Pink Floyd

Allikas: Vikipeedia
DarkSideOfTheMoon1973.jpg

Pink Floyd on inglise rokkansambel, tuntud eelkõige oma filosoofiliste laulusõnade, hinnatud klassikalise rokipalade, uuenduslike plaadiümbriste ja viimistletud kontsertide poolest. Pink Floyd on oma 300-miljonilise plaadimüügiga üks mõjukamaid ja edukamaid rokkansambleid.[1][2]

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Endised liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Ansambli ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Syd Barretti ajastu (1964–1968)[muuda | muuda lähteteksti]

Pink Floyd sai alguse aastal 1964, kui kitarristid Bob Klose ja Roger Waters, trummar Nick Mason ja puhkpillimängija Rick Wright moodustasid ansambli Tea Set. Peagi liitus sellega ka kitarrist Syd Barrett, kes sai peamiseks vokalistiks. Kui ilmnes, et nimi "Tea Set" oli juba kasutusel, pakkus Barrett välja nime "The Pink Floyd Sounds" bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Coucili järgi. Peagi kadus sõna "sounds" ansambli nimest. Alguses tehti uusversioone kuulsamatest rhythm & bluesi lugudest nagu "Louie, Louie", lisades neile pikki improviseeritud osasid ja ulmelisi soolosid. Džässimõjutustega Klose lahkus bändist pisut enne seda, kui Pink Floyd lindistama hakkas ja Barrett võttis temalt üle kõik kitarrimängukohustused. Watersist sai ansambli bassist ja Wrightist klahvpillimängija. Barrett hakkas ise laule kirjutama, saades peamiselt inspiratsiooni ameerika ja inglise psühhedeelsest rokkmuusikast. Pink Floyd kogus populaarsust ning 1966. aasta oktoobris sõlmiti esimene leping mänedžeride Peter Jenneri ja Andrew Kingiga. Järgmise aasta algul lasti välja singlid "Arnold Layne" ja "See Emily Play", mis jõudsid Inglismaa edetabelis vastavalt 20. ja 6. kohale. Augustis ilmus ansambli debüütplaat "The Piper at the Gates of Dawn", mida peetakse nüüd inglise psühhedeelse muusika parimaks näiteks. Toonased kriitikud hindasid plaati kõrgelt ja tänapäeval loetakse see parimate debüütalbumite sekka. Barretti kirjutatud lugusid albumil iseloomustavad sürreaalsed ja poeetilised sõnad ning muusikaline eksperimenteerimine (kasutati palju uut stereo-tehnoloogiat ja elektroonilisi klahvpille), mis on läbi aja olnud Pink Floydile omane. Plaat oli tõeline hitt ja jõudis Inglismaal albumite müügis 6. kohale. Sel ajal tuuritas bänd ka Jimi Hendrixiga, mis aitas kõvasti kaasa nende edule.

Samal ajal kui bänd aina enam kuulsust kogus, hakkas narkootikumide manustamisest ja tuuritamisest tingitud stress Barretti seisundit mõjutama. Barretti veidrat käitumist selgitatakse tihti küll mõnuainete tarbimisega, kuid paljud peavad põhjuseks juba varem avaldunud skisofreeniat, mille tõid uuesti esile narkootikumid. 1968. aasta jaanuaris liitus bändiga kitarrist David Gilmour, et asendada Barrettit esinemistel. Barretti käitumist oli aina raskem ette aimata ja pideva LSD kasutamise tõttu muutus ta vaimselt äärmiselt ebastabiilseks, vahtides sageli tühjusesse sel, kui ülejäänud bänd esines. Mõnel kontserdil suutis Barrett mängida vaid ühe akordi ja asus seejärel kitarri ümber häälestama. Teised liikmed ei kaasanud teda enam avalikele esinemistele ja Barrett lahkus bändist ametlikult 1968. aasta aprillis.

