Mine sisu juurde

Kaitseväe peastaap

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kaitsevägede Staap)
Kaitseväe peastaap
Kaitseväe peastaabi embleem
Tegev 1918–1940
1991–...
Riik  Eesti
Liik Väejuhatus
Ülesanne kaitseväe operatiivjuhtimine, väljaõpe ja arendus
Osa Eesti kaitsevägi
Garnison/staap Juhkentali 58, 15007 Tallinn
Deviis Viribus unitis
Ülemad
Praegune ülem kindralmajor Vahur Karus
Võtmeisikud kindralmajor Jaan Soots
Kaitseväe peastaabi hoone Juhkentali tänaval Tallinnas

Kaitseväe peastaap on Eesti kaitseväe juhataja vahetus alluvuses olev strateegilise tasandi kaitseväe struktuuriüksus, mis tegeleb kaitseväe operatiivjuhtimise, väljaõppe ja arendusega.

Kaitseväe peastaabi ülem

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kaitseväe peastaabi ülem

Peastaapi juhib peastaabi ülem, kelle vahetus alluvuses on peastaabi ülema asetäitja operatiivalal, peastaabi ülema asetäitja toetuse alal, peastaabi ülema administratsiooni ülem ja teavitusosakonna ülem.

Peastaabi ülemad

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabariigi väikest riigivappi kasutatakse kaitseväe peastaabi embleemina, näiteks peastaabis teenistuses olevate kaitseväelaste vormi paremal käisel üksuse eraldusmärgi kohal.

Peastaabi ülema asetäitjad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Peastaabi ülema asetäitjana operatiivalal, kes koordineerib peastaabi luureosakonna, operatiiv- ja väljaõppeosakonna, analüüsi- ja planeerimisosakonna, side- ja juhtimissüsteemide osakonna ning NATO Euroopa vägede peakorteri juures asuva Eesti sõjalise esinduse tööd
  • peastaabi ülema asetäitja toetuse alal

Peastaabi ülesanded

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. kaitseväe juhataja nõustamine ja tema tegevuse tagamine;
  2. kaitseväe tegevuse planeerimine, arendamine ja korraldamine;
  3. kaitseväe esindamine Kaitseväe juhataja volituse alusel;
  4. kaitseväe väljaõppe korraldamine;
  5. kaitseväe sõjaliste operatsioonide planeerimine ja koordineerimine;
  6. logistika ja vastuvõtva riigi toetuse korraldamine kaitseväes;
  7. rahvusvahelise sõjalise koostöö koordineerimine kaitseväes;
  8. kaitseväe varustuse ja infrastruktuuri arendamise ja hankimise koordineerimine;
  9. kaitseväe ja Kaitseliidu võimenõuete määratlemine;
  10. kaitseväeluure- ja julgeolekualase tegevuse korraldamine;
  11. valmisolekuastmete rakendamine, mobilisatsiooni ettevalmistamine ja juhtimine;
  12. kaitseväe personalialase tegevuse korraldamine ja koordineerimine;
  13. side- ja juhtimissüsteemide alase tegevuse korraldamine ja koordineerimine kaitseväes;
  14. kaitseväe, sealhulgas peastaabi, eelarve projekti koostamine;
  15. sisekontrolli ja siseauditi korraldamine kaitseväes;
  16. kaitseväe asjaajamise ning arhiivinduse korraldamine ja koordineerimine;
  17. riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest ja selle alusel antud õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmine;
  18. strateegilise kommunikatsiooni arendamine ja juhtimine kaitseväes;
  19. teavitustöö arendamine ja juhtimine kaitseväes;
  20. tsiviil- ja sõjalise koostöö juhtimine kaitseväes ja sõjalise koostöö koordineerimine Kaitseliidus;
  21. peastaabi hangete vajaduste määratlemine;
  22. peastaabi õigusalane teenindamine ning kaitseväe õigusalase teenindamise juhtimine;
  23. käesolevas paragrahvis nimetatud tegevusvaldkondade koordineerimine Kaitseliiduga;
  24. Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) standardimisdokumentide rakendamine kaitseväes;
  25. muud seadusest ja teistest õigusaktidest tulenevad ülesanded.

