Ruja
![]() | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2024) |
![]() |
See artikkel on ansamblist; helikandjate kohta vaata artikleid Ruja (EP) ja Ruja (album); rokkooperi kohta vaata artiklit Ruja (ooper) |
Ruja | |
---|---|
Päritolu | Tallinn, Eesti |
Stiilid | progressiivne rokk, folkrokk, hard rock, pop rock, psühhedeelne rokk |
Tegev | 1971 – 1988 |
Endised liikmed | |
Urmas Alender Rein Rannap Jaanus Nõgisto Tiit Haagma Margus Kappel Igor Garšnek |
Ruja oli eesti rokkansambel, mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel.
Ansambli nimeks võeti Ilmar Sikemäe loodud uudissõna "ruja", mis tähendas fantaasiat. Sõna tutvustati 1971. aasta veebruaris ajalehes Sirp ja Vasar.[1]
1971–1975 (varane Ruja)
[muuda | muuda lähteteksti]Ansambli loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Rein Rannapil, kes oli 1971. aastal Tallinna Muusikakeskkooli kümnenda klassi õpilane ja mängis klahvpille Mustamäe Mängude Majas tantsuansamblis Intervall, tekkis soov enda rokklugude mängimiseks luua uus ansambel. Ruja algne pillide koosseis oli valitud üsna tavatu: kitarr, basskitarr, trummid, klahvpillid, viiul, trompet ja tromboon. Lisaks oli kaks naislauljat (Liina Randmaa ja Eva Ojaveer) ja kaks meessolisti (Raul Sepper ja Urmas Alender). Suure ansamblikoosseisu eesmärgiks oli Rannapi idee moodustada põhiansamblist vajadusel väiksemaid koosseise vastavalt arranžeeringutele ja stiilile (pop-Ruja, kammer-Ruja, rokk-Ruja jne). Idee ei olnud siiski elujõuline ning ansamblist lahkusid naislauljad, viiuldaja-trompetist ja tromboonimängija.[2]
Ruja loomise printsiibid olid: omaloodud originaalmuusika, kirjanduslikult tugev kodumaine laulutekst, tugevad (professionaalsed) muusikud, muusika tegemine kunstilisel tasemel.[3]
Esimesed lindistused
[muuda | muuda lähteteksti]Esimest korda oli Ruja laval Aruküla kultuurimajas 1971. aasta sügisel. Esimesed Ruja lood, mis sama aasta 22. oktoobril Eesti Raadio stuudios salvestati, olid Rannapi loodud "Nii vaikseks kõik on jäänud" (solist Urmas Alender) ja "Need ei vaata tagasi" (solist Raul Sepper), mõlemad Ernst Enno sõnadele. "Need ei vaata tagasi" on ainuke lugu, mille Raul Sepper Rujaga on lindistanud.
1971. aastal ilmus Juhan Viidingu (Jüri Üdi) luulekogu "Detsember". Ilma Viidingu luuleta olnuks eestikeelset hard rock'i väga raske teha. Kolmanda loona lindistatigi nüüd "Tsepeliini triumf" (sõnad J. Viiding), mis oli üks esimesi psühhedeelse suunaga kompositsioone Eestis üldse. "Õhtunägemust" peavad aga muusikaasjatundjad üheks esimeseks progressiivse roki looks Eestis.
Rannap: "Enne Rujat ei lauldud ju rock'i eesti keeles. Just eestikeelse rock-laulmise maneeri väljatöötamise loeks ma Alenderi ja enda ühiseks teeneks."[3]
1972. aastal liitusid ansambliga Andres Põldroo ja Tiit Haagma. Uuenenud koosseisuga lindistati raadiostuudios "Rukkilõikus" (sõnad J. Viiding) ning selle looga avanes Rujal võimalus esineda ka ühes Eesti Televisiooni saates. Kuna Rannapil oli muusikakeskkoolis pahandusi, ei tohtinud esinemiskeelu tõttu tema nägu ekraanil näidata ning selles loos ei olegi klahvpille. Samal aastal üritas Ruja end tarifitseerida tantsuansamblina rahaliste sissetulekute suurendamiseks, kuid vastav komisjon selleks luba ei andnud.
