Bertha von Suttner

Allikas: Vikipeedia
Bertha von Suttner, 1906

Bertha Felicitas Sophie von Suttner (paruness Bertha von Suttner; sündinud krahvinna Kinsky von Chinic und Tettau; 9. juuni 1843 Praha (tollal Austria keisririik) – 21. juuni 1914 Viin (tollal Austria-Ungari keisririik) oli austria kirjanik ja rahuliikumise tegelane. Ta oli esimene naine, kes võitis 1905. aastal Nobeli rahupreemia.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suttner sündis vaesunud Austria feldmarssali krahv Franz-Josef Kinsky von Wchinitzi und Tettau (1768–1843) ja tema abikaasa Sophie Korneri (1815–1884) peres. Vanemad olid abiellunud 26. juulil 1834. Suttneril oli vanem vend krahv Arthur Franz Kinsky von Wchinitz und Tettau (1837–1906), kes suri vanapoisina.

Suttner kihlus inseneri ja kirjaniku Arthur Gundaccar von Suttneri (suri 1902), kuid perekond oli abielu vastu. Seetõttu vastas Bertha Alfred Nobeli kuulutusele 1876. aastal, kus Nobel otsis sekretäri-majahoidjat oma Pariisi elamusse. Suttner sai töökoha, kuid juba nädala pärast pöördus tagasi Viini ning salaja abiellus 12. juunil 1876 Arthuriga.

Aastatel 1876–1885 töötas ta Gruusias.

Pärast oma romaani "Sõjariistad maha!" (saksa "Die Waffen nieder!") avaldamist 1889. aastal tõusis ta rahuliikumise juhtivaks figuuriks, rajades 1891. aastal Austria patsifistliku organisatsiooni. Ta saavutas rahvusvahelise tunnustuse üldtuntud rahuajakirja Die Waffen Nieder! toimetajana. Ajakiri sai nime Suttneri raamatult ning ilmus aastail 18921899. Suttneri patsifism oli mõjutatud H. T. Buckle, Herbert Spenceri ja Charles Darwini kirjutistest. Ehkki tema isiklik kontakt Alfred Nobeliga oli lühike, kestis kirjavahetus viimase surmani 1896. aastal. Arvatakse, et Suttner mängis peamist rolli Alfred Nobeli otsusele jagada ka rahupreemiaid, mis hiljem oli kirjutatud Alfredi testamenti. Aastal 1905 võitis Suttner Nobeli rahupreemia.

Suttnerit on kujutatud Austria kahelisel euromündil.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1884 "Üks käsikiri"
  • 1886 "Üksildane ja vaene"
  • 1900 "Haagi rahukonverentsi päevik"

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]