Näljahäda Nõukogude Liidus 1932–1933

Nälgijad (1921–1923) Buzuluki lähedal Samara jõe ääres Orenburgi oblastis (Vene Föderatsioon). Probleemid NSV Liidu põllumajanduses algasid juba kodusõja ajal, kuid varasemad näljahädad ei saavutanud niisugust ulatust kui 1932–1933

Näljahäda Nõukogude Liidus 1932–1933 oli massiline nälg, mis hõlmas suure osa NSV Liidu tollasest territooriumist, peamiselt Ukraina NSVs, Valgevene NSV-s ja Vene NFSV-s (sh Kasahhi ANSV, mustmullavööndi keskosa, Põhja-Kaukaasia, Volga-äärne ala, Lõuna-Uuralid ja Lääne-Siber) ning põhjustas eri hinnanguil 2–14 miljoni inimese surma (enamik hinnanguid jääb 7–8 miljoni ümber).

Tänapäeval leiab enamik Lääne ajaloolasi, et näljahäda põhjused olid eelkõige mitte looduslikud, vaid poliitilised: ümberkorraldused NSV Liidu põllumajanduses (kollektiviseerimine ja maaelanike sunnismaisus), totalitaarsed repressioonid (massilised hukkamised, küüditamised jms) ning poliitiline otsus vilja ulatuslikuks väljaveoks, millega NSV Liit omandas küll väärtuslikku valuutat, kuid jättis suure osa põllumajanduses hõivatud elanikkonnast nälga.

Kodusõja aegne punane terror töörahva klassivaenlasteks peetud elanikkonna rühmade vastu leevenes sõja lõppedes, kuid ei lakanud kunagi päriselt ning läks ajapikku üle stalinlikuks terroriks. Ehkki leninlikus marksismis kirjeldati talurahvast töölisklassi liitlasena, peeti seda ikkagi madala klassiteadlikkuse tõttu ebausaldusväärseks. Talurahva jõukamat osa, nn kulakuid ehk külakurnajaid, nähti aga põhimõtteliste klassivaenlastena, kes võisid sõbralikkust uue, töörahva riigi vastu vaid teeselda. Seepärast võeti NSV Liidu riiklikus ideoloogias üheks eesmärgiks "kulakluse likvideerimine", igasugust vastuseisu üleminekule põllumajanduslikult eraomandilt ühis- ja riigimajanditele (vastavalt kolhoosid ja sovhoosid) tõlgendati põhimõttelise riigireetmisena ning iga repressioonilaine hõlmas üha suuremat osa maaelanikkonnast. Nii hävitati riiklikult oluline osa põllumajanduslikku oskusteavet ja kapitali. Ehkki tsaariaja lõpul võeti ette katseid vähendada Venemaa põllumajanduse tehnilist ja töökorralduslikku mahajäämust Euroopa omast (nt minister Stolõpini reformid), ei jõudnud need katsed kuigi kaugele. 1917. aasta revolutsioonidega saabunud uus bolševistlik võim seadis aga ideoloogiliselt esikohale töölisklassi ja tööstuse, mistõttu majanduses keskendus riik rasketööstuse eelisarendamisele (millega püüti tõsta ka keerulises välispoliitilises olukorras elutähtsat sõjalist võimsust), jättes põllumajanduse tagaplaanile.

Nii kujunes inimkapitali allakäigu, põllumajanduse nõrga tehnilise taseme, ebaefektiivsete majandusorganisatsioonide juurutamise ja ebarealistlike tsentraalsete majandusplaanide koosmõjul NSV Liidu põllumajanduse nõrkusest süsteemne probleem. Seetõttu ei olnud lõpuks enam isegi võimalik, et põllumajandus riiklikke viisaastakuplaane täidaks, riiklik ideoloogia aga nõudis järjekindlat progressi ja pidas plaani mittetäitmist otseselt kuritahtlikuks sabotaažiks, millele riik reageeris omakorda uute repressioonidega. Esimese viisaastaku viimaseks aastaks oli vilja väljavedu vähenenud üle nelja korra.