Kontserdid ja esinemiskeelud
[muuda | muuda lähteteksti]Järgnenud lood "Tütarlaps kloaagis", "Noore fotograafi uppumine" (tekstid Viidingult) jt kujundasid ansamblist ametivõimude silmis skandaalse imidži. Esimene suurem skandaal toimus 1. juulil 1972 Kadriorus asuva kõlakoja vabaõhukontserdil, kus rahvamuusikute esinemise järel lavale tulnud Ruja viis publiku pöördesse ja kontserdikorraldajad lülitasid igaks juhuks elektritoite välja. Pärast seda anti Rujale lühiaegne esinemiskeeld.[2]
1973. aastal lahkus ansamblist Andres Põldroo ning teda asendas Jaanus Nõgisto. Tallinna rokkansamblite tolleaegsed esinemiskohad olid põhiliselt Jaan Tombi nimeline kultuuripalee ehk "uus Tomp" ja Jaan Kreuksi nimeline Noorsoo Kultuuripalee (nii nimetati Mustpeade Maja) ehk "vana Tomp". Rohkem prestiižne esinemiskoht oli TPI aula, kus detsembris 1973 viibis Ruja kontserdil 1300 inimest (arvatavalt aula rekord).
1974. aasta alguses tehti ansamblile ettepanek esineda Estonia kontserdisaalis, mis oli elitaarne kontserdikoht. Kaks kontserti müüdi kiiresti välja. Kontsert toimus koos Tõnu Kaljuste kammerkooriga ning oli muusikaliselt ja isamaalistelt meeleoludelt vaimustav. Kontserdil otseselt midagi nõukogudevastast ei olnud ja sama kavaga kuskil kõrvalises, klubilisemas keskkonnas esinedes poleks ilmselt suurt skandaali puhkenud. Sovetlikud kultuuriametnikud leidsid aga mitmeid Nõukogude kontserdile sobimatuid asjaolusid (kahemõtteline kavaleht; koori meeslauljatel seljas frakid ja ansamblil "hilbud"; kontserdi järel maha jäänud veinipudelid saalis; klaveri peal asus viinapudel, millest joodi vett jms) ning keelasid teise kontserdi ära, andes Rujale tähtajatu esinemiskeelu. Sellest kontserdist tekkinud suhtumine andis tunda veel oma kümme aastat nii Rannapile kui ka Kaljuste koorile.[3]
Ansamblile saabus "vaikiv ajastu", kuid tänu õnnelikele asjaoludele tekkis 1975. aastal võimalus osaleda Noorsooteatris Kalju Komissarovi lavastuses "Protsess" ning luua lavateosele ise sobiv muusika. Lavastuse teema oli "ideoloogiliselt õige", sest käsitles Nürnbergi kohtuprotsessi. Kokku anti üle saja etenduse ning Ruja liikmed olid teatri palgal. Tähtajatut esinemiskeeldu enam ei meenutatud, sest ansambel oli ennast võimude silmis nüüd "rehabiliteerinud". Ruja esimene välisreis toimus 1976. aasta mais Poola Rahvavabariiki, kui Varssavi ja Krakovi teatrites etendati "Protsessi".
Kuna Rein Rannap tegutses ka klassikalise pianistina ning valmistus rahvusvaheliseks pianistide konkursiks koos eelvoorudega Moskvas, kujunes etendustest osavõtt talle koormavaks. Asendajaks leidis ta Tallinna Riiklik Konservatooriumi klaveriüliõpilaste hulgast Margus Kappeli.[2]
Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Ruja "varajase perioodi" koosseisu kuulusid
- Rein Rannap (klahvpillid)
- Urmas Alender (vokaal)
- Raul Sepper (basskitarr, vokaal)
- Toomas Veenre (kitarr)
- Paul Mägi (viiul, trompet)
- Heiki Kalaus (tromboon)
- Indrek Avasalu (basskitarr)
- Heiki Tark (basskitarr)
- Andres Põldroo (kitarr)
- Jaanus Nõgisto (kitarr)
- Tiit Haagma (basskitarr)
- Andrus Vaht (trummid)
1976–1979 (proge-Ruja)
[muuda | muuda lähteteksti]Uus stiil ja koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Uuel liikmel Margus Kappelil oli klaverimäng heal tasemel akadeemilises mõttes, kuid ühtlasi oli tal ka hea rock'n'rolli ja boogie woogie tunnetus. Kappelil tekkis kohe väga hea loominguline klapp Jaanus Nõgistoga. Rein Rannapi lahkumise ja Margus Kappeli tulekuga jõudis Ruja oma ajaloos uue tähelepanuväärse etapini, mida nimetatakse tagantjärele proge-Ruja perioodiks.
