Jean Henri Dunant

Allikas: Vikipeedia
Dunant eakamana.

Jean Henri Dunant (ka Henry Dunant; Henri Dunant; 8. mai 182830. oktoober 1910) oli Šveitsi ärimees ja ühiskonnategelane.

Aastal 1859 ärireisil viibides oli ta tunnistajaks Solferino lahingu tagajärgedele Itaalias, Itaalia teises iseseisvussõjas. Ta kogus kokku haavatud ning organiseeris kohalikest inimestest grupi kannatanute abistamiseks.

Ta avaldas oma mälestused ja kogemused raamatus "Un Souvenir de Solférino" ("Solferino mälestus" avaldati 2009. aastal ka eesti keeles), mille viimases peatükis teeb ta üleskutse luua vabatahtlikest koosnevaid erapooletuid abistamise gruppe ka teistes riikides. See inspireeris Rahvusvahelise Punase Risti komitee loomise 1863. aastal.

Aastal 1864 võeti Dunanti mõtetele tuginedes vastu I Genfi Konventsioon – "Haavatute abistamine sõjaväljal".

1867. aastal läks ta pankrotti, kuna oli ühiskondliku tegevuse kõrval oma äri hooletusse jätnud. See tõi kaasa Genfi seltskonnast väljaheitmise ning Dunant oli sunnitud kodulinnast lahkuma.

Aastal 1901 anti Dunantile ja Frédéric Passyle esimene Nobeli rahuauhind.