Peastaabi osakonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Peastaabi osakonnad tegelevad pikaajalise ja keskpikaajalise planeerimise, ressursside planeerimise, väljaõppe planeerimise korraldamise ja kontrolli ning riigikaitselise tegevuse tagamisega.

  • Personaliosakond J1 (kaitseväe personalitöö juhtimine ja üldine korraldamine);
  • Luureosakond J2 (sõjaline luure ja vastuluure);
  • Kaitseväe Peastaabi Operatiiv- ja väljaõppeosakond J3/7 (kaitseväe väljaõppe ja arengu operatiivplaneerimine);
  • Logistikaosakond J4 (Logistilise tegevuse juhendamine);
  • Analüüsi- ja planeerimisosakond J5/9 (Kaitseväe tegevuse pikaajaline planeerimine, Ressursside prognoosimine ja kaitseprioriteetide väljatöötamine, tsiviilmilitaar-koostöö organiseerimine);
  • Side- ja juhtimissüsteemide osakond J6 (Side- ja juhtimissüsteemide tegevuse juhtimine);
  • Eelarve- ja rahandusosakond J8 (Kaitseväe ning Kaitseliidu kesk, pika ja lühiajalise ressursiplaani koostamise koordineerimine ja analüüs);
  • Üldosakond (Kaitseväe õigusalase teenindamise korraldamine, Peastaabi haldusküsimuste ja asjaajamise korraldamine);
  • Teavitusosakond (Avalike suhete ja protokolli korraldamine);
  • Siseauditi osakond, allub otseselt Kaitseväe juhatajale (Siseauditite korraldamine, finantsjuhtimine, finantsarvestus, ressursside kasutamise ja tegevuse tulemuslikkuse auditeerimise korraldamine Kaitseväes ja Kaitseliidus);
  • Peainspektoriteenistus, allub otseselt Kaitseväe juhatajale (Väeosades ja asutustes inspektsioonide läbiviimine, sõjaväelise väljaõppe ning sisekorra kontroll, kaitseväelase avalduste kontroll ja lahendamine)
  • osakond "Sõjaline esindus SHAPE´i juures";
  • Kaitseväe juhataja administratsioon;
  • peastaabi ülema administratsioon.

Kaitseväe peastaabi nimetused läbi ajaloo:

Sõjaväe Peastaap

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti sõjajõudude tegevuse esimene juhtorgan moodustati 1918. aasta novembris Eesti Vabadussõja alguses, Sõjavägede Peastaap, mille staabiülemaks nimetati[1] 26. novembril 1918 kindralmajor Andres Larka. Sõjaväe juhtorganite loomisel lähtuti senisest Venemaa keisririigi armee juhtorganite töökorraldust, kus Kindralstaap tegeles vägede mobilisatsiooni, väljaõppe ja varustusküsimustega ning sõjavägede ülemjuhataja koos oma staabi – STAVKAga teostas reaalset sõjategevuse planeerimist ja juhtimist.

Peastaabi koosseisu kuulusid 6. detsembril 1918:

1. jaanuariks 1919 viidi läbi Peastaabi koosseisu reorganiseerimine ja PS koosseisu kuulusid:

14. detsembril 1918 loodi Sõjaministeeriumi juurde polkovnik Johan Laidonerile (alates 23. detsembrist 1918 Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja) alluv Sõjajõudude Operatiivstaap mis tegeles konkreetse sõjalise tegevuse planeerimise ja vägede strateegilise juhtimisega, ülemjuhataja staabi ülem oli kindralmajor Jaan Soots.
Sõjatandritel ja alluvates diviisides korraldasid operatiivset ja taktikalist juhtimist Viru rinde, Lõunarinde ja diviiside (1., 2. ja 3. Diviis) staabid.

Ülemjuhataja Staap, 1919–1920

[muuda | muuda lähteteksti]

23. veebruaril 1919 moodustati Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri 1919. aasta 23. veebruari päevakäsu alusel Ülemjuhataja (Johan Laidoneri) Ülemjuhataja Staap, mille kaudu juhiti Eesti maaväe ja Eesti merejõudude sõjalist tegevust. Peastaap nimetati Korraldusvalitsuseks, Operatiivstaap – Kindralstaabi Valitsuseks.

