Memorial

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Memorial (Мемориал; ametlikult «Международное историко-просветительское, благотворительное и правозащитное общество "Мемориал"» (Международный Мемориал) ehk Memorial: rahvusvaheline ajaloo, hariduse, inimõiguste ja heategevuse ühing; eesti keeles ka Memoriaal) on mitteriiklik Vene ajaloo- ja inimõigusorganisatsioon, mis tegutseb mitmes endise Nõukogude Liidu vabariigis ja mujal. Praegu ühendab ta üle 60 allorganisatsiooni Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Kasahstanis, Saksamaal, Itaalias, Tšehhi Vabariigis, Belgias, Prantsusmaal.

Tegeleb Nõukogude Liidu repressioonide uurimisega ja jälgib inimõiguste olukorda endistes nõukogude liiduvabariikides.

Ühingu enda teatel on Memorial rohkem liikumine kui ühtne organisatsioon. Selle liikumise eesmärgiks on levitada ajaloolist tõde Nõukogude Liidus toimunud massirepressioonide kohta ja kaitsta inimõigusi tänapäeval. Memoriali allorganisatsioonid tegutsevad üksteisest sõltumatult. Nende tegevuse koordineerimiseks on loodud 29-liikmeline Rahvusvahelise Memoriali valitsus (Правление Международного Мемориала). Selle eesotsas on valitsuse esimees, praegu Jan Racinski.[1]

2021. aasta lõpul andis Venemaa ülemkohus korralduse inimõigusorganisatsiooni Memorial sulgemiseks, kuna see olevat rikkunud välisagendi seadust.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1980ndate teisel poolel tekkis grupil vene haritlastel idee rajada memoriaalkompleks Jossif Stalini repressioonide ohvritele. Sinna juurde oleksid kuulunud ka vastav muuseum, arhiiv ja raamatukogu. Algatus viis üleliidulise liikumiseni eesmärgiga püstitada vastav ausammas. Aktivistid saatsid ka vastavasisulise kirja 19. NLKP üleliidulisele konverentsile, mis toimus juuni lõpul 1988. Konverentsil võeti vastu otsus mälestusmärgi püstitamiseks.

Memoriali loomise orgkomiteed juhtis tunnustatud vene arhitekt ja kunstiajaloolane Vjatšeslav Glazõtšev. Ametlikult loodi Memorial kui ajaloo- ja haridusühendus 26.–28. jaanuaril 1989 Moskva Lennundusinstituudi kultuurimajas toimunud asutamiskonverentsil. Tema esimeseks esimeheks valiti tuntud tuumafüüsik ja dissident Nobeli auhinna laureaat Andrei Sahharov. Pikka aega (1998–2017) juhtis Memoriali ajaloolane Arseni Roginski. Alates märtsist 2018 on esimeheks endine arvutiprogrammeerija Jan Racinski, kes on juhtinud Memoriali elektroonse "Poliitilise terrori ohvrid NSV Liidus" koostamist.

1991. aastal loodi Memoriali inimõiguste kaitse koordineerimiseks Inimõiguste Keskus Memorial (правозащитный центр «Мемориал»). Alates 1999. aastast korraldab Memorial iga-aastasi ülevenemaalisi koolide vanemate klasside ajaloo-uurimuslikke konkursse teemal "Inimene ajaloos. Venemaa 20. sajandil".

1990. aastal lõi Memorial Moskvas muuseumi "Gulagi elu ja looming" (Музей «Творчество и быт ГУЛАГа»), mis kollektsioneerib vangilaagrites loodud kunsti. 30. oktoobril 1990 avati Moskvas Lubjanka väljakul KGB peahoone läheduses mälestusmärk Gulagi ohvritele. Mälestusmärgiks on lihtne kivi, mis pärineb Stalini aja Gulagi prototüübist – vangilaagrina kasutatud Solovetsi saarelt.

Praegust täispikka nimetust kannab organisatsioon aprillist 1992.

Memoriali arhiivi on kogutud andmeid rohkem kui miljoni inimese kohta, keda Stalini ajal represseeriti. Seda tohutut andmekogu kasutas tunnustatud Briti ajaloolane Orlando Figes, kui ta kirjutas oma mahukat Stalini aja inimeste isiklikku elu käsitlevat teost "Sosistajad: eraelu Stalini Venemaal".[3]

Konflikt võimudega[muuda | muuda lähteteksti]

