Mossin-Nagant

Vintpüss Mossin M1891/30

Mossin-Nagant (ka Mosin-Nagant, vene трёхлинейная винтовка образца 1891 года – trjohlineinaja vintovka obraztsa 1891 goda, hiljem (1924) vintovka Моsina, ka kolmeliinine vintpüss (трёхлинейка- trjohlineika)) on poltlukuga (ehk riivlukuga) vintpüss, mis oli Vene sõjaväe ja Punaarmee relvastuses 1940. aastate lõpuni.

Snaiperpüssina oli Mossini vintpüss kasutusel veel kuni 1960. aastateni ning kuulus ka Eesti sõjaväe relvastusse. "Kolmeliinine" tähendab relva vintraua kaliibrit – kolm liini ehk kolm kümnendikku (.30") tolli – 7,62 mm.

Ajalugu

Kapten Sergei Mossin, üks vintpüssi Mossin-Nagant konstrueerijaid

Keiserlikul Venemaal kuulutati välja konkurss, et asendada täiesti vanaaegne Berdani standardpüss ajakohasema relvaga. Konkursile esitatud püssidest valis riiklik komisjon võitjateks Venemaa Tula relvatehase inseneri kapten Sergei Mossini ja Belgia relvameistri Leon Nagant esitatud konstruktsioonid, millest komisjoni ettepanekul loodi nende püsside alusel uus standardvintpüss '3-liinine vintpüss 1891. aasta näidis'. (3 liini = 7,62 mm), millele hiljem NSV Liidus lisati patriotismist Mossini nimi. Läänes kasutatakse loojate liitnime "Mossin-Nagant". Vene vintpüssi näol polnud siiski tegu lihtsalt hübriidi või koopiaga, vaid terviklahenduse ning kokkuvõttes iseseisva mudeliga ehk nii öelda 'komisjoni relvaga'.

Aastail 1892–1948 valmistati kokku üle 30 miljoni vintpüssi ja karabiini. Ilmselt sisaldas see ka vanade püssiosade kasutamist tootmises. Lisaks valmis 1950. aastatel Hiinas, Poolas, Rumeenias, Ungaris ja mujal kokku veel paar miljonit püssi, eeskätt järeletehtud 1944. aasta karabiine. Tootmismahult oli see vintpüss samas suurusjärgus Saksa Mauseri vintpüssiga. Teisi tuntud vintpüssimudeleid toodeti juba palju vähem.

Esimene maailmasõda

Mossin-Naganti vintpüssidega relvastatud Vene jalaväelased Esimeses maailmasõjas

Esimese maailmasõja puhkedes püsside nappuse all kannatav Venemaa tellis neid ja padruneid juurde teistelt riikidelt. Kokku saadi 1914–1917 abina 2,1 miljonit võõrast tüüpi püssi. Kriisi parim lahendus oli muidugi oma põhitüüpi 7,62 mm relvamudeli juurdehankimine. Tootjad leiti Ameerika Ühendriikidest Westinghouse Electric & Manufacturing Company ja Remington Arms Company näol ning Briti valitsuse poolt või abil telliti neilt 1915. aasta jooksul kokku 3,2 miljonit jalaväevintpüssi koos laskemoonaga. Püsside tootmine USA-s ja tarned Venemaale lõppesid seoses 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga. Selleks ajaks oli USA-s valminud üle kahe miljoni jalaväepüssi, millest Venemaale jõudis 1,6 miljonit. Suure osa Ameerika Vene püssidest omandas aga Briti valitsus ja varustas nendega Vene kodusõjas bolševike vastu sõdinuid. Sealt pärines ka Briti abi Eestile Vabadussõjas 1918–1920.

Esimese maailmasõja eel, ajal ja järelheitlustes sattus suur hulk 1891. aasta vintpüsse väljapoole Venemaad, sealhulgas Albaaniasse, Bulgaariasse, Serbiasse, Rumeeniasse, Türgisse ja eriti trofeedena Saksamaale, Austria-Ungarisse ning 1905. ja 1919. aastal Jaapanisse.

