Estraadimuusika

Estraadimuusika on levimuusika üks žanr.

See on väljapeetud ja arusaadav muusika, mille suur rõhk on meloodial ja esitusviisil. Eestikeelsed mõisteid nagu näiteks "süvamuusika" ja "levimuusika" hakati kasutama alles 1970. aastatel. Enne seda kasutati mõistet "kerge muusika", mis tähendas üle kõige estraadimuusikat ega ei sobinud enam teiste levimuusika suuna omadustega.

Tänases muusika olustikus on estraadimuusikal täita olulisem roll kui kunagi varem. Estraadimuusika on laialt levinud ja sellel on palju eri vorme. Ajastu pulss, muutumised väärtushinnangutes kajastuvad estraadimuusikas otseselt ja vahetult. See köidab, ahvatleb ja kutsub inimesi kaasa.

Kõik estraadižanrid on läbi aastate palju muutunud. Ei saa võrrelda 183 aastast Tšaikovskit ja tänapäevast tantsumuusikat. Üsna vana muusikavorm on ka ajaviitemuusika, mis hõlmab restorani-, salongi- ja puhkpillimuusikat ning nimekat klassikalist muusikat.

Salongimuusika sai nimetuse 18. sajandil prantsuse suurkodanluse salongidest, kus seltskondlikku vestlusse pandi sisse muusikalist meelelahutust. Mida rikkam peremees, seda kuulsamad esinejad tema majas esinesid. 19. sajandil levis selline seltskonnaelu vorm teistessegi maadesse ja laiematesse, jõukama kodanlusega kohtadesse. Palgatud muusikainimese asemel esines tavaliselt majaproua või tütar, enamasti kergemate klaverilugudega, vahel lauluga klaveri saatel. Seoses sellega tekkis eriline, eelistatavalt sentimentaalne klaveriliteratuur. Ajapikku sai kombeks, et keskklassi peretütred pidid samuti peale näputöö oskama klaverit mängida, nii hästi või halvasti, kui see neil välja tuli.

Erilist rolli etendavad estraadimuusikas laulud ja tantsud kerge sisuga muusikateatri lavalt, mis 19. sajandil olid pärit peamiselt laulumängudest, farssidest ja teistest lihtsatest etendustest. Hiljem jõudis rahva ette operett, mis rikastas 20. sajandi alguse estraadimuusikat muusikal levis laialdaselt 20. sajandi teisel poolel. (Ojakäär, 1983)

Anne Erm on öelnud: "Estraadimuusika kui kõige massilisem kunstiliik nõuab üha kasvavat tähelepanu kõigis oma ilminguis. Paraku kohtame estraadimuusika tarbevormide juures mitte just harva trafaretseid(kulunud) ja banaalseid(ära leiertatud) muusikapalu, mis kipuvad saastama muusikaatmosfääri. Selle asemel võiks kõlada rohkem sisukat originaalsete ideedega eriilmelist muusikat. Vanema aja noored teadsid hästi, milline on momendil hea ning moodsa estraadimuusika mudel maailmas ja olid virgad seda järgima ka kodumaise muusika loomisel ning hindamisel. Vanemad põlvkonnad aga soovisid eetrist ja estraadilt kuulda oma lemmikmuusikat, mille juured on nende noorusaastate muusikaolustikus”

Eesti estraadimuusika

Eesti estraadimuusika algusaastaks võib arvata 1925. aastat, kui Kurt Strobeli (1904–1982) eestvedamisel loodi ansmabel The Murphy Band, mis Eesti estraadimuusikakollektiivina esines 1927. aastal kaheksa kuu jooksul ka välismaal – Saksamaa linnades. Nad mängisid peamiselt pehmet džässmuusikat. See orkester saatis kerge muusika salvestamisel ka paljusid soliste.

1929. aastal lahkusid The Murphy Bandist Kurt Strobel ja Konstantin Paalse (1903–1979), mille peale jäi ansamblit juhtima Victor Compe (1895–1968), kes muutis ansambli ümber ja nimetas selle The Estonia Dance Orchestra’ks.

Rohkem levis selle aja popmuusika nooremapoolse linnaelanikkonna seas, kõlades ainult restoranides. Paljud tolleaja kriitikud laitsid sellise käratseva muusika maha.

Kolmekümnendail aastail kasvas huvi džässi ja lööklaulude vastu jõudsasti. Populaarseks said Kurt Strobeli ja John Pori (1906–1947) orkestrid, kelle kontserte ringhääling edastas igal nädalal. Kümnendi keskel lisandus neile "Merry Pipers", 1939. aastal aga "Kuldne 7", mida peeti oma aja parimaks ja stiilseimaks džässorkestriks.

Neljakümnendad aastad ja Eesti astumine NSV Liidu koosseisu andis muusikakultuuri arengule uue hoo ja suuna. Muusikalistele välismõjudele lisandus nüüd nõukogude estraadimuusika ja massilaul, mille eeskujul jõudsid eesti heliloomingusse uued teemad ja intonatsioonid. Tublisti laienes ka autorite rong – aktiivselt kirjutasid Boris Kõrver (1917–1994), Edgar Arro (1911–1978), Leo Tauts (1914–1973) ja Harri Kõrvits (1915–2003), kujundades sel kümnendil eesti estraadimuusikat oma näo järgi. Eesti autoritest täiendasid meie estraadimuusika repertuaari Raimond Valgre (1913–1949). Esimeste lugudega startisid ka Valter Ojakäär (1923–2016), Uno Naissoo (1928–1980) ja Ülo Raudmäe (1923–1980).

Läänemere kaldal asuvas Eesti NSV-s oli loodud huvitav ja mitmekesine muusikamaastik, mida Moskva kriitik Artjom Troitski (1955) nimetas estraadimuusika paljuliigiliseks looduskaitsealaks, kus võib kohata nii mõndagi haruldast liiki, mida mujal Nõukogude Liidus ei leidunud. Kihistusi, mis kujundasid aastakümnete jooksul pinnase tänase estraadimuusika arenguks, on palju.

Estraadimuusika arenemise suurimaks stiimuliks olid head levimistingimused, massikommunikatsioonikanalite sihipäraselt planeeritud töö. Eesti Raadiol, Eesti Televisioonil, Tallinna Helikassetitehasel, Eesti Riiklikul Filharmoonial ja ajakirjandusel oli täita oluline osa kuulajate muusikalise maitse kujundamisel ning meie muusika populariseerimisel.

Eestlasi on laulurahvaks nimetatud enamasti seoses koorikultuuri kõrge tasemega. Peeti ju meie esimene üldlaulupidu juba 1869. aastal. Eestlaste lauluarmastus ei ole aga enam ammu seotud ainult koorilaulude, rahvaviiside või rahvalike laulude esitamisega. Meie muusikaolustiku lahutamatuks osaks on saanud ka estraadimuusika kõigis oma ilminguis. Eeter ja kontserdid ja kodused koosviibimised, koolipeod, diskod, kohvikud ja vähesemal määral ka varieteed. Paratamatult mõjutab kogu see ümbritsev muusikaatmosfäär kuulajat. Oma osa auditooriumi muusikalise maitse kujundamisel on igal muusikakollektiivil, igal solistil, kellest olenevalt on ka kunsti mõjuvälja raadius väiksem või suurem.