NSV Liidus vaikiti näljahäda algselt maha ja ka pärast Stalini surma kujutati seda oluliselt väiksemana kui see tegelikult oli, nälja põhjusteks väideti aga ilmastikuolusid, sabotaaži ja kapitalistlike riikide NSV Liidu vastaseid sepitsusi. NSV Liidu kokkuvarisemise järel tunnistati näljahäda esmakordselt avalikult täies ulatuses ja seda uurisid ajaloolased, kuid nüüdseks on hakanud taas esile kerkima NSV Liidu aegne ajalootõlgendus. Ukraina ja Kasahhi näljahäda on väljaspool Venemaad nimetatud Stalini valitsuse korraldatud genotsiidiks.

Näljahäda kulg

Industrialiseerimise kiirendamiseks ja ekspordi taastamiseks käivitati kollektiviseerimine. Maapiirkondadele kehtestati teravilja tarneks kõrgendatud nõuded, mille tulemusel 1931. aasta põuastes ilmastikuoludes varuti vilja rohkem kui viljakasvuks soodsamal 1930. aastal. Talupoegadelt vilja arestimisel juhinduti eeskätt sõjaväe ja tööliskonna toitmisest. Teraviljakoormiste maksimeerimisega tekkis maapiirkondades toidupuudus. Teraviljaeksport Venemaal ja NSV Liidus (mln t) Teraviljaeksport Venemaal ja NSV Liidus (mln t) Teraviljaeksport Venemaal ja NSV Liidus (mln t)

Teraviljaeksport Venemaal ja NSV Liidus /milj.t.

1913	1926	1927	1928	1929	1930	1931	1932	1933
9,1	8,8	8,8	8,1	8,3	4,8	5,2	1,8	1,0

Viljavarumine, teravilja kogusaak Venemaal ja NSV Liidus (mln t; saagikus ts/ha) Viljavarumine, teravilja kogusaak Venemaal ja NSV Liidus (mln t; saagikus ts/ha Viljavarumine, teravilja kogusaak Venemaal ja NSV Liidus /milj.t.;saagikus ts/ha

Viljavarumine, teravilja kogusaaks Venemaal ja NSV Liidus /milj.t.;saagikus ts/ha

Teravili	1913	1921	1922	1923	1924	1925	1926	1927	1928	1929	1930	1931	1932	1933
varumine	–	–	–	–	–	–	11,6	11,8	18,8	16,1	22,1	22,7	18,3	23,3
kogusaak	92,3	37,6	50,3	56,6	51,4	72,5	76,8	73,4	72,3	71,7	83,5	69,5	50,1	68,4
saagikus ts/ha	–	–	–	–	7,5*	7,5*	7,5*	7,5*	7,5*	–	–	–	–	–

* keskmiselt 1924–1928

Ülemäärastest riigihangetest tekkis maapiirkondades toidukriis, mis kulmineerus 1932. aasta sügiseks. Oli piirkondi, kus riiginormiks nõuti enam teravilja kui oli põllult saadav viljasaak. Ilmaolude tõttu langes saagikus. Kui 1913. aastal saadi 8,2 ts/ha, siis 1932. aastal vaid 5,7 tsentnerit teravilja ühe hektari kohta. Maale sõitnud erakorraline komisjon võttis viljavarumisplaani täitmata jätmisel taludest kogu toiduvaru, kaasa arvatud külviks vajalik seemnevili. Inimestele ei jäänud muud, kui süüa puukoort, koeri-kasse, nahast riideesemeid ja kingi. On teada üle kahe tuhande kannibalismi juhtumi. Ka kõige viljarikkamais paigus, nagu Kubanimaa ja Ukraina, tunti nälga. Inimesed lahkusid kodudest, ekslesid linnadesse ja surid tänavatel. Vägivaldse kollektiviseerimise tagajärgedest avalikult rääkida ei tohtinud, seda tõlgendati kontrrevolutsioonilise tegevusena.

Nälgimise faktid olid rangelt salastatud. Nälga, alatoitlusse ja haigustesse surid inimesed Volga ja Kesk-Mustmullavööndi aladel, Krimmis, Lääne-Siberis, Põhja-Kaukaasias, Kasahstanis, Ukrainas ja Valgevenes. Aastatel 1929–1933 küüditati Siberisse niinimetatud klassivaenlasi, kes takistasid ühismajandite loomist. Põhja-Venemaale saadeti 9 miljonit inimest – "kulakud" ja nende pereliikmed, kellest paljud asustamata aladel külma ja nälja tõttu surid. Nõukogude demograaf Boris Urlanis väidab, et rahvaarv vähenes sel ajal 7,5 miljoni võrra.