Erineval teel Euroopasse sattunud Vene püssid jäid 1920. aastatest varju ja neid kasutati pigem politseis ja paramilitaarsetes üksustes, hoiti laovarus või anti üldse vanarauaks. 1939. aastaks oli Vene vintpüss Euroopas põhitüübina relvastuses ning aktiivkasutuses veel Soomes ja Eestis ning Saksa padrunile mugandatult vähesel arvul ka Poolas. Neljas erand oli Hispaania. Nimelt varustas NSV Liit kodusõjas Franco-vastaseid vabariiklasi 498 000 püssiga, enamuses M1891 ja M1891/30.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja puhkedes võis väljaspool Nõukogude Liitu kasutuses olla umbes miljon Vene vintpüssi, neist üle kolmandiku Hispaanias. Ülejäänutest enamik kuulus Soome, Eesti ja Poola relvastusse – vastavalt 255 000, 68 000 ja 76 400. Läti ja Leedu müüsid oma Vene püsse Soomele, 1939. aastal neid relvastuses ei näidatud.

M1891 ehituse erijooned

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul arenes tehnika ning relvastus edasi väga kiiresti ja kui sünnihetkel oli Vene vintpüss rahuldavalt kaasaegne, jäi see edaspidi teiste riikide uutest relvadest maha. M1891 loomise ajal ei nähtud Vene sõduris individuaallaskurit, vaid eeskätt kogupauktule ja manöövri osa ning relva konservatiivsemad jooned olid tääk, pikkus ja päästik.

Vene vintpüssi oratääk

Vene oratäägiga seostub tavaliselt tauniv suhtumine selle tekitatud vigastustesse. Sootuks teise probleemi sünnitas asjaolu, et Venemaal ning hiljem NSV Liidus lasti vintpüssid sisse ja kasutati koos täägiga. See täägivõitluse tähtsustamine sundis relva kasutama täägistatult ka siis, kui selleks puudus vahetu tarvidus. Kuul jooksis täägiga lastes juba 100 m kaugusel 15–20 cm ja 300 m kaugusel 45–60 cm võrra madalamale kui ilma täägita. Lisaks kippus peenike tääk kõveraks ja raua otsas loksuma, mis juba järsult halvendas lasketäpsust. Neil asjaoludel sai laskurilt oodata vaid keskpärast tabavust.

Vene vintpüssi jalaväemudel oli ebamugavalt pikk – 131 ning koos täägiga 174 cm ehk selgelt pikem kui tolleaegne keskmine sõdur. Pika püssi laskekiirust mõjutas lukukäepideme eesmine asetus. Vähemalt lühemakasvuline sõdur pidi ümberlaadimiseks võtma relva palgest. Käsitsemist raskendasid ka kohmakas kaitseriivistus ja vananenud arssinamõõdustikuga raamsihik.

Lisaks puudus M1891 päästikul individuaalset lasketäpsust suurendav eelpäästmine ehk tõmbepunkt. Relva täpsust mõjutasid ka Vene tootmises kasutatud kerge ja ilmastikutundlik kasepuust laad ning õhukeseseinaline vintraud. Püssi töökindlus oli iseenesest hea, kuid need kaks – töökindlus ja täpsus – ongi mõnes mõttes vastandlikud näitajad.

Valik 7.62x54 mmR (ääriskestaga) padruneid

Vene vanamoodsa 7,62 mm padruni ääriskest sünnitas automaatrelvade juures probleeme. Tõsi, ääriskestal olid vaieldamatuid eeliseid – odavus ja töökindlus. Sellise padruni värvilise metalli kulu ning nõutav tootmistäpsus on väiksemad kui soonkestaga padrunil ning tootmishind seetõttu umbes 10–15 % madalam. Ääriskesta konstruktsioonipõhimõte tõstis ka vintpüssi töökindlust, sest ääris fikseeris padruni nõutava asendi padrunipesas kindlalt ja lihtsamalt kui soonkest. Vene püssipadrun oli ka piisavalt võimas.

