Alo Mattiisen

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alo Mattiisen 1988. aastal

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja.

Alo Mattiisen saavutas kuulsuse tänu oma protesti- ja isamaalistele lauludele laulva revolutsiooni ajal. Tema tuntuima loomingu sekka kuuluvad "Ei ole üksi ükski maa" (1987) ja laulutsükkel "Viis isamaalist laulu" (1988).

Peale laulude kuulub Matiiseni loomingu sekka ka instrumentaalteoseid, koorimuusikat, vokaalsuurvorme, teatrimuusikat ja mitmeid teisi palasid.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiiseni loomingu ja tegevusega seotud ekspositsioon Betti Alveri muuseumis

Alo sündis 22. aprilli hommikul kell kolmveerand üheksa. Sündides kaalus ta 3100 grammi ja oli 51 cm pikk. Ta oli blond, üsna kõhn ja terve. Alo oli elava loomuga laps ja hakkas laulma samal ajal kui rääkima. Tal oli väike mänguklaver, millel saatel ta laulis ja rütmi tagus. Alguses hoidis teda vanaema, kuid aasta ja kahe kuu vanuselt läks ta lasteaeda. Lasteaias võttis kohanemine aega kaks kuni kolm kuud, sest laps ei olnud seltsiv, vaid hoidis pigem omaette. Alole meeldisid väga loomad. Ta armastas suviti vanaema juures olla. Lugema õppis Alo varakult ja kõrvalise abita, kirjutamise sai ta selgeks vanaisa kõrvalt. Raskusi oli häälikute "r" ja "k" hääldamisega, kuid see viga parandati lasteaias.

Kui Alo oli 8-aastane, sündis õde Ade. Ta hoidis õde väga ja nad said hästi läbi. Eriarvamusi tekkis siis, kui õde oli 13–14-aastane.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiisen ootas kooliminekut väga, koolis tundis ta end hästi. Esimesena hakkas teda õpetama õpetaja Ojamaa. Alo Mattiiseni esimene pinginaaber oli Antti Martensoo, hiljem Jüri Leesment.

Pärast esimest klassi hakkas Mattiisen palju lugema. Tema lemmikud olid seiklusjutud, reisikirjad ja kriminaalromaanid. Eesti kirjanikest meeldisid talle Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare. Alo Mattiisen ei olnud ka kohustusliku kirjanduse vastu.

Lõpukirjandi eest sai Alo Mattiisen hindeks viie. Kõige tugevam oli ta matemaatikas, aga tema nõrk külg oli vene keel. Alo Mattiisenile meeldis osa võtta lavastustest ja muudest taolistest ettevõtmistest, nagu hiljem tema õelegi.

Teises klassis läks Alo Mattiisen ema suunamisel Jõgeva Lastemuusikakooli, kuid ta oli ka ise muusikast väga huvitatud. Muusikakoolis olid tema õpetajad Elvi Kotkas ja Ilmar Lääne. Esimese loo kirjutas Alo Mattiisen muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.

Alo Mattiisenile meeldis tema klassijuhataja Eino Veskis ja autoriteet oli tema jaoks ka spordikooli treener Mati Lall. Viiendas klassis hakkas Alo Mattiisen palju spordiga tegelema. Eriti meeldisid talle korvpall ja kergejõustik. Kui Alo Mattiisen oli 13- või 14-aastane, kaalus ta spordi tõttu muusikakooli pooleli jätmist, kuigi talle meeldis seal väga. Muusikakooli õpetaja Anzon kiitis Alo Mattiisenit veel viimaseski klassis.

Tartus oli iga kuu viimasel laupäeval täika, kus müüdi, vahetati ja osteti plaate. Mattiisen käis seal tihti ja tema muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle ansambel The Beatles.

Pärast keskkooli asus Alo Mattiisen õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Teda hämmastas, et kaasõppurid olid väga ambitsioonikaid ja targad. Uue ümbrusega harjumine võttis aega paar aastat, seni Alo Mattiisen muusikat ei kirjutanud. Pikkamisi mõistis Alo Mattiisen, et on teistega samal tasemel. Ta lõpetas konservatooriumi muusikapedagoogika erialal 1984. aastal. 1988. aastal lõpetas ta sama kooli kompositsiooni eriala.

Ansamblid[muuda | muuda lähteteksti]

Alo võttis muusikaelust osa nii Tallinnas, Jõgeval kui ka mujal Eestis. Tema ampluaa oli lai.

Ansamblis mängimist alustas Alo Mattiisen juba keskkoolis Jõgeval. 1983. aasta kevadel, kui ta õppis konservatooriumis, kutsus Erkki-Sven Tüür ta ansamblisse In Spe, sest tal endal oli plaanis sealt lahkuda. Alo Mattiisen oli nõus. Tema esimene esinemine In Spega oli 1984. aasta jaanuaris.

Helilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiisen 1989. aastal I Ülemaailmsete eesti noorte päevadel

Alo on kirjutanud laule, instrumentaalteoseid, suurvorme ja nii teatri-, filmi- kui ka telelavastuste muusikat.

Laulud[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem on Alo Mattiisen kirjutanud laule, neid on kokku 86. Mõned tuntumad neist on "Ei ole üksi ükski maa", laulutsükkel "Viis isamaalist laulu" ja "Emale".

  1. "Kaunimad laulud" (1988). Autorid Friedrich August Saebelmann / Peeter Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment
  2. "Mingem üles mägedele" (1988). Autorid Karl August Hermann / Mihkel Veske / Alo Mattiisen / Henno Käo
  3. "Sind surmani" (1988). Autorid Aleksander Kunileid / Lydia Koidula / Alo Mattiisen / Jüri Leesment
  4. "Isamaa ilu hoieldes" (1988). Autorid Karl August Hermann / Friedrich Reinhold Kreutzwald / Alo Mattiisen
  5. "Eestlane olen ja eestlaseks jään" (1988). Autorid Karl August Hermann / Alo Mattiisen / Jüri Leesment

Filmi- ja teleteatrimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiisen kirjutas muusikat järgmistele telelavastustele ja mängu- ning dokumentaalfilmidele:

Teatrimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntumad lavateosed, millele Alo Mattiisen on muusika kirjutanud:

Instrumentaalteosed ja suurvormid[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiiseni tuntuim instrumentaalteos "Ajaga silmitsi" (valminud 1986. aasta suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. Esiettekanne oli Eesti Raadio kolmandas programmis ehk Stereoraadios 19. aprillil 1987.

"Ajaga silmitsi" osad on:

  • "Argipäev",
  • "Psühhokraatia Attaca",
  • "Võib olla".

Tartu 9. muusikapäevadel 1987. aastal tunnistati "Ajaga silmitsi" parimaks muusikateoseks. Esitasid Alo Mattiisen (klahvpillidel), Riho Sibul (kitarril) ja Peeter Määrits (heli).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiiseni auks korraldatakse Alo Mattiiseni muusikapäevi ja alates 2006. aasta novembrist on Alo Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda Jõgeval Betti Alveri muuseumis.

Jõgeva muusikakooli seinale on Alo Mattiiseni mälestuseks paigaldatud skulptor Aime Kuulbuschi kujundatud pronkstahvel.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiiseni abikaasa oli näitleja Rita Rätsepp, kes lõpetas 1984. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XI lennu. Rita Rätsepp ja Alo Mattiisen tutvusid konservatooriumi ühiselamus. Nad elasid enne abiellumist koos kuus aastat. Kooselu kestis üheksa aastat. Neil on tütar Anna-Mariita.

Alates 1993. aastast elas Alo Mattiisen koos Katri Varbolaga.

Alo Mattiiseni haud

Alo Mattiisen suri 30. mail 1996 Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]