Hinnangulised inimkaotused

Näljahäda pikaajalise eitamise, dokumentide salastamise ja võltsimise tõttu on täpset hinnangut näljahädast põhjustatud surmade arvu kohta raske anda. Eri hinnangute seas on järgmised.

2004. aasta raamatus "The Years of Hunger: Soviet Agriculture, 1931–33" hindavad R. W. Davies ja S. G. Wheatcroft surnute arvu 7,5 miljonile.
"Encyclopædia Britannica" järgi suri NSV Liidus sel ajal nälga 11–14 miljonit inimest, neist 4–7 miljonit olid ukrainlased.
Ajaloolane Robert Conquest kirjutas, et NSV Liidu Euroopa-osas suri 1932–33 nälga vähemalt 11 miljonit talupoega (7 miljonit Ukrainas, 2 miljonit Põhja-Kaukaasias, 2 miljonit mujal) ning lisaks suri 1 miljon inimest kollektiviseerimise tagajärjel nälga Kasahhi ANSVs.
Michael Ellman arvutas Daviese ja Wheatcrofti andmete põhjal nälja ja repressioonide ohvrite arvuks 1930–1933 umbes 8,5 miljonit.
Norman Naimark hindas 2010. aastal raamatus "Stalin's Genocides" nälga surnud ukrainlaste arvuks 3–5 miljonit.
2008. aastal tegi Venemaa Riigiduuma näljahäda teemal avalduse, kus teatas, et Volga ääres, mustmullavööndi keskosas, Põhja-Kaukaasias, Uuralites, Krimmis, Lääne-Siberis, Kasahstanis, Ukrainas ja Valgevenes hukkus kokku umbes 7 miljonit inimest.

Vaata ka

Näljahäda Venemaal 1891–1892
Näljahäda Venemaal 1921
Holodomor, näljahäda Ukrainas 1932–33
1919–1922. aasta Kasahstani näljahäda
Näljahäda Kasahstanis 1932–33, Asharshylyk
Näljahäda NSV Liidus 1946–1947

Kirjandus

С. Миронин Воюющие цифры и зернопроизводстве Золотой Лев nr 131–132
Venemaa Riigiduuma 2. aprilli 2008. a avaldus "1930. aastatel NSV Liidu territooriumil hukkunute mälestamisest".
Сельское хозяйство СССР (NSV Liidu põllumajandus)
Davies, RW; Wheatcroft, SG (2004), The Years of Hunger: Soviet Agriculture, 1931–33; Harrison, Davies, Wheatcroft 2004 (PDF) (review), UK: Warwick.
Ellman, Michael (juuni 2007), "Stalin and the Soviet Famine of 1932–33 Revisited" (PDF), Europe-Asia Studies, 59: 663–93, DOI:10.1080/09668130701291899.
Finn, Peter (27. aprill 2008), "Aftermath of a Soviet Famine", The Washington Post.
Kuromiya, Hiroaki (juuni 2008), "The Soviet Famine of 1932–1933 Reconsidered", Europe-Asia Studies, 60 (4): 663–75, DOI:10.1080/09668130801999912.
Kindler, Robert, Stalin's Nomads. Power and Famine in Kazakhstan, Pittsburgh: Pittsburgh University Press, 2018.
Luciuk, Lubomyr Y, ed, Holodomor: Reflections on the Great Famine in Soviet Ukraine, Kingston, Kashtan Press, 2008
Markoff, A (1933), Famine in USSR.
Snyder, Timothy (2010). Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin. London: The Bodley Head. ISBN 978-0-224-08141-2.
Thorson, Carla (5. mai 2003), The Soviet Famine of 1931–33: Politically Motivated or Ecological Disaster?, UCLA International Institute.
Wheatcroft, SG (aprill 1990), "More light on the scale of repression and excess mortality in the Soviet Union in the 1930s" (PDF), Soviet Studies.
Kondrashin, Viktor, toim (2009), Famine in the Soviet Union 1929–1934 (PDF) (slide stack), Katz, Nikita B transl. docs.; Dolgova, Alexandra transl. note from compilers; Glizchinskaya, Natalia design, RU: Russian Archives, originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. märts 2009.