Lukk

M1891 vintpüssi poltlukk.
1 – putk, 2 – sulgur, 3 – ühendusplaat, 4 – vinn

1891. aastal välja töötatud Mossin-Naganti tüüpi poltluku tööpõhimõte erineb märkimisväärselt Saksa Mauseri ja Briti Lee-Enfieldi lukkudest. Mossin-Naganti variandis on lukul eraldi sulgur, mis ümberlaadimisel pöörleb koos lukuputkega, erinevalt Mauseri süsteemist, milles lukk on eemaldatava sulgurita. Samuti erineb see Lee-Enfieldi lahendist, milles sulgur jääb liikumatuks ning lukuputk ise pöörleb. Mossin-Naganti lukumehhanism on võrdlemisi keerulise ehitusega, kuid väga vastupidav ja töökindel. Nagu ka Mauseri lukk, vinnastub see avamisel. Sportrelvadel on Mossin-Naganti tüüpi lukku kasutatud harva (erandiks Vostoki täpsuspüssid) ning mitte kunagi väljaspool Venemaad.

Versioonid

M1891

Mudel 1891 jalaväepüss (vene пехотная винтовка образца 1891-гo года) oli Vene keisririigi armee ja Punaarmee põhirelv aastatel 1891–1930. Kuni 1910. aastani tehti relvale mitmeid muudatusi, mis olid suurel määral seotud teravaotsalise kuuli kasutuselevõtuga 1908. aastal. Uue laskemoona ballistilised eripärad nõudsid parandusi relva üldkonstruktsioonis.

Sihiku kõrguse reguleerimiseks vajalik laskekauguste astmestik oli algupäraselt sihikualuse vasakule küljele märgitud arssinates, vahemikus 200–1000 arssinat. Pärast meetermõõdustiku kasutuselevõttu Nõukogude Liidus 1920. aastatel märgiti M1891 sihikutele 200-meetrised jaotised.

M1891 tragunipüss (драгунская) oli mõeldud kasutamiseks tragunitele (ratsastatud jalaväelastele), olles 64 mm lühem ja 0,4 kg kergem kui M1891 jalaväepüss. Relva mõõtmed on identsed hilisema M1891/30 vintpüssiga ning enamik tragunipüsse ehitati nendeks edaspidi ümber.

M1891/30

Mudel 1891/30 vintpüss (винтовка образца 1891/30-го года) on 1930. aastal moderniseeritud M1891 tragunipüss. M1891/30 tootmine algas Tulas ja Iževskis 10. juunil 1930 ning lõppes Tulas 1942. aasta kevadel või suvel; Iževsk seiskas tootmise 1944. aastal. Kuna M1891 osadest (vintrauad, lukukojad, kabad jne) olid säilinud suured tagavarad, lasti teatud hulk vintpüsse M1891/30 välja vanematüübilise kaheksatahulise lukukojaga. Teise maailmasõja lõpuks oli toodetud üle 17 miljoni M1891/30 relva.

Nõukogude armee esimesed snaiperpüssid ilmusid relvastusse 1930. aastatel. Relvaks oli valitud Mossin-Naganti M1891/30 vintpüss, millele oli monteeritud 3,5-kordse suurendusega optiline sihik. Snaiperpüssidele olid täiendavalt tehtud pähklipuust kabad, päästik muudetud tundlikumaks, lukukäepide tehtud pikemaks ja painutatud alla, et optiline sihik ei segaks relva ümberlaadimist. Optilise sihiku asetuse tõttu muutus võimatuks kiirlaadijate kasutamine, padrunid tuli salve laadida ükshaaval. Teise maailmasõja ajal toodeti ligikaudu 330 000 Mossin-Naganti M1891/30 snaiperpüssi.

M1891/38

Ehkki Mossin-Nagant M1891/30 oli lühem kui M1891, vajasid ratsa-, suurtüki- ja sideväelased endiselt kergemaid ja vähem kogukaid relvi. M1891/30 konstruktsioonil põhinevat karabiini M1891/38 toodeti 1939–1945 Iževski tehases ning 1940. ja 1944. aastal Tulas. Karabiinile polnud võimalik kinnitada tääki; sõjaaegse abinõuna kohandati mitmeid karabiine M44 kabadele. 1944. aastal vahetas M38 välja karabiin M1891/44.

