Alkoholism
| Joomatõbi | |
|---|---|
| Alcoholismus | |
 | |
|
Kuningas Alkohol ja tema peaminister | |
| Klassifikatsioon ja välisallikad | |
| RHK-10 | Ff.10 |
| RHK-9 | 303 |
| OMIM | 103780 |
| MedlinePlus | 000944 |
| eMedicine | med/98 |
| MeSH | D000437 |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Alkoholism on haigus, mille puhul tekib inimesel sõltuvus etanoolist. Alkoholismi tähistamiseks on kasutatud ka mõistet krooniline alkoholism, kuid RHK-10 järgi on õige termin alkoholisõltuvus.
Etioloogia ja patogenees[muuda | muuda lähteteksti]
Kui alkoholismi tekkepõhjus on teada (etanool), siis alkoholismi arengu seaduspärasused on senini selgusetud. Probleemi komplitseerib tõsiasi, et etanool on kehaomane aine – tekib ainevahetuse käigus. Etanool oksüdeeritakse maksas väga mürgisteks aldehüüdideks, sealt edasi karboksüülhapeteks ning pärast mitmeid vahereaktsioone lõpuks süsihappegaasiks ja veeks. Vaheastmena tekkiv etanaal on väga mürgine ühend, mis reageerides tekitab alkaloide. Viimased sarnanevad tugevate narkootiliste ainetega.[1]
Inimene hakkab alkoholi tarvitama tavaliselt tuju tõstmiseks või stressi maandamiseks. Stress on seisund, mille põhjuseks võib olla näiteks mõni negatiivne elusündmus. Alkoholi abil püüab inimene stressi leevendada, sest alkohol on mõnuaine ja enamik mõnuaineid tekitavad sõltuvust. Kuid alkohol ei likvideeri stressi allikat.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Alkoholismi esmased kirjeldused ulatuvad antiikaega. Hippokrateselt pärinevad esimesed teadaolevad delirium tremensi ehk joomahulluse kirjeldused.
Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on ametlike statistiliste andmete järgi alkoholismi (F10.2) juhtumite kordaja 100 000 elaniku kohta viimastel aastatel umbes 100 [1]. Meeste haigestumus alkoholismi ületab Eestis naiste haigestumise umbes 6–7 korda. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit alkoholi aastas indiviidi kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele. Eestis joodi 2019. aastal iga elaniku kohta 8,7 liitrit puhast alkoholi. Arvestades alkoholikoguseid täiskasvanud elanike kohta (vähemalt 15-aastased), joodi Eestis 2019. aastal 10,4 liitrit alkoholi iga inimese kohta. [2]
Sümptomaatika[muuda | muuda lähteteksti]
Alkoholismi iseloomustab pidev soov alkoholi tarvitada. Kaob kontroll tarvitatud alkoholi koguse üle, mis viib mitmepäevaste (mitmenädalaste) joomasööstudeni. Kui mingil põhjusel alkoholi tarvitamine katkestatakse (raha lõpeb, tervis halvenev), arenevad võõrutusnähud – higistamisest kuni alkoholpsühhoosi ehk alkohoolse psühhoosini. Raskematel juhtudel võib alkohoolne psühhoos lõppeda surmaga. Selgelt on leitud seos oksüdatiivse kahjustuse ja põletiku ning alkoholismiga seotud haiguste, nagu aju düsfunktsioon, luu- ja lihasehaigused, kopsude muutused, infektsioonide suurenenud raskusaste, alatoitumus ja kardiovaskulaarsete haiguste või vähi vahel.[3]
Diagnostika[muuda | muuda lähteteksti]
RHK-10 järgi klassifitseeritakse alkoholism ehk alkoholsõltuvus koodiga F10.xx.[4]
Diagnoosi püstitamiseks peavad olema täidetud alkoholist sõltuvuse diagnostilised kriteeriumid: joomissund, võõrutussümptomid, taluvuse suurenemine ja joomise jätkamine hoolimata selle kahjulikest tagajärgedest.[5]
Prognoos[muuda | muuda lähteteksti]
Prognoos tervistumise suhtes on halb, kuna tänapäeval ei osata alkoholsõltuvust ravida. Kompleksseid meetmeid rakendades on võimalik saavutada teinekord väga hea paranemine täieliku karskuse tingimustes, kuid haiguse ägenemine võib tekkida kas või juba tühise alkoholikoguse tarvitamise järgselt.
Alkoholism võib lõppeda surmaga:
- Raskekujulise võõrutusseisundi (joomahullus) tõttu.
- Elundite hulgikahjustuse tõttu – maksapõletik, südamepõletik, kõhunäärme põletik, neerupõletik.
Sotsiaalsed probleemid[muuda | muuda lähteteksti]
Alkoholi liigtarvitamisega kaasneb mitmeid sotsiaalseid probleeme, kuna alkoholi tarvitanud inimesel reeglina kaob kriitiline kontroll oma käitumise üle ja seetõttu tehakse sageli antisotsiaalseid tegusid (varastamine, vägivald, joobes sõiduki juhtimine jne).
Alkoholi liigtarvitamisega seotud sotsiaalseid probleeme on püütud mitmeti lahendada, peamiselt alkoholi müügi piiramisega. Müügipiirangute kehtestamisega on paraku kaasnenud illegaalse alkoholi ja surrogaatide tarvitamine. Surrogaatidena on leidnud tarvitamist mitmesugused kodukeemia vahendid (odekolonnid, saapaviksid, orgaanilised lahustid, insektitsiidid, solvendina alkoholi sisaldavad meditsiinilised preparaadid), millega püütakse asendada legaalselt saada olevat alkoholi.
Kõige tõsisemaks sotsiaalseks probleemiks on isiksuse degradeerumine alkoholismihaigel. Alkohoolikud muutuvad haiguse krooniliseks muutumisel teatud aja jooksul labasteks, kurjadeks, kahtlustavateks, areneb töövõimetus. Haiguse lõppetappides kujuneb välja dementsus ja elundite hulgikahjustus.
Alkoholi reklaamimine, selle kerge kättesaadavus ning alkoholismi esitamine meedias ja kirjanduses vastuvõetavana soodustavad haiguse levikut, sealhulgas noorte seas.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/alkoholimurgistus-ja-esmaabi/
- ↑ https://alkoinfo.ee/et/moju/alkoholi-toime/ulevaade-statistikast/
- ↑ https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4209532/
- ↑ https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/11ps-akti_ained_.htm
- ↑ https://www.ravijuhend.ee/img/content/1505305039.pdf
- ↑ Noorimad alkoholiga patustajad olid 10-aastased DELFI.ee 22. jaanuar 2012
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jüri Saarma. Narkoloogia, Tallinn: Valgus 1989.
- Mart Kivastik. “Joomise kunst – jätkajad ja allaandjad.” – Eesti Päevaleht 16. aprill 1996