Popmuusika

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Poppmuusika)
Jump to navigation Jump to search

Popmuusika (tuletis väljendist populaarne muusika) on peamiselt ärilisel eesmärgil esitatav ja salvestatud muusika. Tavaliselt loetakse popmuusikaks suhteliselt lühikesi (nn. kolmeminutilisi) ja lihtsaid laule või instrumentaalmuusikat, milles on kasutatud tehnilisi ja kõlalisi uuendusi. Sageli kasutatakse neid selleks, et luua uusi variatsioone varasematel teemadel. Popmuusika on võtnud vastu mõjutusi enamikult levimuusika stiilidelt, kuid stiilina seostatakse seda tavaliselt rock'n'roll'i ja sellele järgnenud rokistiilidega.

Termin pärineb 1950. aastate keskpaiga Suurbritanniast, kus sellega kirjeldati rock'n'roll'i ja sellest mõjutatud uusi noortemuusikastiile. Sõna pop tähendab inglise keeles aga ka ootamatut esilekargamist, uudse esitaja või esituse stiili väljailmumist (tvist jt 1960. aastate alguse tantsustiilid).

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Popmuusika algusajaks võib lugeda teise maailmasõja järgset perioodi, kui orkestrite laulusolistid hakkasid iseseisvamalt tegutsema. Muutusi kerges muusikas oli märgata ka varem. Näideteks võiksid olla Bing Crosby ja Frank Sinatra.

1950. aastatel said olulisteks popmuusika alal laulusolistid Dean Martin, Doris Day, Nat King Cole. Tekkisid popmuusika mitmed alamliigid, mida esindasid näiteks Les Paul ja Mary Ford, Perez Prado, Harry Belafonte, Martin Denny, B.B. King, Bob Marley, Bert Kaempfert jt.

Rhytm and blues, bluus ja rock'n'roll said oma teatavate osadega samuti popmuusika osaks (Doowop, teenaged pop). Veelgi ulatuslikum oli see osa biitmuusika puhul, mis kasutas ära ka folkmuusika stiili ja viis folkroki tekkimiseni.

Umbkaudu 1967. aastast hakati popmuusikat siiski rokkmuusikale vastandama, pidades seda roki "pehmemaks" alternatiiviks, kuigi just biitmuusika raames olid just tekkinud progressiivne rokk (baroc pop, art rock, symphonic rock) ja hard-rock.

Popmuusikasse tulid 1960ndatel ska ja reggae.

Järgnes Philadelphia Soul ehk Philadelphia Sound, millest lähtus disco-pop.

Süntesaatorite laialdase kasutuselevõtu tulemusena tekkis elektrooniline popp.

Popmuusika ei jäänud puutumata ka punk-rock'ist.

Popmuusikasse jõudsid ka tekno, trance ja räpp.

Tänapäeval süüdistatakse popmuusikat tihti kommertsialiseerituses. Selle oluliseks tunnuseks peetakse professionaalset produtseeringut ja pakendit.

Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpiline popmuusikateos on laul, mille pikkus jääb kahe ja poole ning kolme ja poole minuti vahele. Seda iseloomustab püsiv ja märgatav rütmiline element, peavoolustiil ja lihtne traditsiooniline struktuur. Levinud on salmide ja refrääni vaheldumine ja kolmekümne kahe taktiline vorm, mille keskmes on meloodia, meeldejäävad muusikalised fraasid ning refrään, mis on tihti salmiosaga meloodilises, rütmilises ja harmoonilises kontrastis. Rütm ja meloodiad kalduvad lihtsusele ja on piiratud harmoonilise saatega.

Tänapäevaste poplaulude sõnad käsitlevad tavaliselt armastust ja romantilisi suhteid, kuid teevad seda lihtsustatult, ehkki on ka silmatorkavaid erandeid.

Musikoloogid peavad popmuusikale oluliseks järgmisi tunnuseid:

  • püüd laia publiku, mitte konkreetse subkultuuri või ideoloogia poole;
  • rõhk pigem "käsitöisel" oskuslikkusel, mitte esituse kunstilisel kvaliteedil;
  • rõhk pigem salvestamisel, produtseerimisel ja tehnoloogial, mitte elaval esitusel;
  • kalduvus peegeldada muusikas olemasolevaid trende, mitte uudset arengut;
  • tantsuks sobiv rütm.

Popmuusika harmooniat on iseloomustatud kui klassikalist euroopalikku tonaalsust, ainult tavapärasest lihtsameelsemat.

Instrumentidest domineerivad popmuusikas (elektri)kitarr, basskitarr, löökpillid ja (elektroonilised) klahvpillid. Kuid kasutatakse ka puhkpille (flööt jt) ning peale kitarri ka teisi keelpille, tihti küll süntesaatori abil esitatult.

Alamstiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Popmuusika alamstiilide hulka kuuluvad näiteks rock'n'roll, instrumentaalne rokk (surf rock), teenaged pop, Rhythm and Blues (k.a. doo wop), exotica ja bossanoova, beat-pop (Merseybeat jt), psühhedeelne pop, bluus, northern soul, go-go (shake dance ja funk), country-rock, folkrock, poprokk, ska, bluebeat ja reggae, fruit-gum-pop, glamrock, elektropopp, sündipopp, diskomuusika, indie-pop, etnopopp, religioosne popp, J-pop jt.

Osa alamstiilidest saavutasid laia leviku (näiteks rock'n'roll 1950ndatel, biitmuusika 1960ndate alguses, reggae 1960ndate lõpul, disko 1970ndatel), teiste levik jäi piiratumaks kas ajaliselt või ruumiliselt või mõlemas.

Regionaalsed stiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Popmuusika kui algselt Inglismaal ja Põhja-Ameerikas tekkinud muusikastiil levis alguses peamiselt ingliskeelses maailmas, kuid 1950ndate lõpul ka germaanikeelsetes ja prantsuskeelsetes maades ning ka teistes romaanikeelsetes maades, sh Lõuna-Ameerikas.

Bossanoova on 1950ndate lõpus Brasiilia popmuusikast alguse saanud ja seejärel kogu maailmas laialt levinud stiilidest.

Reggae ja ska said alguse Jamaicalt, kuid levis popmuusikas väga laialdaselt 1960. aastatel, peamiselt Inglismaale, kuid 1970ndatel ja hiljem jõudsid ka Eesti muusikasse.

Enamik regionaalseid populaarmuusika stiile pole kas etnilise, keelelise või muu spetsiifika tõttu nii ulatuslikku levikut leidnud (näiteks country, salsa, cumbia, Prantsuse chanson, Hispaania flamenko, Kreeka laïka). Kokku on regionaalseid stiile nende alamstiile arvestades sadu. Osa neist on piiratud levikuga ka selle tõttu, et on piiratud subkultuuri või väikese vanusegrupi muusika (räpp, techno). Sellistes stiilides muusika jõudmine edetabelitesse on seletatav nende suhtes väga kindla pooldajaskonna olemasoluga, mis ei pruugi olla kuigi suur.

Tuntumad esindajad[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntumate popmuusikaansamblite seas on The Beatles, The Searchers, The Rolling Stones, The Beach Boys, The Platters, The Shirelles, Diana Ross and the Supremes, The Righteous Brothers, The Temptations, The Four Tops, The Hollies, The Moody Blues, The Doors, The Fleetwood Mac, The Carpenters, The Jackson Five, The Queen, The Eagles, ABBA, The Coldplay jt.

Tuntumate üksikesinejate seas on Frank Sinatra, Dean Martin, Caterina Valente, Elvis Presley, Pat Boone, Ricky Nelson, Ray Charles, Domenico Modugno, Paul Anka, Cliff Richard, Nana Mouskouri, Petula Clark, Dalida, Cilla Black, Françoise Hardy, Simon and Garfunkel, Sonny and Cher, Tom Jones, Engelbert Humperdinck, Tony Christie, Tina Turner, Stevie Wonder, Linda Ronstadt, Julio Iglesias, Elton John, David Bowie, Sting, Michael Jackson, Madonna, Umberto Tozzi, Bryan Adams, Ed Sheeran jt.

Iseloomulikumad muusikanäited[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmetes hääletustes on kõigi aegade parimaks poplauluks hääletatud John Lennoni ja Paul McCartney 1965. aastal kirjutatud "Yesterday", mida esitas ansambel The Beatles, mille liikmed laulu autorid olid.

Kõige enam USA raadiojaamades esitatud lugu on Nick Logani and Bob Woffindeni soul-ballaad "You've Lost That Lovin' Feeling", mida esitas 1965. aastal The Righteous Brothers.[1]

Popmuusika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti popmuusika on valdavalt põhinenud teiste maade poplugude tõlgetel. Kaverite osatähtsus Eesti popmuusikas on isegi Eesti Rahvusringhäälingu põhiprogrammi Vikerraadio eesti muusika valikus 90% lähedal.

Laulusõnade tõlkijatena on suurim panus olnud Heldur Karmol, kes on teinud eestikeelsed sõnad mitmele tuhandele poplaulule ja sajakonnale originaalsele eesti muusika laulule. Väga suure arvu laulude sõnade eestindajateks on olnud Velly Joonas ja Reet Linna.

