Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu

Allikas: Vikipeedia

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (inglise keeles Intergovernmental Panel on Climate Change, lühend IPCC) on valitsustevaheline sõltumatute teadlaste nõukogu, kus uuritakse ja analüüsitakse inimtegevuse poolt kiirendatud kliimamuutuse võimalikke tagajärgi nii ökosüsteemidele kui ka inimkonnale. Samuti uurivad IPCC töögrupid kliimamuutuste aeglustamiseks rakendatavaid meetmeid. Nõukogu tööd korraldab juhatus, mille valib üldkogu. [1]

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu on avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ja Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooniga (WMO) liitunud riikidele. Praeguseks on selle liikmeid üle maailma 195 ehk peaaegu kõik olemasolevad riigid.[2]

On tehtud mitmeid katseid, et luua sarnaseid allikaid ka teiste keskkonnaprobleemide hindamiseks.

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu asutati 1988. aastal. See loodi kahe ÜRO organisatsiooni baasil, milleks olid Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon WMO (World Meteorology Organisation) ja Keskkonnaprogramm UNEP (United Nations Environmental Programme).[3]

IPCC asutamise eesmärkideks oli soov saada terviklik ülevaade kliimamuutustest ning muutuste majanduslikust ja poliitilisest mõjust. Oluline oli, et informatsioon põhineks teaduslikel alustel.

Kliimamuutuste hinnangute aruanded[muuda | muuda lähteteksti]

Kliima soojenemine 2007. aasta IPCC andmete põhjal
Nobeli rahuauhinna võitjad Al Gore ja Rajendra K. Pachauri aastal 2007

Ligikaudu iga 5-6 aasta järel ilmub sõltumatute teadlaste poolt kokku pandud teadustulemustel põhinev raport. See koosneb parimast teadaolevast informatsioonist, mis käsitleb kliimasoojenemist.[4]

IPCC analüüsid on nüüdisaegse teadusmaailma seisukohtade aluseks, mis on seotud inimtegevuse mõjuga Maa kliimasüsteemile. Raportid on peamiseks allikaks poliitilistes ja teaduslikes aruteludes. Kuigi tulemused pakuvad huvi ka rahvale, on need eelkõige suunatud poliitikutele, et mõistetaks paremini pidada kliimapoliitika teemadel läbirääkimisi. [5]

Esimeseks ülesandeks paluti, et IPCC koostaks olemasolevast teaduslikust informatsioonist aruande, mis kirjeldaks kliimamuutuste kõiki külgi ja nende mõju, et oleks võimalik seada realistlikke strateegiaid nende vastu võitlemiseks.[6] Esimene kliimamuutuste hinnangute aruanne ehk FAR (The First Assessment Report) tuli välja 1990. aastal. Sellest ajast peale on Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu olnud konventsiooni teaduse, tehnika ja sotsiaal-majandusliku teabe kõige olulisemaks infoallikaks.

Viimati ilmus viies aruanne ehk AR5 (The Fifth Assessment Report) aastal 2014. AR6 (The Sixth Assessment Report) ilmub prognooside kohaselt aasta 2022 esipoolel.

Nobeli rahuauhind[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2007 jagati Nobeli rahuauhind võrdselt IPCC ning ameerika poliitiku ja keskkonnakaitsja Al Gore'i vahel[7]. Auhind anti tehtud jõupingutuste eest, et luua ja levitada teadmisi inimestemõjul loodud kliimamuutuste kohta ning et panna alus meetmetele, mida on vaja selliste kliimamuutuste vastu võitlemiseks. IPCCd esindas Nobeli rahuauhinna vastuvõtmisel selle juht Rajendra K. Pachauri.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jean-Marc Jancovici. "What is the IPCC?".
  2. Valdo Jahilo. "Millest saavad alguse globaalse kliimapoliitika otsused?".
  3. Keskkonnaministeerium. "Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel - IPCC".
  4. Eestimaa Looduse Fond. "Miks kliima muutub?".
  5. Denise Chow. "4 Things to Know About the IPCC's Climate Change Report". Live Science.
  6. "The facts surrounding the Intergovernmental Panel on Climate Change".
  7. "The Nobel Peace Prize 2007".