M1891/44

Juba üle 50 aasta relvastuses olnud Vene vintpüssi Mossin-Nagant M1891 viimane modifikatsioon oli Teise maailmasõja lõpus Nõukogude armee relvastusse võetud karabiin M1891/44. Relva konstruktsiooni oli vastavalt sõjaaja nõudmistele maksimaalselt lihtsustatud ja lisatud integreeritud liigendiga tääk. Hoolimata sellest, et relv oli juba lootusetult vananenud, võttis Hiina Rahvavabariik selle 1953. aastal oma relvastusse.

Kärbik

Kärbik Mossin-Nagant M1891

M1891 kärbik (обрез) leidis kasutust Vene revolutsiooni ja kodusõja ajal. Revolutsionäärid, erinevad sissiüksused ja tavakurjategijad saagisid Mossin-Naganti vintpüsse varjatud kandmise eesmärgil püstolisuurusteks. Enamik neist vintpüssikaliibriga "püstolitest" meisterdati algeliselt ning neil puudusid sihikud. Pärast revolutsiooni kärbikute arv ringluses vähenes, kuna enamlaste kätte langesid tsaariarmee relvatehased ja Nagant M1895 revolvrite laovarud. Mitteametlikud Mossin-Naganti kärbikud on relvatüübi kõige haruldasemad teisendid.

Arendid välismaal

Laskemoona ühtlustamiseks tehti Saksamaal ja Austria-Ungaris Esimese maailmasõja ajal osa Vene trofeepüsse ümber vastavalt Saksa 7,92x75 ja Austria 8x50R padruni peale. Hinnanguliselt valmis taolisi püsse vastavalt 30 000 ja 45 000 tükki. Ameerikas toodetud Vene püsse kasutati abilahendusena 1917. aastal sõtta astunud USA sõdurite väljaõppes ja osa neist tehti kiirkorras ümber USA padrunile 7,62x63. Poolas ehitati Vene püsse 1920. aastatel ümber lühikeseraudseteks (600 mm) mudeliteks Saksa padruni peale. Taoliselt ümbertehtud Vene püsse oli Poolal septembris 1939 üldse 76 400 mudelit wz. 91/98/25 ehk wz. 25 ning need moodustasid püsside koguhulgast ainult 6%. Poolas oli see kõrvaline relv tagalaüksuste jms jaoks.

Vene püsside Saksa 7,92 mm padrunile kohandamisega tegelesid 1920. aastatel ka mõned Belgia relvatehased Jugoslaavia ja/või mõne teise Mauseri standardiseerinud, kuid ka vanu Vene püsse omanud riigi tellimusel. Need "Belgia Mossinid" kandsid kirjet Blindee ning ümber tehti neid relvanumbrite järgi hinnates 30 000 ringis. 80 Blindee 7,92 mm püssi M1891 leidus ka 1939. aastal Eestisse jäänud Edgard Grimardi relvapartiis.

Vene püsside muutmine ja täiustamine eri riikides viis üldiselt sarnaste lahendusteni – kõigepealt sihikute ümbertegemine meetermõõdustikule ja täägita sisselaskmine ning kasutus, osal ka lühemad relvarauad ning laed ja vastavalt kõrgemad kirbud ja eelpäästik, väiksemal osal lisaks kirbukaitse, nugatääk ning H-kujuline laeotsmik ja muudetud rihmakinnitus. Valitses siiski oluline erinevus püsside sõjaaja kiirlahendite (Saksamaal, Austria-Ungaris ja USA-s Esimeses maailmasõjas) ja rahuaja täpse arendustöö vahel Soomes ja Eestis.