Originaalne eesti popmuusika tekkis 1950. aastate lõpus ja sai laiema leviku 1960. aastate alguses paljuski seoses siis toimunud lauluvõistlustega, mitte seoses muusika edetabelitega, nagu enamikus läänepoolsetes riikides, kuna neid Eestis ei koostatud. Oluline osa oli juba varem peamiselt estraadimuusika alal silma paistnud heliloojatel (Edgar Arro, Hans Hindpere, Viktor Ignatjev, Boris Kõrver, Vello Lipand, Raimond Lätte, Uno Naissoo, Arne Oit, Valter Ojakäär, Gennadi Podelski, Ülo Raudmäe, Gennadi Taniel, Evald Vain, Raimond Valgre, Lembit Veevo, Ülo Vinter jt) ning lauljatel ja pillimeestel (Georg Ots, Artur Rinne, Heli Lääts. Eesti Raadio Meeskvartett, Uno Loop, Kalmer Tennosaar, Tiiu Varik, EREO, Emil Laansoo ansambel, jt).

Kümnendi keskel tekkinud biitmuusikat viljelenud ansamblid esitasid vähesel määral ka omaloomingulist originaalset muusikat. 1960. aastate teisel poolel omaloomingulise popmuusika osa kasvas. Tekkis folkmuusika ja progressiivse popi ja roki laine, milles märkimisväärsemad tegijatest olid biitansamblid Mikronid, Optimistid, Peoleo, Toomapojad, Virmalised jt.

Väga oluline osa Eesti popmuusikas oli filmimuusikal (Uno Naissoo laulud ülipopulaarsele filmile "Viimne reliikvia", hiljem peamiselt elektronmuusika alal silma paistnud Sven Grünbergi muusika filmile "Hukkunud alpnisti hotell" jpm).

1970ndatel andsid olulise panuse peamiselt progressiivset rokki või folk-rock'i viljelenud ansamblid (Väntorel (algselt Keldriline Heli), Fix, Ruja jt). Heliloojatest paistsid silma Sven Grünberg, Rein Rannap, Andres Valkonen, Igor Garšnek jt,

See oli olulisel määral seotud muutustega Eesti Raadio ja ETV kavapoliitikas (paralleelkanali Vikerraadio loomine, Eesti Televisiooni muusikasaated), mida tehti peamiselt Soome Yleisradio eeskujul. See võimaldas paljudel noortel lauljatel saavutada rahva hulgas märkimisväärse tuntuse (Ivo Linna, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Marju Kuut jpt).

Laulutegijatest olid sel ajal edukad Kustas Kikerpuu, Olav Ehala, Rein Rannap, Andres Valkonen, Henn Rebane jt.

Eesti popmuusikud saavutasid märkimisväärse koha NSV Liidu popmuusikas (Jaak Joala, Anne Veski, Marju Länik), kuid seal esitatud peamiselt vene autorite muusika ei saavutanud erilist kohta Eesti muusikas (v.a üksikud erandid nagu "Eilne päev" / "Pozadi krutoi povorot").

Kogu maailmas levinud disko- ja tantsumuusika ja reggae olid 1970ndatest alates Eesti popmuusikas olulisel kohal (Ele ja Kaja Kõlar, ansambel MERL, ansambel Apelsin).

Popmuusikal oli rahva jaoks oluline osa ka Eesti taasiseseisvumise juures (näiteks, Alo Mattiiseni "Viis isamaalist laulu" jt).

Eesti sai osaleda Eurovisiooni lauluvõistlustel alates 1993. aastast ning vaatamata algusaastatel tekkinud raskustele on teinud seda küllaltki edukalt. Eesti popp-rokklaul võitis Eurovisiooni lauluvõistluse 2001. aastal (Ivar Must, sõnad Maian-Anna Kärmas: "Everybody", esit. Tanel Padar ja Dave Benton).

Eesti popmuusikas on olemas märgatav suundumus etnopopi ja maailmamuusika poole (ansamblid Kukerpillid, Justament, Ummamuudu, Curly Strings jt) ja alternatiivse muusika suundades (Mr. Lawrence, ans. Smilers, Ewert and the Two Dragons, Erki Pärnoja jt).

Kui eesti muusika osakaal Rahvusringhäälingu kuulatavaima programmi Vikerraadio muusikavalikus on ettekirjutuste järgi hoitud umbes 50% peal, siis originaalse eesti popmuusika osakaal sellest on umbes 10% (kogu muusikavalikust 5% ) või veelgi väiksem. Tõlkelood ehk kaverid on seega suures ülekaalus.

Olulise panuse algupärasesse Eesti popmuusikasse on andnud lauluvõistlused, viimastel aastatel lauluvõistlus "Eesti laul" (varem "Eesti Eurolaul"), mille võitja esindab Eestit Eurovisiooni lauluvõistlustel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]