President Vladimir Putini tugevneva despootia tingimustes on riigivõimust sõltumatu ajaloouurimise ja inimõiguste kaitsmisega tegelev organisatsioon võimudele pinnuks silmas. 4. detsembril 2008 otsisid võimuesindajad läbi Memoriali Peterburi esinduse ruumid, kus asub ka Memoriali Gulagi käsitlev arhiiv. Konfiskeeriti 12 arvuti kõvaketast, millel oli kogu Memoriali Gulagi teemaline arhiiv. Seda materjali oli kogutud 20 aastat. Esinduse juhataja Irina Flige sõnul toimus see nõnda kuna Memorial asub võimude jaoks valel pool ideoloogilist rinnet.[3] See aktsioon leidis tugevat rahvusvahelist kõlapinda. Memoriali kaitseks võttis sõna näiteks tunnustatud NSV Liidu ajaloo spetsialist Orlando Figes, kelle sõnul üritasid Vene võimud Memoriali lihtsalt hirmutada.[4] 20. märtsil 2009 otsustas Peterburi Dzeržinski linnarajooni kohus, et arvuti kõvakettaid konfiskeerides on rikutud protseduurireegleid ja need tuleb Memorialile tagastada, mis toimuski 6. mail 2009.[5]

Alates 21. juulist 2014 on Memorial Venemaal registreeritud kui välisagent (s.o organisatsioon, kes saab välisrahastust ja omab mingisugustki poliitilist tegevust).[6] Aastatel 2014–2015 üritas Venemaa justiitsminister Aleksandr Konovalov Memoriali ära keelata, süüdistades Memoriali Venemaa riigikorra muutmise katses.[7][8][9] 10. oktoobril 2014 esitas Venemaa justiitsministeerium palve Venemaa Ülemkohtule likvideerida Memorial.[10] 28. jaanuaril 2015 otsustas Venemaa Ülemkohus Memoriali mitte keelata.[11]

15. juulil 2009 rööviti oma kodu lähedalt Memoriali Tšetšeenia osakonna juhataja Natalia Estemirova, kes leiti sama päeva õhtul metsast tapetuna,[12] pärast seda katkes Memoriali tegevus Tšetseenias pooleks aastaks.

9. jaanuaril 2018 vahistati Memoriali Tšetseenia osakonna juhataja Ojub Titijev (sellel kohal pärast Estemirova tapmist 2009. aastal), süüdistatuna marihuaana omamises. Tõsiuskliku moslemina on Titijev täiskarsklane ega ole kunagi suitsetanud, samuti pole alust kahtlustada teda narkootikumide tarvitamises. 8. veebruaril 2018 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, kus nõuti Titijevi viivitamatut vabastamist ja tema süüasja läbivaatamist Tšetseeniast väljaspool.[13] 19. märtsil 2019 mõistis Šalinski linnakohus Titijevile nelja-aastase vanglakaristuse avatud tüüpi vanglas, millest tuleb ära kanda 1/3.[14]

17. jaanuaril 2018 süütasid tundmatud maskeeritud isikud Memoriali kontori Nazranis Inguššias.[15]

28. detsembril 2021 otsustas Venemaa Ülemkohus Memoriali sulgeda, kuna viimane rikkuvat Venemaa välisagentide seadust.[16]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aastal sai Memorial koos Ales Bialatski ja Ukraina inimõigusorganisatsiooniga Kodanikuvabaduste Keskus Nobeli rahupreemia.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.memo.ru/ru-ru/memorial/departments/#map
  2. "Vene kohus andis korralduse Memorial sulgeda" ERR, 28. detsember 2021
  3. 3,0 3,1 Stalin's new status in Russia BBC News, 27. detsember 2008
  4. British scholar rails at police seizure of anti-Stalin archive The Guardian, 7. detsember 2008
  5. "Мемориалу" вернули изъятые при обыске винчестеры
  6. Russia: Government vs. Rights Groups - The Battle Chronicle Human Rights Watch, 18. juuni 2018
  7. Russian Justice Ministry Asks To Close Memorial Rights Group Radio Free Europe, 10. oktoober 2014
  8. Russian Soviet-era remembrance group Memorial risks closure BBC, 30. oktoober 2014
  9. Russian Justice Ministry Accuses Memorial Of Calling For Regime Change Radio Free Europe, 10. november 2015
  10. Минюст подал иск о ликвидации «Мемориала» lenta.ru
  11. Верховный суд отказался ликвидировать "Мемориал" BBC News, 25. jaanuar 2015
  12. Правозащитница "Мемориала", расследовавшая убийства и похищения, сама похищена в Грозном и найдена мертвой в Ингушетии newsru.com, 6. detsember 2017
  13. European Parliament resolution of 8 February 2018 on Russia, the case of Oyub Titiev and the Human Rights Centre Memorial (2018/2560(RSP))
  14. Оюб освобожден novayagazeta.ru
  15. Arsonists Torch Memorial Human Rights Office in North Caucasus The Moscow Times, 17. jaanuar 2018
  16. Vene kohus andis korralduse sulgeda inimõigusorganisatsioon Memorial Postimees, 28. detsember 2021
  17. "Nobeli rahupreemia said Vene ja Ukraina inimõiguslased ning Bialatski" ERR, 7. oktoober 2022

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]