Soome

Soomel oli ühtse vintpüssitüübini jõudmine lihtne, sest rahu saabudes 1918. aastal oligi enamik püssidest Vene mudelid. Soome probleem seisnes selles, et püsse oli algusest peale vähe. Maailmasõdade vahel korjas Soome odavate vahetuste-ostude teel endale kokku kümneid tuhandeid vanu Vene püsse ja nende jäänuseid Albaaniast, Bulgaariast, Itaaliast, Jugoslaaviast, Poolast, Rumeeniast, Tšehhoslovakkiast, Ungarist ja Baltimaadest, kuid ikkagi jäi püsside arv – 254 600 – Talvesõja puhkedes ebapiisavaks ja suhteliselt väiksemaks kui Eestil või Lätil.

Vintpüss m/39

Vene püsside moderniseerimisel jõudis Soome koguni juhtivale kohale maailmas. Kuni 1939. aastani loodi Soomes kaheksa Vene vintpüssi põhiarendit alates lihtsaimast, meetermõõdustikule tehtud m/91 kuni terve rea täiustustega mudelini m/39. Erineval moel täiustati Soomes 1923–1940 kokku 180 000 Vene vintpüssi ja need moodustasid 2/3 püssipargist.

Soome (nagu ka Eesti ja Poola) puhul ei olnud siiski tegu täieliku tootmisega. Kulunud püssidele valmistati uusi vintraudu, laade ja väikeosi. Püssilukke, lukukodasid ja salvi ei toodetud, vaid uuendatud relvad komplekteeriti vanade originaalosadega. Täiesti uued olid hilisematel Soome mudelitel kirbukaitsed ("püstkõrvad") ja nugatäägid ning nende kinnitamiseks püssi laeotsmikud ja mudelil m/28-30 ning m/39 ka moodne sektorsihik.

Kasutamine Eestis

Vabatahtlik Narva õppursõdur Viktor Pajo Eesti Vabadussõjas vintpüssiga Mossin-Nagant M1891

Vene vintpüss oli Eesti sõjaväe olulisim individuaalrelv nii Vabadussõjas kui ka hiljem ning selle relva ja padruniga 7,62x54R on seotud kõige ulatuslikum ja tulemuslikum Eesti oma vintpüssimodifikatsioonide loomine. Kokku sai Eesti Vabadussõjas brittidelt 66 000 Ameerikas toodetud uhiuut Vene M1891. Üldse käis Eesti sõjaväest läbi 120 000 Vene püssi. 1939. aastal oli neid Eestil veel 70 000. Soomes täiustatud kujul jõudsid Vene vintpüssid Eesti riigikaitsesse veel kord tagasi 1992. Viimasena teenisid Vene püssi Soome arendid m/28-30 Eesti Kaitseliitu 21. sajandi algusaastateni.

Vene püssidega olid relvastatud Vene väes teeninud eestlased Vene-Jaapani sõjas ja Esimeses maailmasõjas ning Teises maailmasõjas Punaarmee poolel ning osalt leidsid need kasutamist ka Saksa poole eestlaste üksustes ning Omakaitses ja sõjajärgses vastupanus. Vene sõdurid Eestis olid 1891. aasta vintpüssiga relvastatud nii 1905. aasta revolutsiooni ajal kui ka 1917.–1919., 1941. ja 1944. aasta lahingutes ning hiljemgi.

Vene vintpüssi Eesti mudelid

Alates 1920. aastate lõpust asuti Kaitseministeeriumi, Kaitseväe, Kaitseliidu ja Arsenali koostöös välja töötama erinevaid mooduseid Vene vintpüsside ajakohastamiseks. Aastaiks 1930–1933 loodi mitu Vene püssi täiustatud varianti ning valmistati nende katseeksemplare. Esimestena alustati 1931. aastal 1891. aasta mudeli moderniseeritud ja võitlusmudeli ning 1932. aastal snaipripüssi M1931 seeriatootmist. Järgnesid kütipüss M1933 (M1933/34), KL .300 ja lühendatud sõjapüss M1935.

