Mine sisu juurde

Urmas Ott

Allikas: Vikipeedia
Urmas Ott (1993)

Urmas Ott (23. aprill 1955 Otepää[1]17. oktoober 2008 Tartu) oli eesti ajakirjanik.

Aastatel 19741975 õppis ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris.[2] Ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtimise erialal 1979. aastal ja osales Eesti Televisiooni teleajakirjanike kursustel.

Oti televisioonikarjäär algas 1978. aastal Eesti Televisioonis diktorina, töö peamise osa moodustas uudistesaade "Aktuaalne kaamera". Diktoritöö kõrval juhtis ta "Estraaditähestikku" (1983–1989), "Aktuaalse kaamera" uudiseid luges 1991. aasta varasuveni.

Tuntuks kogu toonase Nõukogude Liidu televaatajate seas sai ta seitse hooaega 19861993 kestnud saatesarjaga "Teletutvus", milles ta intervjueeris põhiliselt Nõukogude Liidu ja Venemaa kultuuri- ja ühiskonnategelasi. Sarjas sündis 61 isikuintervjuud. Saatesarja näidati nii Eesti Televisioonis kui ka Kesktelevisioonis. Enamus intervjuudest on ilmunud trükis raamatutes "Телевизионное знакомство", 1992, "Вопрос + ответ = интервью", 1991 ja "Playback", 1994.

Ott juhtis ka ETV saateid "Hommikutelevisioon", "Öötelevisioon", aastavahetuse autorisaateid "Urmas Ott ja teised" Vol I–V 19911995 jt.

Septembrist 1992 kuni juunini 1998 juhtis Ott Eesti Televisioonis saatesarja "Carte blanche" (kokku 138 saadet), Kevadel 2001 usutles toonases TV1-s seitset võimalikku presidendikandidaati. 2003. aastal "Augustivalgust" (ETV) ning 20032006 Kanal 2 saadet "Happy Hour".

Urmas Ott juhtis mitut populaarset telesaadet ka Venemaal. Viimaseks saateks jäi tal venekeelne intervjuusari Raadio 4-s "Sündsuse piires" ("В рамках приличия").

Ta suri pärast leukeemia raviks tehtud luuüdi siirdamist müokardi infarkti.[3]

Urmas Ott oli aastaid osanik kirjastuses SE&JS. Samas kirjastuses on välja antud kõik tema raamatud:

  • 1988 – NSV Liidu ajakirjanike liidu preemia telesaate "Teletutvus" eest
  • 2005 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2008 – Tallinna vapimärk teleajakirjanduse tunnustatud edendajale, mõjukale liidrile Eesti meediamaastikul, rahvuskultuuri ja ajaloolise mälu talletajale ning rahvuskultuuridevahelise sideme loojale

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal arutasid Tallinna linnavalitsus ja linnavolikogu Raimond Kaljulaidi plaani rajada Balti jaama Tartus olevale Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i kujule analoogne kaksikmonument, kus pingil istuksid koos Jaak Joala ja Urmas Ott. 2019. aasta algul teatati, et Urmas Oti lähedased selle kavaga ei nõustunud ning jaama tuleb seetõttu vaid Joala kuju.[4]

  1. Dannar Leitmaa, Urmas Ott 1955–2008, Eesti Päevaleht, 17. oktoober 2008
  2. Madis Jürgen:35 aastat tagasi astus Urmas Ott lavakasse Eesti Ekspress, 21. august 2009
  3. Tuuli Aug:Suri Urmas Ott Eesti Päevaleht, 17. oktoober 2008. Vaadatud 5. jaanuaril 2024
  4. Balti jaama kõrvale tuleb ainult Jaak Joala kuju. ERR, 13.02.2019
  • "Urmas Ott. Teletähe lugu". Koostaja Marii Karell. Kirjastus Fookus Meedia, Tallinn 2009, 176 lk; kättesaadav ka helisalvestisena CD-l: Pimedate Infoühing Helikiri, Võru 2009; raamatu venekeelne variant: "Урмас Отт: история телезвезды". Соавтор русскоязычной версии Алексей Гюнтер; перевод с эстонского: Игорь Таро; редактор и составитель Марии Карелль. Fookus Meedia, Tallinn 2010, 192 lk
  • "Õukonnata kuningas – intervjuukuningas". Urmas Oti arvamusi kogunud ja täiendanud Voldemar Lindström. Tallinn 2009, 160 lk
  • "Kes tappis Urmas Oti?". Autor ja kirjastaja Vahur Kersna, 2018, 344 lk. ISBN 9789949887446

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]