Mine sisu juurde

Urmas Ott

Allikas: Vikipeedia

Urmas Ott (23. aprill 1955 Otepää[1] – 17. oktoober 2008 Tartu) oli eesti ajakirjanik.

Urmas Ott õppis aastatel 1962–1972 Otepää Keskkoolis, kuid vastuolude tõttu kooli juhtkonnaga läks 11. klassi alguseks üle Valga Kaugõppe Keskkooli, mille lõpetas 1973. aastal.[2] Aastatel 1974–1975 õppis ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris.[2] Ta lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurhariduse eriala taidlusteatri režissöörina 1979. aastal[3] Ülikooliõpingute kõrvalt läbis Ott Marksismi-Leninismi Õhtuülikooli kaheaastased kursused teletöötajatele,[2] lisaks õppis ta ETV kõrgematel telekursustel.[4]

Teleajakirjaniku töö

[muuda | muuda lähteteksti]

Urmas Ott alustas ajakirjaniku tööga Eesti Raadios (1977–1979).[5] Oti televisioonikarjäär algas 1979. aastal Eesti Televisioonis diktorina, töö peamise osa moodustas uudistesaade "Aktuaalne kaamera".[6] Diktoritöö kõrval juhtis ta "Estraaditähestikku" (1981–1983), "Aktuaalse kaamera" uudiseid luges 1991. aasta varasuveni.[5]

Tuntuks kogu toonase Nõukogude Liidu televaatajate seas sai ta seitse hooaega 1986–1993 kestnud saatesarjaga "Teletutvus", milles ta intervjueeris põhiliselt Nõukogude Liidu ja Venemaa kultuuri- ja ühiskonnategelasi. Esimeseks külaliseks oli Nõukogude Liidu filmitäht, näitlejatar Ljudmila Gurtšenko.[7] Sarjas sündis 61 isikuintervjuud. Saatesarja näidati nii Eesti Televisioonis kui ka Kesktelevisioonis. Enamus intervjuudest (49) on ilmunud trükis raamatutes "Телевизионное знакомство", 1992, "Вопрос + ответ = интервью", 1991 ja "Playback", 1994.

Ott juhtis ka ETV saateid "Hommikutelevisioon", "Öötelevisioon", "Duett-duell" (1991–1992), (ETV)aastavahetuse autorisaateid "Urmas Ott ja teised" Vol I–V 1991–1995 jt.[5]

Septembrist 1992 kuni juunini 1998 juhtis Ott Eesti Televisioonis saatesarja "Carte blanche" (kokku 138 saadet). Neist 41 on ka raamatutes trükituna ilmunud. ERR-i kodulehel on näha 70 saadet. Kevadel 2001 usutles toonases TV1-s seitset võimalikku presidendikandidaati. 2003. aastal "Augustivalgust" (ETV) ning 2003–2006 Kanal 2 saadet "Happy Hour".[5]

Urmas Ott juhtis mitut populaarset telesaadet ka Venemaal. Veebruarist 1998 kuni jaanuarini 2000 oli ta saatejuht vene telekanalil RTR, juhtides intervjuusaadet "Урмас Отт с ...".[8] Aastatel 2003–2004 oli ta saatejuht ja kommentaator vene föderaalse telekanali Ren TV saates "Лучшие шоу мира с Урмасом Оттом" ("Maailma parim show Urmas Otiga").[9] Viimaseks saateks jäi tal venekeelne intervjuusari Raadio 4-s "Sündsuse piires" ("В рамках приличия").

Ta suri pärast leukeemia raviks tehtud luuüdi siirdamist müokardi infarkti.[10] Urmas Oti surma puhul avaldas kaastunnet ka Venemaa president Dmitri Medvedev.[11]

Urmas Ott oli aastaid osanik kirjastuses SE&JS. Samas kirjastuses on välja antud kõik tema raamatud:

  • 1988 – NSV Liidu ajakirjanike liidu preemia telesaate "Teletutvus" eest
  • 1988 – ETV aastapreemiad pälvisid Urmas Ott (“Teletutvus”) ja Juhan Aare
  • 1992 – ETV aastapreemia, Urmas Ott ajakirjanikutöö eest
  • 1993 – ETV aastapreemia, esimesed Tele-Vollid: Enn Eesmaa, Reet Oja ja Urmas Ott
  • 1994 – ETV aastapreemia — Tele-Volli — Urmas Ott, populaarseim meessaatejuht
  • 1996 – ETV aastapreemia, populaarseim meessaatejuht Urmas Ott[5]
  • 2005 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[12]
  • 2008 – Tallinna vapimärk teleajakirjanduse tunnustatud edendajale, mõjukale liidrile Eesti meediamaastikul, rahvuskultuuri ja ajaloolise mälu talletajale ning rahvuskultuuridevahelise sideme loojale[13][14]
  • 2010 – 21 televallas asjatundlikku ja autoriteetset inimest koostasid Eesti kõigi aegade parimate telesaatejuhtide pingerea. Selles hinnati Urmas Ott Valdo Pandi järel ja Mati Talviku ees teisele kohale.[15]
  • 2019 – Tallinna Ülikooli sajandi vilistlane[16]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aastal arutasid Tallinna linnavalitsus ja linnavolikogu Raimond Kaljulaidi plaani rajada Balti jaama Tartus olevale Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i kujuga analoogne kaksikmonument, kus pingil istuksid koos Jaak Joala ja Urmas Ott. 2019. aasta algul teatati, et Urmas Oti lähedased selle kavaga ei nõustunud ning jaama tuleb seetõttu vaid Joala kuju.[17]

  1. ↑ Dannar Leitmaa, Urmas Ott 1955–2008, Eesti Päevaleht, 17. oktoober 2008
  2. 1 2 3 Madis Jürgen:35 aastat tagasi astus Urmas Ott lavakasse Eesti Ekspress, 21. august 2009
  3. ↑ Sajandi vilistlased. Tallinna Ülikool.
  4. ↑ Sõbrad ja kolleegid meenutavad Urmas Otti. postimees.ee, 18. oktoober 2008
  5. 1 2 3 4 5 Rahvusringhääling mälestab Urmas Otti. kroonika.delfi.ee, 17. oktoober 2008
  6. ↑ "Aktuaalne kaamera" 60: kõige tähtsam on tegijate usaldatavus. eestinaine.delfi.ee, 01. märts 2016
  7. ↑ Urmas Ott on "avanud" sadu suurkujusid. ohtuleht.ee, 17. oktoober 2008
  8. ↑ ТЕЛЕНОВОСТЬ. Урмаса Отта сняли с эфира из-за низкого рейтинга. Комсомольская правда (10 января 2000).
  9. ↑ Урмас Отт возвращается в Москву. Комсомольская правда (19 июня 2003). Дата обращения: 15 июля 2021.
  10. ↑ Tuuli Aug:Suri Urmas Ott Eesti Päevaleht, 17. oktoober 2008. Vaadatud 5. jaanuaril 2024
  11. ↑ Urmas ei tahaks nutulaulu kuulata. delfi.ee, 18. august 2008
  12. ↑ Vabariigi Presidendi teenetemärgid.
  13. ↑ Urmas Oti viimane intervjuu: ta oli teinud lõplikud järeldused. eeter.err.ee, 2. jaanuar 2018
  14. ↑ Urmas Ott saab Tallinna vapimärgi. epl.delfi.ee, 8. veebruar 2008
  15. ↑ Priit Pullerits. Kes on Eesti kõigi aegade parimad telesaatejuhid? postimees.ee, 9. oktoober 2010
  16. ↑ Sajandi vilistlased. Tallinna Ülikool.
  17. ↑ Balti jaama kõrvale tuleb ainult Jaak Joala kuju ERR, 13.02.2019.
  • "Urmas Ott. Teletähe lugu". Koostaja Marii Karell. Kirjastus Fookus Meedia, Tallinn 2009, 176 lk; kättesaadav ka helisalvestisena CD-l: Pimedate Infoühing Helikiri, Võru 2009; raamatu venekeelne variant: "Урмас Отт: история телезвезды". Соавтор русскоязычной версии Алексей Гюнтер; перевод с эстонского: Игорь Таро; редактор и составитель Марии Карелль. Fookus Meedia, Tallinn 2010, 192 lk
  • "Õukonnata kuningas – intervjuukuningas". Urmas Oti arvamusi kogunud ja täiendanud Voldemar Lindström. Tallinn 2009, 160 lk
  • "Kes tappis Urmas Oti?". Autor ja kirjastaja Vahur Kersna, 2018, 344 lk. ISBN 9789949887446

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Urmas_Ott&oldid=7007679"