Keskseks ning ühtlasi kalleimaks uueks relvaosaks selles arendustöös oli Arsenali kvaliteetne vintraud, mis enamikul uutest mudeleist oli märksa lühem kui 800 mm pikkune originaal. Raudade paksemate seinte ja siseehituse viimistlemisega koos muude täiustustega saavutati relvade kõrge lasketäpsus. Raua lühendamisega kaasnesid paratamatult teised tööd nagu lae ja rauakatte lühendamine ja uute kõrgemate kirpude valmistamine. Muid suuremaid osi nagu lukud, lukukojad ja salved Eestis valmistama ei hakatud, sest kulunud raudadega relvade ja nende lammutamisest pärit osade varu oli enam kui piisav.

Vene püsside moderniseerimisel saadi eeskuju ja ideid Soomest. Kuigi Eesti mudelitel oli erijooni, jälgiti ja jäljendati paljus põhjanaabri vastavaid arenguid. Juulis 1931 andis Kaitsevägede Staabi II (luure-) osakond Relvastusosakonnale üle Soome Kaitseministeeriumilt saadud Vene vintpüssi padrunipesa, Soome moderniseeritud püssi m/27 (esimese "pystykorva") ja kuulipilduja joonised. Detsembris 1931 päriti vastust probleemile, kas konstrueeritud uute püssiraudade padrunipesad sobivad Nõukogude Liidus toodetavate padrunitega laskmiseks. Põhjanaabrilt võeti üle ka raske D-kuuli tüüp.

M1891 moderniseeritud

Vene püsside kaasajastamisel alustati Eestiski täägist ja sihikust. Sihikute samm-mõõdustik märgiti ümber meetermõõdustikule ning valmistati uued kirbud, enamikul püssidel asendati läbikulunud rauad uutega ning relvad lasti sisse täägita. Tääki ennast muudeti veidi pealepaneku hõlbustamiseks. Asendati ka laade, valmistati uusi puhastusvardaid ja teisi väikeosi ning tehti muid väiksemaid korrastustöid. Sellisel kujul värskendatud Vene püss sai nimetuseks "1891. aasta moderniseeritud". Esimesed 20 uuendatud relva valmisid Relvatöökojas juuniks 1931 ning seeriatootmine läks lahti veel samal aastal. Ühtlasi anti suured tellimused täägituppedele ja muule lisavarustusele. Eesti see mudel vastas Soome mudelile m/91.

Põhiliselt Relvatöökojas tehti järgnevalt aastas ümber tuhandeid püsse. Teise maailmasõja puhkedes oli Eestil 12 200 1891. aasta moderniseeritud vintpüssi ning järgnevalt jõuti 1939/40 uuendada veel 3000 relva ehk ühtekokku 15 200.

Kütipüss

Kütipüss kui Eesti oma eriline püssitüüp jäi tavalise ja snaipripüssi vahepeale ning oli mõeldud jalaväe allüksuste parematele laskuritele. Neid kavandati igasse laskurjakku kolm. Nii kütipüssi kui Kaitseliidu püssi KL .300 ühiseellaseks oli 1930. aastate alguses välja töötatud nn lühendatud sõjapüss 1933. aasta (või 1891/33) mudel. Selle relva kergelt kooniline raud oli 695 mm pikk ja läbimõõduga suudmest 17 mm (Vene originaalraua suudme läbimõõt oli 14,83 mm).

M1933

Prooviks valmis 13 püssi tüüp A ja 12 tüüp B ehk 1933/34 A ja 1933/34 B. Neist täiuslikum "B" tunnistati tulevase kütipüssi standardiks 1933. aasta mudel. Eesti püssimudelite nimetustes puudus esialgu ühtne süsteem ning ka kütipüsse nimetati puhuti lühendatud või 1933/1934. aasta mudeliks või Soome eeskujul püstkõrvpüssiks.

Kütipüssi tähtsamad erinevused seisnesid paksemaseinalises (läbimõõt suudmest 17 mm) rauas ning selle hoolikas töötluses ja mitmetes teistes täpsust suurendavates täiustustes – tõmbepunktiga päästik, täiesti uus sektorsihik, uus kirp ja kirbukaitse (nn püstkõrvad), muudetud kabaraud ja lae kujul (osal) ja mitmed raua ning lae sideme täiustused, lisaks suur laeotsmik nugatäägile ja uus rauakate. Luku vinnale monteeriti sisse eriline kiil sarnaselt Soome lahendiga ja pressiti lukukoda veidi kokku. Sellega vähendati luku lõtku ning tagati padruni täpsem fikseerimine padrunipesas lasu hetkel, mis samuti parandas relva täpsust.