Muusikalise suuna otsimine (1968–1970)[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikaliselt oli see periood bändi jaoks eksperimenteerimise aeg. Kõik liikmed kirjutasid erisugust materjali, andes bändi muusikale tooni, mis erines nii eelneva perioodi loomingust kui ka tuleviku lihvitud kõlast. Waters kirjutas peamiselt madalaid džässilikke meloodiaid, mida domineerisid bassikäigud ning keerulised ja sümboolsed laulusõnad, Gilmour keskendus pigem kitarrimängust vohavatele bluusilikele lugudele ning Wright eelistas meloodilisi ja sageli psühhedeelseid meloodiaid. Ansambli teist albumit "A Saucerful of Secrets", mis anti välja 1968. aasta juunis, peetakse vaieldavalt üheks esimeseks progressiivse rocki žanri kuuluvaks plaadiks. Kuigi Barrett ei osalenud enam selle lindistamisel, võib sealt siiski leida rohkelt talle iseloomulikku psühhedeelset stiili kombineeritult eksperimentaalse muusika ja heliefektidega. Kollektiivi järgmiseks stuudioalbumiks oli 1970. aastal ilmunud "Atom Heart Mother", mis oli nende esimene orkestriga lindistatud teos. Albumi esimene pool koosnes 23-minutilisest albumiga samanimelisest sümfoonilise roki instrumentaalloost ning teisel poolel oli kolm soololugu Watersilt, Gilmourilt ja Wrightilt ja kolmeosaline instrumentaalugu "Alan’s Psychedelic Breakfast", mille taustaks räägib ansambli helitehnik erinevatest hommikusöökidest. Kuigi albumit "Atom Heart Mother" peetakse ansambli nõrgimaks tööks, jõudis see Inglismaa edetabelis esikohale. David Gilmour on hiljem viidanud albumile kui rämpsuhunnikule ja Waters on pidanud seda prügikasti viskamise vääriliseks, olles veendunud, et keegi ei peaks seda kunagi kuulama.

Läbimurdeaeg (1971–1975)[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aasta album "Meddle" näitas bändi tulevikusuunda. Kadus seos psühhedeelse rokkmuuskaga ja loodi suund, mida on tänapäevalgi keeruline liigitada. Muusika muutus ühtlasemaks ja bändiliikmete oskus laule kirjutada paranes. Ansambli liikmed peavad tänapäeval teost "Meddle" esimeseks tõeliseks Pink Floydi albumiks. Algas Watersi roll peamise laulukirjutajana. 1973. aastal ilmunud erakordselt edukas heliplaat "Dark Side of the Moon" viis bändi populaarsuse tippu. Sellest sai kollektiivi esimene album, mis jõudis USA albumimüügiedetabelisse ja on senini üks müüdumaid plaate USA-s. Album püsis Billboardi edetabeli 200 parima albumi seas 741 nädalat, mis püstitas uue rekordi. "Dark Side of the Mooni" peetakse esimeseks teemaalbumiks muusikaajaloos. Albumi helilises osas oli tähtis osa saksofonil ja naistaustavokaalil. Laulusõnad kirjeldavad erinevaid probleeme, mis inimesi iga päev survestavad. Märkimisväärne on ka plaadi lindistuskvaliteet, mis on võrreldav nüüdisaja heliteostega.

1975. aastal ilmus kauaoodatud "Wish You Were Here", mille teemaks on lähedaste inimeste eemalolek (viide Syd Barrettile) ja kaugenemine igapäevaelu moraalist. Lisaks akustilisele tiitelloole on plaadil 9-osaline suures osas instrumentaalne teos "Shine On You Crazy Diamond", mis on pühendatud Syd Barrettile. Mitmed tegurid, mis ansamblit mõjutasid, kohtusid sellel plaadil – meeleolulised klahvpillipartiid, bluusilikud kitarrisoolod, džässist inspireeritud saksofonipalad ja džäss-fusion'ilik helipilt. "Wish You Were Here" oli esimene Pink Floydi album, mis saavutas esikoha nii briti kui ka USA edetabelites ning kriitikud hindavad seda siiani sama kõrgelt kui "Dark Side of the Mooni".

