Grigori Kulik

Allikas: Vikipeedia
Grigori Ivanovitš Kulik
Fail:Grigory Ivanovich Kulik (02).jpg


Sündinud 9. november 1890
Venemaa Keisririik, Poltava kubermang, Dudnikovo
Surnud 24. august 1950
NSV Liit, Moskva
Teenistused Venemaa Keisririik 1912–1917,
NSV Liit 1917–1947
Auaste NSV Liidu marssal

Grigori Ivanovitš Kulik (9. november 189024. august 1950) oli NSV Liidu sõjaväelane, NSV Liidu marssal (auaste anti 1940; võeti ära 1942; ennistati postuumselt 1957).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Grigori Ivanovitš Kulik sündis Poltava kubermangus Poltava linna lähedal Dudnikovo külas kehviktalupoja peres. Isa suri vahetult ajal, mil Kulik sündis.

Peres oli üheksa liiget, tegeldi põllumajandusega. Kulik oli lastest noorim. Pärast vendade abiellumist ja maa jagamist jäi temale ühes emaga pool tiinu maad. 1906. või 1907. aastal võttis ema pangast laenu ning ostis kaks tiinu maad, kus Kulik töötas kuni tsaariarmeesse kutsumiseni 1912. aastal.[1]

Sõjaväes teenis ta suurtükiväeosades, alustades lihtsõdurina. Sõjaväkke asumisel oli Kulikul neli klassi haridust. 1914. aastal suunati Grigori Kulik allohvitserina rindele. Veebruarirevolutsiooni ajal valiti ta patareikomitee, hiljem aga divisjoni- ja brigaadikomitee esimeheks. Vahetult aprillis 1917 valiti Kulik delegaadiks Läänerinde kongressile, mis toimus Minskis. Oktoobrirevolutsiooni eel määrati ta juba 9. jalaväediviisi soldatitekomitee esimeheks. Bolševike parteiga tutvus ta ajalehe Okopnaja Pravda ('kaeviku tõde') kaudu.[2]

1917. aasta oktoobris, kui väed rindel lahkusid, läks Kulik koos oma grupi relvastatud sõduritega jalgsi koju Ukrainasse. 1917. aasta novembris läks põranda alla, astudes bolševike parteisse.[3]

Kulik otsustas moodustada punakaartlaste salga, millega 1918. aasta jaanuaris võitles haidamakkide vastu, kergendas sellega Punakaardi pealetungi Poltaava Harkivi poolt. Järgnevalt võttis Kulik osa lahingutest Kiievis. Luganski piirkonnas Rodakovo jaamas ühines oma salgaga Donbassi töölistest moodustatud teiste punakaartlaste salkadega. 1918. aasta aprillis ühendati kõik Ukrainast taandunud Punakaardi üksused 5. Ukraina armeeks.[3]

1918. aasta juunis, kui 5. Ukraina armee lähenes Tsaritsõnile, siis organiseeris Kulik koos Jossif Stalini ja Kliment Vorošiloviga viimase kaitsmise. Kulik etendas suurtükiväeülemana neis lahingutes olulist rolli, ta purutas kindral Denissovi väed.[4]

1919. aasta märtsis täitis Kulik Harkivi linna garnisoniülema kohuseid ning oli kubermangu sõjakomissar. Sama aasta mais Grigorjevi ülestõusu ajal määrati ta Vorošilovi armee suurtükiväe ülemaks. Lahingutes ülesnäidatud oskuste eest anti talle Punalipu orden.[4]Hiljem, 14. armee suurtükiväe ülemana, võttis osa kindral Mai-Majevski armee purustamisest Kromõ all.[5]

1920. aasta juunis määrati Kulik 1. ratsaarmee suurtükiväeülemaks, kus ta võttis osa Denikini, poolakate ja Wrangeli armeede purustamisest. 1921. aastal oli ta Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna suurtükiväeülem, kus väekoondise komandöri ja troika esimehena võttis osa ülestõusu maha surumisest Doni ääres 1921 ja 1922.[5]

1923. aastal suunati Kulik õppima Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (TTPA) sõjaväeakadeemiasse. 1924. aasta novembris sai Kulikust TTPA suurtükiväe ülema abi, kus ta töötas 1925. aasta lõpuni. 1925. aasta lõpus määrati Kulik tööle Kõrgema Rahvamajandusnõukogu Sõjatööstuskomiteesse, kus ta töötas komitee esimehe asetäitjana 1926. aasta lõpuni. 1926. aastal määrati ta TTPA Suurtükiväevalitsuse ülemaks, seda kuni 1929. aasta lõpuni. [5]

1929. aasta lõpust kuni 1930. aasta oktoobrini juhtis ta Moskva proletaarset diviisi. Tsaritsõni kaitse 10. aastapäeva puhul autasustati Grigori Kulikut lahingutest aktiivse osavõtmise eest kolmanda Punalipu ordeniga.[6]

1930. aasta sügisel suunati Kulik õppima Frunze-nimelise akadeemia eriteaduskonda, kus ta tudeeris kuni 1932. aasta lõpuni. Seejärel määrati ta 3. laskurkorpuse komandör-komissari ametikohale. Sel positsioonil püsis ta kuni 1937. aasta juunini. 1937. aasta lõpus määrati aga Töölise ja Talupoegade Punaarmee suurtükiväevalitsuse ülemaks.[6]

1939. aastal sai temast NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi kaitse rahvakomissari Kliment Vorošilovi asetäitja.

