Ivan Jakubovski

Allikas: Vikipeedia
Ivan Jakubovski (eesmises reas vasakpoolseim) koos teiste Ida-Saksamaa poliitikutega 1960. aastal Berliinis

Ivan Ignatjevitš Jakubovski (7. jaanuar 191230. november 1976 Moskva) oli NSV Liidu sõjaväelane, auastmelt Nõukogude Liidu marssal.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ivan Jakubovski ja Ida-Saksamaa riigipea Walter Ulbricht kätlemas 1970. aastal.

Ivan Jakubovski sündis Venemaa Keisririigis Magiljovi kubermangus, Zaitsevo külas (kaasajal asub piirkond Valgevene Vabariigis Magiljovi oblastis Gorki rajoonis) talupoegade perekonnas.

1932. aastal astus Punaarmeesse sundajateenistusse ning 1934. aastal lõpetas M. I. Kalinini nimelise Valgevene Ühendatud Sõjakooli, pärast mida suunati väljaõppe rühmaülemaks 27. Omski laskurdiviisi.

1935. aastal lõpetas Leningradis tankivägede erialakursused. Teenis mõnda aega Valgevene sõjaväeringkonnas tankiroodu komandörina ning tankipataljoni staabiülemana.

Teises maailmasõjas võttis osa NSV Liidu sõjalisest konfliktist Poola vastu, olles tankiroodu komandör. Osales ka Nõukogude Liidu Soome vastu suunatud sõjast 1939–1940.

1941. aasta juunis puhkenud sõjas NSV Liidu ja Saksamaa vahel oli Jakubovski tankiroodu komandör Läänerindel 26. tankidiviisis 20. mehhaniseeritud korpuses, võttes osa kaitselahingutest Valgevenes. Juulist 1941 oli mõnda aega 20. mehhaniseeritud korpuse 51. tankipolgu komandöriks ning võitles Magiljovi lähistel ning seejärel kuni septembrini 1941 tankipolgu komandör 3. armees, pärast mida arvati kuni sama aasta detsembri lõpuni reservi.

Jaanuarist 1942 oli 91. tankibrigaadi ülema asetäitja ning märtsist tõusis sama üksuse komandöriks. Üksusel tuli võidelda nii Donbassis kui ka Stalingradis.

1943. aasta märtsis pärast võitu Stalingradi all, viidi üksus üle 3. kaardiväe tankiarmee koosseisu Keskrindele. Võideldi nii Voroneži, Brjanski, Kurski all, osaleti ka Dnepri forsseerimisel ning Kiievi ja Fastivi vallutamisel.

1944. aasta juunis määrati Jakubovski 6. kaardiväe tankikorpuse 3. tankiarmee ülema asetäitjaks. Võttis osa lahingutes Lvovi all ning võitles ka Visla-Odra jõgede lähistel. Aprillist 1945 oli ta 7. kaardiväe tankikorpuse komandöri asetäitja ning võttis osa Berliini ja Praha vallutamisest.

Sõja jooksul sai Jakubovski mitu korda haavata.

Pärast sõja lõppu 1945. aastal jätkas Jakubovski teenistust Leningradi sõjaväeringkonna ülemana. 1948. aastal lõpetas ta K. E. Vorošilovi nimelise Kõrgema Sõjalise Akadeemia, peale mida töötas erinevatel ametikohtadel armees: märtsist 1948 tankidiviisi ülem Valgevene sõjaväeringkonnas, aprillist 1952 Karpaatia sõjaväeringkonna tankivägede ja soomusjõudude ülem, juulist 1957 Saksamaal asuva Nõukogude väegrupi ülemjuhataja esimene asetäitja, aprillist 1960 sama üksuse ülemjuhataja.

4. juunil 1961 puhkes Berliinis mäss ning sama aasta augutis taandati Jakubovski Saksamaal asuva Nõukogude väegrupi ülemjuhataja ametikohalt esimeseks asetäitjaks, ülemjuhatajaks määrati marssal Ivan Konev. Pärast konflikti lahendamist määrati Jakubovski 1962. aasta aprillis taas väegrupi ülemjuhatajaks.

Jaanuaris 1965 nimetati ta Kiievi sõjaväeringkonna ülemaks, aprillist 1967 NSV Liidu kaitseministri esimeseks asetäitjaks ning juulist 1967 sai temast Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja.

Ivan Jakubovski oli kommunistliku partei liige 1937. aastast, NLKP Keskkomitee liige 1961. aastast ning NSV Liidu Ülemnõukogu saadik aastatel 1962–1976.[1]

Auastmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teenetemärgid ja tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ivan Jakubovskile pühendatud mälestussammas Valgevenes Horkis

Välismaised[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Andrei Gretško
Varssavi Lepingu Organisatsiooni relvajõudude ülemjuhataja
19671976
Järgnev:
Viktor Kulikov