Uue koosseisu esimesed lood olid Nõgisto loodud "Mis saab sest loomisevalust?" (tekst Artur Alliksaar) ja Kappeli "Ahtumine" (tekst Urmas Alender). Uuenenud stiiliga olid ka Ruja järgmised lood, nagu "Üle müüri", "Põhi, lõuna, ida, lääs ..." (mõlema sõnad Juhan Viidingult) ja "Ei mullast" (sõnad Hando Runnel), milles oli tunda maailma juhtivate proge-rocki ansamblite (eelkõige Yes ja Genesis) mõjutusi. Ruja lugude kompositsioonid olid samuti pikad ja hästi läbi komponeeritud.[2]
Proge-Ruja esines 1976. aasta septembris Viljandi festivalil, trummariks oli Gunnar Graps ning Alenderi, kui see oli teatrietendustega seotud, asendas Peeter Volkonski. Uue kunstilise tasemega Ruja alustas ettevalmistusi LP-plaadi salvestamiseks ja väljaandmiseks, mida ühelgi Eesti rock-bändil polnud senini teha õnnestunud. Samas oli tunda, et osale publikust ei läinud Ruja vähese meelelahutusega, keerulised ja nõudlikule kuulajale mõeldud lood enam hästi peale. Sel põhjusel vähenes Ruja antavate kontsertide arv, mis mõjutas rahalisi sissetulekuid. Selle tõttu ja ka isiklikel lahkusid pärast Grapsi bändi naasnud trummar Andrus Vaht ja bassimees Tiit Haagma. Neid asendasid Ivo Varts ja varem kontrabassi õppinud Priit Kuulberg.
Heliplaadi salvestus ja perioodi lõpp
[muuda | muuda lähteteksti]1978. aasta detsembris alustas Ruja kauamängiva heliplaadi materjali salvestamist Eesti Raadio stuudios firma Melodija jaoks. Ettevõtmine kujunes keerukaks nii tsensuuri ületamise tähenduses kui ka majanduslikus mõttes. Mitmesugustel põhjustel LP-plaat plaat ilmuda ei saanudki, kuid Melodija lasi välja EP-plaadi, millel oli neli lugu: "Põhi, lõuna, ida, lääs ...", "Üle müüri", "Laul teost" ja "Keldrikakand" (esimesed kaks Viidingu tekstiga, teised kaks Runneli tekstiga). Plaat jõudis müügile 1980. aasta alguses.
1979. aasta Tartu muusikapäevadel valiti Ruja publiku poolt parimaks ansambliks ja Urmas Alender parimaks lauljaks. Samal aastal lõpetas osa liikmeid kõrgkooli, Margus Kappel alustas mängimist ka ansamblis Rock Hotel, seejärel asusid ansamblis Propeller musitseerima Urmas Alender, Priit Kuulberg ja Ivo Varts. See kokku oli märgilise tähendusega ning tähendas proge-Ruja perioodi lõppu.[2]
Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- Urmas Alender (vokaal)
- Peeter Volkonski (vokaal)
- Jaanus Nõgisto (kitarr)
- Tiit Haagma (basskitarr)
- Margus Kappel (klahvpillid)
- Gunnar Graps (trummid)
- Andrus Vaht (trummid)
- Ivo Varts (trummid)
- Priit Kuulberg (bass)
1981–1984 (pop-Ruja)
[muuda | muuda lähteteksti]1981. aastal naasis ansamblisse Rein Rannap ning algas pop-Ruja periood. Rein Rannap on öelnud, et ta salvestas Rujaga 1981. aastal üle 20 uue laulu.[4]
Peeter Urbla ja tema filmimeeskond saatis rokkansamblit Ruja tema juubelisuve (10 aastat ansambli asutamisest) kontsertesinemistel 1981. aastal ning 1982. aastal valmis selle põhjal dokumentaalfilm "Ruja".[5] 1982. aastal valmis Tallinnfilmis Moskva tellimusel loodud Eesti levimuusikat tutvustav muusikafilm "Šlaager", milles Ruja esitab oma lugu "Rujaline roostevaba maailm".
