Gulagi arhipelaag

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Gulagi arhipelaag" on Aleksander Solženitsõni suurteos kommunistliku Nõukogude Liidu hävitus- ja karistussüsteemist. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle sajandi 100 parima raamatu hulka.

Romaani saamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Üldistavat teost NSV Liidu vangilaagrite süsteemist hakkas Solženitsõn kirjutama 1958. aastal. Materjali kogumine oli raske ja töö seiskus. Pärast teose "Üks päev Ivan Denissovitši elus" ilmumist 1962. aastal sai Solženitsõn hulgaliselt kirju endistelt NKVD laagrites kinnipeetuilt, mis lubasid katkenud tööd jätkata. Teose üldine kava valmis 1964. aasta sügisel. 1965. aasta septembris sai KGB kätte osa Solženitsõni arhiivist.

Töö teose kallal jätkus äärmise konspiratsiooni tingimustes. 1965/66 ja 1966/67 talvel elas Solženitsõn Eestis Jaan Pordi talus Vasula külas, kus valmis oluline osa romaani käsikirjast. 1967. aasta märtsis valmisid teose kuus esimest osa teises redaktsioonis. 1967/68 talvel jätkus käsikirja viimistlemine. 1968. aasta mais valmis sõprade abiga kõigi kolme köite masinakirjas redaktsioon, mis toimetati kohe filmilindil välismaale. Konspiratsiooni tõttu ei näinud Solženitsõn oma teose käsikirja kordagi tervikuna. Enne romaani ilmumist 1973/74 välismaal tegi Solženitsõn käsikirjas veel ainult pisiparandusi.

Solženitsõn soovis, et "Gulagi arhipelaag" ilmuks kõigepealt vene keeles, aga mõistis, et see on võimatu. Inglise keelde tõlkis teose Thomas Whitney. 1973. aastal sai KGB kätte romaani teise, lõpetamata versiooni. See ajendas viivitamata avaldama teost välismaal. Romaani esimene osa ilmus 1973. aasta detsembris prantsuse keeles YMCA-Pressi kirjastuse väljaandel Pariisis. Esimese osa ingliskeelne variant avaldati 1974. aasta kevadel. Nõukogude Liidus levisid teose osad 'samizdati' paljudatuna fotokoopiatena. Romaani lõplik redaktsioon ilmus samuti YMCA-Pressi väljaandena 1987. aastal. "Gulagi arhipelaag" on ilmunud rohkem kui 30 keeles, tõlke eesti keeles avaldas 1990. aastal kirjastus Eesti Raamat.

Nõukogude Liidus ilmus "Gulagi arhipelaag" tervikuna 1990. aastal. 9. jaanuaril 2009 kanti "Gulagi arhipelaag" Venemaal kooli kohustusliku kirjanduse loetellu.

Romaani honorar ja müügitulu kanti Solženitsõni fondi, millega toetati repressioonide ohvreid Nõukogude Liidus.

Romaani osad[muuda | muuda lähteteksti]

I köide[muuda | muuda lähteteksti]

  1. osa – "Vanglatööstus" (Тюремная промышленность)
  2. osa – "Igiliikumine" (Вечное движение)

II köide[muuda | muuda lähteteksti]

  1. osa – "Hävitamis- ja töölaagrid" (Истребительно-трудовые)
  2. osa – "Hing ja okastraat" (Душа и колючая проволока)

III köide[muuda | muuda lähteteksti]

  1. osa – "Sunnitöö" (Каторга)
  2. osa – "Sundasumine" (Ссылка)
  3. osa – "Stalinit ei ole" (Сталина нет)

NLKP poliitbüroo reaktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kui "Gulagi arhipelaag" oli ilmunud Prantsusmaal ja USA-s, arutas NLKP juhtkond 7. jaanuaril 1974 A. Solženitsõni "personaalküsimust". Juri Andropovile oli selge, millist ohtu kujutas Solženitsõn riigikorrale – kogu maailm kuuleb 60 miljonist nõukogude terrori ohvrist. Andropov mõistis, et "Gulagi arhipelaag" võib õõnestada sovetivõimu rohkem kui Lääne tuumaarsenal. Willy Brandtilt saadi nõusolek, et Saksamaa võtab Solženitsõni vastu. Solženitsõn arreteeriti 13. veebruaril 1974 ja viidi järgmisel päeval lennukiga Saksamaale.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Stéphane Courtois, Nicolas Werth, Jean-Louis Panné, Andrzej Pazkowski, Karel Bartosek, Jean-Louis Margolin, Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Kaasautorid Rémi Kauffer, Pierr Rigoulot, Pascal Fontaine, Yves Santamaria, Sylvain Boulouque. Varrak, 2000. Tõlkijad Marri Amon, Marvi Järve, Tunne Kelam, Tõnis Lukas, Tiiu Relve, Enn Sarv, Indrek Õis. Eessõna – Lennart Meri. Lisad: Joachim Gauck, Ehrhart Neubert ja Mart Laar.
  • Pagulane pöördus tagasi. David Remnicki (The New Yorker) ja Disa Håstadi (Dagens Nyheter) materjalide põhjal Nils B. Sachris, Postimees, 30. mai – 2. juuni 1994.
  • Toivo Kuldma, Nobeli auhind 1901-2004. Olion, 2005.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]