Sõjavägede Staabi II osakond

Allikas: Vikipeedia
Sõjavägede Staabi II osakond
Asutatud 1918
Riik Eesti Vabariik

Sõjavägede Staabi II osakond (inglise keeles Second Department of the General Staff) oli aastail 19181940 Eesti Vabariigis sõjaväelist välis-, vastu- ja raadioluuret teostanud asutus.

Oma tegevuse jooksul kandis ta erinevaid nimetusi:

  • 1918–1919 Operatiivstaabi Maakuulamise jaoskond,
  • 1919–1920 Kindralstaabi Valitsuse Maakuulamise osakond,
  • 1920–1924 Kindralstaabi Valitsuse II (informatsiooni)osakond,
  • 1924–1929 Kindralstaabi II (informatsiooni)osakond
  • 1929–1937 Kaitsevägede Staabi II osakond
  • 19371940 Sõjavägede Staabi II osakond.

II osakonna töötajatest on tuntumad Eesti sõjaväelased: sõjaväeluure juhid kolonel Richard Maasing ja kolonel Villem Saarsen, A-jaoskonna ülem kapten Aleks Kurgvel, raadioluurejaoskonna ülem kapten Andres Kalmus ja Nõukogude Liidu vastase luure juht major Aksel Kristian.

Juhid ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1918–... kapten Oskar Mamers;
  2. 1921–... Karl-Johann Laurits;
  3. 19271929 Richard Palm;
  4. 19291935 Arnold Sinka;
  5. 19351939 kolonel Richard Maasing;
  6. 19391940 kolonel Villem Saarsen.

II osakond jagunes neljaks jaoskonnaks.

Luureosakonna isikkoosseis oli väike, algusaastatel – 1930. aastail töötas osakonnas vaid 10 inimest.

Koostöö välisriikide luureorganisatsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-Saksa luureorganistsiooni Stasi kaastöölise Julius Mader poolt 1970. aastal Saksa sõjaväeluureorganisatsioonist Abwehrist koostatud ülevaate kohaselt – "Hitlers Spionagegenerale sagen aus[2]" kohaselt moodustati Eestis sõjaväeluures 1937. aastal Saksa tehnika ja spetsialistide abiga NSV Liidu vastane audio- ja visuaalase luurega tegelev keskasutuse osakond ning piiriäärsed luurepunktid Petseris, Tartus ja Olginos ning Tallinna raadioluurejaamad, mis jälgisid Punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna ja Punalipulise Balti laevastiku raadiosidet. Maderi väitel aktiivse koostöö ja eduka infovahetuse tulemusena oli Eesti kantud Saksa sõjaväeluure poolt riikide nimekirja (koos Soome ja teiste teljeriikidega), mille suhtes ei teostatud luuretegevust.

  • Eesti ajaloolase Ivo Juurvee poolt 2003. aastal avaldatud uuringu kohaselt tegeles aga Eesti kaitsevägi raadioluurega Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu suunal juba alates Vabadussõjast, aga 1937. aastal omandati Saksamaalt parimal tehnilisel tasemel olev Telefunkeni raadioaparatuur ning optilise jälgimise ja forografeerimise tehnikat[3].

Ajaloolane Magnus Ilmjärv esitas oma ajalooalases raamatus «Hääletu alistumine», analoogse väite Eesti sõjaväeluure aktiivsest koostööst või sõltuvusest Saksamaa sõjaväeluurest – viidates Saksa Reichssicherheitshauptamt’is (Riigi Julgeoleku Peaamet) 1940. aasta 10. jaanuaril koostatud ettekandele, milles mainitakse umbisikuliselt, et Eesti riik on andnud korduvalt Abwehrile Nõukogude Liidu sõjaväge puudutavaid materjale. Ilmjärv oli ka oma ajalooalases raamatus toonud oma arvamuse, et Eesti 1930. aastate lõpu välis- ja kaitsepoliitiline orientatsioon Saksamaale oli teatud sõjaväelaste ja poliitikute orientatsioon, mis ei vastanud Eesti rahvuslikele huvidele.

  • Ajaloolase Tiit Noormetsa sõnul ei sisalda Magnus Ilmjärve esitletud arhiividokumendid Eesti sõjaväeluure ja Abwehri (Saksa sõjaväeluure – toim) koostööst 1930. aastate lõpul mingit üllatavat infot, sest «Eesti sõjaväeluure tegi koostööd kõigiga, kes olid Nõukogude Liidu ehk meie ainsa tegeliku vaenlase vastased[4]». Noormetsa sõnul ei saa kindlasti rääkida Eesti ja Natsi-Saksamaa vahelisest sõjalis-poliitilisest koostööst, küll aga vahetati edukalt luureinfot ja hangiti Saksamaalt sõjamaterjale.

Sõjaväeluure piirkondlikud allasutused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Sõjaväeluure organisatsiooni kuulusid ka Eesti Kaitsejõudude koosseisu kuuluvate lahinguüksuste:

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]