![]() | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- Urmas Alender (vokaal)
- Jaanus Nõgisto (kitarr)
- Tiit Haagma (basskitarr)
- Rein Rannap (klahvpillid)
- Jaan Karp (trummid)
1985–1988 (hilis-Ruja)
[muuda | muuda lähteteksti]Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- Urmas Alender (vokaal)
- Jaanus Nõgisto (kitarr)
- Tiit Haagma (basskitarr)
- Igor Garšnek (klahvpillid)
- Toomas Rull (trummid)
- Arvo Urb (trummid)
- S.P. Gulliver (basskitarr)
- Nevil Blumberg (kitarr)
- Rein Joasoo (trummid)[viide?]
Diskograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Albumid
[muuda | muuda lähteteksti]- "Ruja" (1979, EP)
- "Ruja" (1982)
- "Kivi veereb" (1987)
- "Pust budet vsjo" (vene keeles "Пусть будет все", 1989)
Kogumikud
[muuda | muuda lähteteksti]- "Must lind" (1994)
- "Need ei vaata tagasi..." (1999, 5CD või 2CD+3CD (vastavalt "Need ei vaata tagasi..." osa 1 ja "Need ei vaata tagasi..." osa 2))
Videod
[muuda | muuda lähteteksti]- "Rujavisioon" (1999, VHS)
Tuntud laule
[muuda | muuda lähteteksti]- "Nii vaikseks kõik on jäänud"
- "Need ei vaata tagasi"
- "Rukkilõikus"
- "Tsepeliini triumf"
- "Vaiki kui võid"
- "Põhi, lõuna, ida, lääs ...""
- "Ei mullast"
- "Üle müüri"
- "Eile nägin ma Eestimaad"
- "Must lind"
- "Eesti muld ja Eesti süda"
- "Suudlus läbi jäätunud klaasi"
- "Must ronk"
- "Rujaline roostevaba maailm"
- "Kel on laulud laulda"
- "Rahu"
- "Tango"
- "Teisel pool vett"
- "Vaiki kui võid"
- "Dokumentideta võõras linnas""
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2021 Eesti Muusikaauhind kategoorias: panus Eesti muusikasse[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Sõnal sabast: Ruja. opleht.ee, 7. veebruar 2020.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Andres Oja. Tsepeliini triumf. Kirjastus Tänapäev. Tallinn 2016. lk 58–71. Vaadatud 24. september 2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Ruja. Biograafia. ruja.ee, Vaadatud 24. september 2023.
- ↑ Ruja video õgis suure osa filmi eelarvest. ekspress.delfi.ee, 15. august 2020.
- ↑ Ruja. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Panus Eesti Muussikasse auhinna pälvib ansambel Ruja. elu24.postimees.ee, 27. jaanuar 2021.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ruja – Roostevaba raamat (tekstid : Yoko Alender, Igor Garšnek, Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Rein Rannap, Peeter Sauter). Tallinn, produtsent HyperElwood, 1999.
- Igor Garšnek. Ruja: must ronk või valge vares. Tallinn, kirjastus Pegasus, 2010.
- Ruja kodulehel on andmed 128 ansambli laulu kohta. Viie CD-ga kogumikul on ilmunud 104 laulu.
- Margus Kiis. Veerandsada aastat esimesest eesti (proge)rockiplaadist. postimees.ee, 20. märts 2004.
- Valner Valme. Eile nägin ma Eestimaad. Tragikomöödia võtmes, Postimees, 3. november 2008.
- Urmas Vahe. Röökijad! Märatsejad! Ebasündsad! Halb eeskuju publikule! ohtuleht.ee, 8. august 2016.
- Need ei vaata tagasi: meenutame eesti rokkmuusika alustala Ruja nelja eriilmelist nägu. kroonika.delfi.ee, 28. juuni 2017.
- Muusikadokumentaal "Eesti muld ja Eesti Ruja" tõestab, et on aeg Ruja mängufilmiks. epl.delfi.ee, 27. november 2017.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ruja laulud. ruja.ee
- Ruja biograafia. ruja.ee
- Ruja.ee – laulud, sõnad, biograafiad, galerii, Roostevaba raamat, muusika
- Ruja andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
- Ruja nõukogudevastasus väljendus nii tekstides ja helikeeles kui ka pikkades juustes Linnaleht (Tartu), nr. 30, 21. august 2020