läbi aegade", Tallinn: "Valgus", 1976