Ülemjuhataja Staap oli väiksearvuline ja sinna kuulusid:
Ülemjuhataja Staabile allusid:

Sõjavägede Staap, 1920–1926

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabadussõja võiduka lõpetamise järel, 26/27. märtsil 1920 kaotati Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja institutsioon, Sõjavägede Ülemjuhataja ülesanded pandi sõjaministri peale Sõjaministeeriumiga ning seoses sellega nimetati senine Ülemjuhataja Staap Sõjavägede Staabiks, mille ülem – Sõjavägede Staabi ülem, juhtis ja koordineeris ka:

Kindralstaap, 1924–1928

[muuda | muuda lähteteksti]

1926. aastal likvideeriti Kaitsevägede Staabi ülema ametikoht[3] ja Kaitsevägede Staap, sõjaväe juhtorganitena säilitati sõjaministrile alluvad keskasutused: Kindralstaap ja Korraldusvalitsus.

Kindralstaabi koosseisu kuulusid:

  • Kindralstaabi staabiülem
    • Kindralstaabi staabiülema abi, kellele allusid: I, II, III, IV ja VI osakond;
    • Kindralstaabi staabiülema II abi, kellele allusid: V, üld- ja majandusosakond ja juriskonsultuur.
  • Kindralstaabi I osakond, operatiivosakond,
  • Kindralstaabi II osakond-sõjaväeluure ja vastuluureosakond,
  • Kindralstaabi III osakond
  • Kindralstaabi IV osakond
  • Kindralstaabi V osakond, mobilisatsiooniosakond
  • Kindralstaabi VI osakond
  • Kindralstaabi Üldosakond,
  • Kindralstaabi Majandusosakond
  • Kindralstaabi juriskonsultuur

Kindralstaabi juures tegutses mobilisatsiooni komitee ja sõjaministeeriumi orkester.[4]

1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlus, mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni.

Kaitsevägede Staap, 1929–1937

[muuda | muuda lähteteksti]

1929. aastal Kindralstaap ja Korraldusvalitsus likvideeriti ja moodustati uuesti Kaitsevägede Staap.

Kaitsevägede Staabi koosseisu kuulusid:

Sõjavägede Staap, 1937–1940

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Sõjavägede Staabiülem
    • Sõjavägede Staabiülema abi, kellele allusid: I, II, III, IV ja VI osakond;
    • Sõjavägede Staabiülema II abi, kellele allusid: V, üld- ja majandusosakond ja juriskonsultuur.
  • Sõjavägede Staabi I osakond, operatiivosakond, ülem: 1. maist 1939–1940 kolonelleitnant Alfred Luts
  • Sõjavägede Staabi II osakond-sõjaväeluure ja vastuluureosakond,
  • Sõjavägede Staabi III osakond
  • Sõjavägede Staabi IV osakond
  • Sõjavägede Staabi V osakond, mobilisatsiooniosakond
  • Sõjavägede Staabi VI osakond, väljaõppeosakond, ülem: 1938–1939 Alfred Luts, 1940– kolonel Vassili Külaots
  • Sõjavägede Staabi Üldosakond,
  • Sõjavägede Staabi Majandusosakond
  • Sõjavägede Staabi juriskonsultuur

Sõjavägede staabi juures tegutses mobilisatsiooni komitee ja sõjaministeeriumi orkester.

  1. Päevakäsk sõjavägedele 14.12.1918 nr 4
  2. Kaitseväe Logistikakeskuse ajalugu
  3. Kaitsevägede staabiülema koht kaotatud. Eilsel vabariigi valitsuse koosolekul oli arutusel kaitseministri ettepanekul kaitsevägede staabiülema koha kaotamise küsimus. Valitsus ühines kaitseministri J. Soots'i ettepanekuga ja otsustas tähendatud koht kaotada. Teatavasti on senine kaitsevägede staabi ülem kindral Tõrvand määratud kindralstaabi ülemaks. // Postimees, 14.10.1926, nr. 279, lk. 7
  4. KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 antud seadlus, Riigi Teataja nr 1 – 1922 a

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]