Alo Mattiisen

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Alo Mattiiseni loomingu ja tegevusega seotud ekspositsioon Betti Alveri muuseumis.

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alo sündis laupäeva hommikul kell kolmveerand üheksa. Sündides kaalus Alo 3100 g ja oli 51 cm pikk. Ta oli blond ja kuigi kõhn, siis terve. Alo oli elava loomuga laps ja hakkas laulma samal ajal kui rääkima. Tal oli väike mänguklaver, millel tagus rütmi ja mille saatel laulis. Alguses hoidis Alot vanaema, aasta ja kahe kuu vanusena läks ta lasteaeda. Lasteaias võttis kohanemine aega kaks kuni kolm kuud, sest Alo ei olnud seltsiv, vaid hoidis pigem omaette. Alole meeldisid väga loomad. Ta armastas suviti vanaema juures olla. Lugema õppis Alo varakult ja ilma kõrvalise abita, kirjutamise sai selgeks vanaisa kõrvalt. Raskusi oli häälikute "r" ja "k" hääldamisega, kuid see viga parandati lasteaias.

Kui Alo oli 8-aastane, sündis talle õde Ade. Ta hoidis oma õde väga ja nad said hästi läbi. Eriarvamusi tekkis siis, kui õde oli 13-14-aastane.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Alo ootas väga kooliminekut ja ta tundis ennast seal hästi. Esimesena hakkas teda õpetama õpetaja Ojamaa. Alo esimene pinginaaber oli Antti Martensoo, hiljem Jüri Leesment.

Pärast esimest klassi hakkas Alo palju lugema. Tema lemmikud olid seiklusjutud, reisikirjad ja kriminaalromaanid. Eesti kirjanikest meeldisid Alole Oskar Luts ja Anton Hansen Tammsaare. Alo ei olnud ka kohustusliku kirjanduse vastu.

Lõpukirjandi eest sai Alo hindeks "viie". Kõige tugevam oli ta matemaatikas, ent tema nõrk külg oli vene keel. Alole meeldis osa võtta lavastustest ja muudest taolistest ettevõtmistest, nagu hiljem tema õelegi.

Teises klassis läks Alo Jõgeva Laste Muusikakooli. Kuigi ta tegi seda ema suunamisel, oli ta ka ise muusikast väga huvitatud. Muusikakoolis olid tema õpetajad Elvi Kotkas ja Ilmar Lääne. Esimese loo kirjutas Alo muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.

Alole meeldis tema klassijuhataja Eino Veskis, autoriteet oli tema jaoks ka spordikooli treener Mati Lall. Viiendas klassis hakkas Alo palju spordiga tegelema. Eriti meeldisid talle korvpall ja kergejõustik. Kui Alo oli 13- või 14-aastane, kaalus ta spordi tõttu muusikakooli pooleli jätmist, kuigi talle meeldis seal väga. Veel viimaseski klassis kiitis muusikakooli õpetaja Anzon Alot.

Tartus leidis iga kuu viimasel laupäeval aset täika, kus müüdi, vahetati ja osteti plaate. Alo käis seal tihti ja tema muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle ansambel The Beatles.

Pärast keskkooli astus Alo Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Teda hämmastas, et kaasõppurid olid väga ambitsioonikaid ja targad. Uue ümbrusega harjumine võttis aega kaks aastat, seni Alo muusikat ei kirjutanud. Pikkamisi mõistis Alo, et on teistega samal tasemel.

Alo lõpetas konservatooriumi muusikapedagoogika erialal 1984. aastal. Aastal 1988 lõpetas ta sama kooli kompositsiooni erialal.

Ansamblid[muuda | muuda lähteteksti]

Alo võttis muusikaelust aktiivselt osa nii Tallinnas, Jõgeval kui ka mujal Eestis. Tema ampluaa oli lai.

Ansamblis mängimist alustas Alo juba keskkoolis Jõgeval. 1983. aasta kevadel, kui ta õppis konservatooriumis, kutsus Erkki-Sven Tüür ta ansamblisse In Spe, kuna plaanis ise sealt lahkuda. Alo oli nõus. Tema esimene esinemine In Spega toimus 1984. aasta jaanuaris.

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiiseni haud

Alo ainus abikaasa oli näitleja Rita Rätsepp, kes lõpetas 1984. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XI lennu. Rita ja Alo tutvusid konservatooriumi ühiselamus. Nad elasid koos kuus aastat, enne kui abiellusid. Kooselu kestis üheksa aastat. Neil on tütar Anna-Mariita.

Alates 1993. aastast elas Alo koos Katri Varbolaga.

Alo suri 30. mail 1996. aastal Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Alo on kirjutanud laule, instrumentaalteoseid, suurvorme ja nii teatri-, filmi- kui ka telelavastuste muusikat.

Laulud[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem on Alo kirjutanud laule: kokku 86. Mõned tuntuimad neist on "Ei ole üksi ükski maa", laulutsükkel "Viis isamaalist laulu" ja "Emale".

  1. "Kaunimad laulud" (1988). Autorid Friedrich August Saebelmann / Peeter Ruubel / Alo Mattiisen / Jüri Leesment),
  2. "Mingem üles mägedele" (1988). Autorid Karl August Hermann / Mihkel Veske / Alo Mattiisen / Henno Käo),
  3. "Sind surmani" (1988). Autorid Aleksander Kunileid / Lydia Koidula / Alo Mattiisen / Jüri Leesment),
  4. "Isamaa ilu hoieldes" (1988). Autorid Karl August Hermann / Friedrich Reinhold Kreutzwald / Alo Mattiisen),
  5. "Eestlane olen ja eestlaseks jään" (1988). Autorid Karl August Hermann / Alo Mattiisen / Jüri Leesment).

Filmi- ja teleteatrimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Alo kirjutas muusikat järgmistele telelavastustele ja mängu- ning dokumentaalfilmidele:

Teatrimuusika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuulsaimad lavateosed, millele Alo muusika kirjutas:

Instrumentaalteosed ja suurvormid[muuda | muuda lähteteksti]

Alo tuntuim instrumentaalteos "Ajaga silmitsi" (valminud 1986. aasta suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. Esiettekanne oli Eesti Raadio kolmandas programmis ehk Stereoraadios 19. aprillil 1987. "Ajaga silmitsi" osad on:

  • "Argipäev",
  • "Psühhokraatia Attaca",
  • "Võib olla".

Tartu 9. muusikapäevadel 1987. aastal tunnistati "Ajaga silmitsi" parimaks muusikateoseks. Esitasid Alo (klahvpillidel), Riho Sibul (kitarril) ja Peeter Määrits (heli).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Alo on pälvinud järgmised tunnustused:

Alates novembrist 2006 on Alo Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda Jõgeval Betti Alveri Muuseumis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]