Grigori Kulik võttis osa Talvesõjast, teenides välja Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse koos Kuldtähe medaliga.

7. mail 1940 nimetati ta ühes Boris Šapošnikovi ja Semjon Timošenkoga Nõukogude Liidu marssaliks. Nõukogude-Saksa sõja puhkedes asus Kulik läänerindel, kust määrati Leningradi rindele, kuid sakslaste kiire edasitungi ja rinde tähtsuse tõttu asendati sealgi Georgi Žukoviga.

1941. aasta novembris määras NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee Kuliku kaitsmaks Kertši, kuid ebasoodsa olukorra tõttu oli sunnitud marssal koos Punaarmeega taganema. Seepärast alustati Kuliku suhtes juurdlust VNFSV Kriminaalkoodeksi § 193 lg 21 punkt b järgi. Uurimine sedastas, et "Kulik, G. I., olles Kõrgema Ülemjuhatuse peakorteri volitatud esindaja, kellel oli käsk osutada abi Krimmi vägede juhatusele, organiseerida Kertši poolsaare aktiivne kaitse ja mitte loovutada seda vastasele, ei täitnud peakorteri käsku, millega jättis täitmata oma sõjamehekohuse, sanktsioneerides omavoliliselt vägede evakueerimise Kertši linnast ja poolsaarelt ning jättis need vastasele."[7]

Kohtu otsusega võeti Kulikult autasud ja aunimetused, marssali auaste, ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo otsustas ta "rindel süstemaatilise purjutamise ja kõlvatu elu elamise eest" heita välja ÜK(b)P Keskkomitee liikmete hulgast ning võtta maha NSV Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja ametikohalt.[8]

1942. aasta märtsis, kuu aega pärast kõikidelt ametikohtadelt mahavõtmist, anti Kulikule kindralmajori auaste. Rindele määrati ta alles aga 1943. aasta aprillis, mil hakkas juhtima 4. kaardiväearmeed. Kulik ülendati seejuures ka kindralleitnandiks. Sellelt positsioonilt võeti ta maha oktoobris 1943. Järgmise aasta jaanuaris pandi ta Vägede Formeerimise ja Komplekteerimise Peavalitsuse ülema asetäitjaks. 12. aprillil 1945 võeti ta sellelt kohalt "tegevusetuse eest" maha ning degradeeriti kindralmajoriks.[9]

27. aprillil 1945 heideti Kulik NLKP-st välja "kui moraalselt ja poliitiliselt laostunu". Ta määrati Volga sõjaväeringkonna juhataja asetäitjaks ning juulis 1945 sõitis ta uude teenistuskohta Kuibõševi.[10]

Kulik arreteeriti 1947. aasta jaanuaris, kui Volga sõjaväeringkonna vägede juhataja Vassili Gordov ja ringkonna staabiülem Filipp Rõbaltšenko olid andnud valetunnistusi Kuliku vastu. 25. augustil 1950 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium kõik kolm surma mahalaskmise läbi. Kulik ühes teistega olid süüdi selles, et olles nõukogudevastaselt meelestatud, avaldasid nad laimavaid hinnanguid partei ja Nõukogude valitsuse ettevõtmiste kohta ja tegid terroristlike ähvardusi valitsuse juhi aadressil.[10]

1956. aasta märtsis otsustas NLKP Keskkomitee riikliku peasüüdistaja Roman Rudenko esildise alusel kõik mehed postuumselt rehabiliteerida, kuna NSV Liidu Prokuratuuri korraldatud kontrolliga oli kindlaks tehtud, et uurimisorganite poolt kogutud materjal kriminaalasjas osutus võltsituks ja et nende suhtes oli kasutatud ebaseaduslikke füüsilise mõjutamise vahendeid, mille tagajärjel tunnistati kahtlustatavad süüdi tegudes, mida nad ei olnud toime pannud. 30. mail 1956 kinnitas NLKP Keskkomitee Presiidium Grigori Kuliku partei liikmeks oleku postuumse taastamise kohta alates 1917. aasta novembrist.[10]

4. jaanuaril 1957 saatsid NSV Liidu peaprokurör Rudenko ja NSV Liidu kaitseministri asetäitja marssal Ivan Konev NLKP Keskkomiteele kirja, milles palusid tühistada NSV Liidu Ülemkohtu Erinõupidamise ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium otsused Kuliku marssali auastme ning ordenite ja aunimetuse äravõtmisest Kertši mahajätmise tõttu, kuna langetatud otsus süüasjas oli sündinud ebaõigetel alustel. Pärast mitu kuud kestnud uurimist Kulik rehabiliteeritigi – 28. septembril 1957 andis Ülemnõukogu Presiidium välja vastava seadluse.[10]

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 358–359.
  2. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 359.
  3. 3,0 3,1 Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 361.
  4. 4,0 4,1 Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 362.
  5. 5,0 5,1 5,2 Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 363.
  6. 6,0 6,1 Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 364.
  7. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 270.
  8. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 275.
  9. Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 339.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Zenkovitš (Zenkovich) Nikolai, Marssalid ja peasekretärid: intriigid, vaen, vandenõud (Tallinn: Olion, 2003), lk 351–357.