Pavel Batitski

Allikas: Vikipeedia

Pavel Fjodorovitš Batitski (27. (14.) juuni 1910 – 17. veebruar 1984) oli NSV Liidu sõjaväelane, auastmelt Nõukogude Liidu marssal.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Pavel Batitski sündis Venemaa Keisririigis Harkivi kubermangus Harkivis töölisperekonnas. 1922. aastaks oli saanud 4-klassilise hariduse, misjärel asus omandama kutset Harkivi Sirbi ja Vasara mootoriehitusetehases.

1924. aasta oktoobris liitus Punaarmeega ning astus Harkivi sõjakooli, 1926. aastal õppis edasi sõjalises ratsaväekoolis, mille lõpetas 1929. Sama aasta märtsist kuni maini 1935 teenis ratsaväes Valgevene sõjaväeringkonnas.

1938. aastal lõpetas kiitusega Mihhail Frunze nimelise Sõjaakadeemia operatiivasjade erialal ning töötas Punaarmee kindralstaabis.

1939. aasta septembrist kuni 1940. aasta detsembrini viibis Batitski komandeeringus Hiinas, kus oli sõjaline nõunik Chiang Kai-sheki juures. Ülesande lõppedes määrati motoriseeritud brigaadide staabiülemaks Kaunasesse. 1941. aasta märtsist oli 202. motoriseeritud diviisi staabiülem, dislotseerudes Balti erisõjaväeringkonnas.

1941. aasta juunis puhkenud sõjas NSV Liidu ja Saksamaa vahel võitles Batitski algul Leedus Šiauliais, 1941. aasta septembrist oli 26. laskurdiviisi staabiülem, novembrist viibis Looderindel 11. armee 254. laskurdiviisi komandörina. Üksus näitas head vastupanuvõimet lahingutes Demjanski kotis 1942. aasta jaanuarist maini.

1943. aasta juulist oli Batitski 73. laskurkorpuse komandör ning võitles Voroneži lähistel Stepi rinde, 1. Ukraina rinde ja 2. Ukraina rinde koosseisus. Kahel korral osales tema laskurkorpus Dnepri forsseerimisel: alguses lõunas ja seejärel jõe põhjapoolses osas. Alates 1944. aasta aprillist juhtis Batitski 50. laskurkorpust. Kuni sõja lõpuni võitles Batitski Babrujskis, Baranavičyis, Brestis, forsseeris Bugi jõge ning osales lahingutes Ida-Preisimaa ja Praha pärast.

Pärast sõda, märtsist 1946 juhtis Batitski 128. laskurkorpust. 1948. aastal lõpetas kuldmedaliga K. E. Vorošilovi nimelise Kõrgema Sõjalise Akadeemia. Pärast õpinguid, juunist septembrini oli 73. laskurkopruse komandör, seejärel aga Moskva rajooni õhutõrje staabiülem.

Veebruarist 1950 kuni sama aasta septembrini aitas Hiina Rahvavabariigis Shanghais üles ehitada õhutõrjet Taiwani vastu. Septembrist 1950 määrati Õhuvägede Peastaabi ülemaks, 1953. aasta juulist Moskva sõjaväeringkonna ülema asetäitja. 23. detsembril 1953 vastavalt NSV Liidu Ülemkohtu Erikohtu otsusele lasi maha Lavrenti Beria. 1954. aasta maist mehhaniseeritud armee komandör, augustist 1954 Moskva õhuvägede komandör.

1965. aasta märtsist NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülema esimene asetäitja, 1966. aasta juulist riikliku õhutõrje ülemjuhataja, Varssavi Lepingu Organisatsiooni õhujõudude ülema asetäitja ning NSV Liidu kaitseministri esimene asetäitja. 1970. aastal osales NSV Liidu sõjaline nõunikuna Egiptuse poolel Iisraeli-Egiptuse sõjas.

Tekkinud konflikti tõttu lahkus 1978. aastal omal soovil armeest ning oli kuni oma elu lõpuni kindralinspektori nominaalsel ametikohal NSV Liidu Kaitseministeeriumis.

Pavel Fjodorovitš Batitski suri 17. veebruaril 1984 Moskvas ja on maetud Novodevitšje kalmistule.

Pavel Batitski oli kommunistliku partei liige 1938. aastast, NLKP Keskkomitee liige 1966. aastast ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik aastatel 1954–1984.[1]

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Teenetemärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]