Jaapani tääk M1897

Nugatäägiks sai ümber tehtud ning lühendatud Jaapani tääk. Eesti valis siin Soome ning ühtlasi Inglise-Ameerika-Austria lahendi, kus täägikinnitusliist paiknes lae laia hoidrõnga all. Täägitera jäi nii rauasuudmest kaugemale ega mõjutanud oluliselt lasketäpsust ja rauda sai vardaga puhastada ka täägistatult. Mauseril seevastu paiknes liist vahetult raua all. Kokku valmis 1934–1936 245 kütipüssi M1933.

M1938

Paralleelselt jätkati arendustööd relvade lasketäpsuse suurendamiseks ning paljuski võeti eeskuju ka Soome lahenditest. Nii sündis kütipüssi uus, 1938. aasta mudel. Võrreldes 1933. aasta mudeliga muudeti sel raua asetust lael ning raua laesisene esiosa sai alumiiniumümbrise, lae esiotsa sisse pandi parandatud tugevdusribid ja sabakruvi pessa puks, parandati eeltõmmet ja alumist hoidrõngast. Kokku tuli moderniseerimisel valmistada 32 uut osa ning lisaks neli vana osa ümber teha. Esimene seeria – 200 täiustatud kütipüssi M1938 – telliti Arsenalilt 28. septembril 1938, see valmis suveks 1939. Järgmine tellimus 75 kütipüssile M1938 anti juulis 1939 tähtajaga oktoober 1940 ning alles selleks ajaks need ka valmisid. Paar väikepartiid (5–10 püssi) tellisid 1939–1940 ka mõned teised riigikaitseasutused.

Vanematel kütipüssidel M1933 ilmnesid ajapikku mõned puudused. Nii oli kestaeraldus raskendatud ja puhastusvarras põrus laskmisel lahti. 1939. aasta sügisel otsustati paralleelselt uute püsside M1938 tellimisega parandada ja täiustada samale tasemele ka vanemat mudelit – muuta raua sobingut, laadi, puhastusvarda ja rihma kinnitust jne. Eestipärase kirbukaitse sirged "kõrvad" otsustati painutada rohkem laiali nagu Soome "pystykorval". Tähtajaks, 1. septembriks 1939 tööga siiski hakkama ei saadud ning püssid valmisid alles 1940. aasta veebruarikuu jooksul.

Nii jõuti 1940. aastaks küll kütipüssi ühtse tüübini, kuid nende arv (445 + 75 tellitud) jäi kaugele maha kavandatud vajadusest – 12 000. Kütipüssiga jõuti Eestis vähemalt Soome viimase ning täiuslikuma sõjaeelse seeriamudeli m/28-30 tasemele ja ajaloo omapärase piruetina jõudis see relvatasand enam kui pool sajandit hiljem veel kord Eesti riiki teenida.

KL .300

Kaitseliit, kelle püssipark oli valdavalt vähem väärtuslik (KL .303 ja kulunud Vene püssid), osales aktiivselt sõjapüsside erineval viisil arendamisel ja oli mõnel juhul isegi nende esimeseks tellijaks. Kaitseliidule sõjaväe poolt kasutamiseks antud 8000 Vene püssist pooltel olid rauad kulunud või hoopis kõlbmatud ning aastatel 1932–1933 võeti nende uuendamine päevakorda. Esialgu taheti piirduda tavaliste uute raudade tellimisega Arsenalilt ja sihiku muutmise ning täägita sisselaskmisega nagu 1891. aasta moderniseeritud mudelil. Kuid lühendatud sõjapüssi 1933. aasta mudeli väljatöötamisega seoses otsustati selle algse variandi kasuks ilma nugatäägi, sektorsihiku ja mõne teise, järgnevalt kütipüssil M1933 juurutatud keerukama täienduseta.