Roger Waters liidrina (1976–1985)[muuda | muuda lähteteksti]

Sel perioodil hakkas Roger Waters nõudma endale ansamblis suuremat sõnaõigust. Wrighti panus muutus pea olematuks ja ta vallandati enne suurteose "The Wall" lindistamist. Selle ajajärgu muusika laulusõnu peetakse vähem tähtsaks, osalt klahvpillide sujuva hääbumise tõttu ja osalt tänu Watersi geniaalsele laulukirjutusoskusele. 1977. aasta albumiga "Animals", mis põhines George Orwelli raamatul "Loomade farm", sattus ansambel punk-rock'i austajate kriitika osaliseks: usuti, et ansambli muusika on muutunud liiga uhkeldavaks ja keerukaks ning see on kaotanud oma varase rock'n'roll'i lihtsuse. Albumil on kolm üle 10-minutilist lugu: "Pigs", "Dogs" ja "Sheep", mis sümboliseerivad ühiskondlikke klasse, ja lühike kaheosaline "Pigs on the Wing". Plaadi kaanekujundusel tehaste kohal hõljuv seakujuline õhupall sai hiljem ka bändi kontsertidel kujunduselemendiks.

1979. aasta duubelalbumit "The Wall" peetakse tihti bändi parimaks saavutuseks pärast "Dark Side of the Mooni". Albumi läbivaks teemaks on üksindus ja suhtlemisvõimetus, mis avaldub müürimetafoorina, mille rokkmuusik enda ja publiku vahele ehitab. "The Wall" jõudis Billboardi edetabelis 1. kohale ja jäi sinna 15 nädalaks. Plaadilt anti välja ka kaks singlit: 1979. aasta parim rokklugu "Another Brick in the Wall Part II" ja klassikalise rokkiraadio lemmik "Comfortably Numb". Kriitikud hindasid albumit kõrgelt ja nüüdseks on seda müüdud üle 30 miljoni eksemplari. 1982. aasta edukas kunstifilm "Pink Floyd: The Wall" on pooleteisetunnine muusikavideo albumi muusikaga. 1983. aasta albumi "The Final Cut" on toonilt veel süngem kui "The Wall", sest keskendub suures osas sõjale ja kritiseerib tolleaegset maailmapoliitikat. Pärast albumi avaldamist tekkisid Gilmouri ja Watersi vahel niivõrd suured lahkhelid, et viimane otsustas ansamblist lahkuda, jättes bändi ilma peamise loova jõuta.

David Gilmour liidrina (1987–2006)[muuda | muuda lähteteksti]

Samal ajal kui Waters töötas oma teise sooloalbumi "Radio K.A.O.S." kallal, lindistasid David Gilmour ja Nick Mason uut Pink Floydi albumit. Seda vaatamata Watersi nõudmisele, et pärast tema lahkumist peaks kollektiiv nime vahetama. 1987. aastal välja antud album "A Momentary Lapse of Reason" suutis nii briti kui ka USA edetabelites võidelda välja 3. koha. Tuuritamisel liitus ansambliga taas Rick Wright. Kuna Masoni ja Wrighti panus albumi lindistamisel ja materjali kirjutamisel oli minimaalne, on paljud arvamusel, et plaati tuleks pidada David Gilmouri sooloteoseks. Albumile järgnenud tuur osutus eriti tulusaks ning järgmisel aastal lasti välja kontsertalbum ja -video "The Delicate Sound of Thunder". 1994. aastal ilmus heliplaat "The Division Bell", mis on siiani jäänud kollektiivi viimaseks stuudioalbumiks. Kriitikud võtsid selle vastu suure pettumusega, kuna ansamblil oli üha raskem luua endiste meistriteoste väärilisi plaate. Pärast 1994. aastal üllitatud albumit on liikmed tegelenud peamiselt sooloprojektidega, tulles kokku vaid mõneks üksikuks heategevusürituseks. 2005. aasta juulis astus originaalkoosseis Gilmour, Waters, Mason ja Wright esimest korda pärast Watersi lahkumist taas koos lavale heategevuslikul üritusel "Live 8", kus esitati neli lugu. Selle esinemise järel pakuti ansamblile 250 miljoni dollari suuruses rahasummat tingimusel, et kollektiiv võtab originaalkoosseisus ette maailmaturnee, kuid liikmed on siiani pakkumise tagasi lükanud. Pärast Syd Barretti surma 7. juulil 2006 andis bänd veelkord lootust üheks mälestuskontserdiks.

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Dolphin Music: [1].
  2. Memorabilia, PF sales

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]