Kaitseliidu moderniseeritud püssitüübi kirjeldus kinnitati 18. oktoobril 1935 ning selle järgi tuli Kaitseliidul oma eelarve raames Vene püssid järk-järgult ümber teha. Nimesegaduse (mitu erinevat 1933. aasta mudelit) vältimiseks määraks Kaitseliidu ülem nende täiustatud Vene püsside nimetuseks KL .300 (kaliiber 7,62 mm võrdus 0,3 ehk .300 tolliga). 1936–1937 valmis Kaitseliidu tellimusel 4025 nimetatud relva, kuid ülejäänud 1891. aasta püsse Kaitseliit enam moderniseerida ei jõudnud.

Lühendatud sõjapüss M1935

1933. aastal lühendatud sõjapüssi prototüübi ja kütipüssi loomisel saadud kogemusi rakendati järgnevalt veel lühema, varem karabiinilaadiliseks loetud rauaga sõjapüssi konstrueerimisel. M1935 uuendustest võib märkida uut, Arsenali täpsuspüssi siseehitusega lühikest (600 mm) rauda ja vastavalt lühendatud ning tugevdatud laadi ja rauakatet, muudetud rauakinnitust, eelpäästikut, täägita tavakasutust ning hõlbustatud täägistamist, uut puhastusvarrast ja tulpkirpu ning selle alust koos "kõrvadega" kirbukaitsega ja kokkusurutud lukukoda. Sihik märgiti ümber meetermõõdustikule 2000 meetrini ning eraldi jaotustega tavalise S- ja raske D-kuuliga padruniga laskmiseks. Viimase tõrgeteta söötmiseks muudeti jaotusheitjat ning pressiti salve külgedesse "näsad".

M1935 esimene 10-relvaline prooviseeria valmis 1935. aasta kevadsuvel. Pärast katsetusi järgnes sama aasta detsembris tellimus juba 1425 püssile ning kuni 1939. aasta novembrini valmis kuue partiina 5570 ning 1940. teiseks pooleks veel 1200 relva.

M1935 seeriad erinesid omavahel mõnevõrra. Nii tehti 1937. aastal valminud 2. suurele partiile (1150 püssi) Mauseri tüüpi nn ratsaväe-rihmakinnitus. 1935. aastal lühendatud sõjapüssiraudadele kanti tootja lühend ja valmistamisaasta ning täht D, kui relv oli mõeldud tulistamiseks ka raske kuuliga (näiteks ARS 39 D).

Lühendatud sõjapüssid M1935 olid algselt mõeldud erialaüksustesse, kuid tegelikult jõuti sellega ka Eestis kaasaegse lühikeseraudse, ühtseks sõjapüssiks sobiva relvani sarnaselt Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Poola ja muude riikide uute püssimudelitega. Tänu kvaliteetsele vintrauale ja teistele muudatustele oli Eesti M1935 praktilisel laskekaugusel täpne hoolimata paratamatult väiksemast kuuli algkiirusest.

Tehnilised andmed

	M1891 jalaväepüss	M1891 tragunipüss	M1891/30	M1891/38	M1891/44
Kaliiber	7.62x54mmR
Süsteem	Poltlukuga vintpüss
Pikkus	1306 mm	1234 mm	1234 mm	1020 mm	1020 mm
Vintraua pikkus	800 mm	730 mm	730 mm	510 mm	510 mm
Kaal	4,22 kg	3,9 kg	3,8 kg	3,45 kg	~3,9 kg
Kaal täägiga	4,6 kg	4,28 kg	4,18 kg	3,45 kg
Salv	Viielasuline, integreeritud

Kirjandus

• Holmes, R; Mäll, J (tõlk.) (2008). Relvad. Relvade ja turviste ajalugu piltides. Tallinn: Varrak
• Nõmm, T (2006). Eesti sõjapüssid 1918–1920. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum

Välislingid

 Mossin-Nagant – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis